Otse põhisisu juurde

Kamila Shamsie "Best of friends"



Raamat tõmbas tähelepanu sellega, et sisututvustuses mainiti George Michaelit. 1980ndate Pakistanis on teismelised Zahra ja Maryam muuhulgas George Michaeli fännid. Oluliseks teetähiseks nende elus saavad ühe õhtu sündmused (kus justkui midagi ei juhtugi, aga tegelikult juhtub ka). Umbes 30 aastat hiljem jätkub tegevus Londonis, kus Zahra on mõjukas figuur inimõiguste valdkonnas ja Maryam tehnoloogiaettevõtte eesotsas. Sõbrad on nad ka endiselt. 
  • Sisu
    Peateema on sõprus, selle eest plusspunktid. (Suurbritannia) poliitika ja selle kritiseerimisega tegeleti ka. Kuidas seal sisserändajatega tegeletakse, neid koheldakse, kes on niiditõmbajad. Aga ka privaatsuse puudumise teema tuli jutuks, inimestel üldiselt. (Näotuvastus jms.)
  • Stiil
    Mul oli seda raske lugeda. Mitte sellepärast, et oleks tundmatuid sõnu kasutatud. Lauseehitus oli kuidagi teistsugune, nõnda et paljusid lauseid pidi mitu korda üle lugema. Teoorias see pole halb, kõiki asju ei peagi saama diagonaalis lugeda. Praktikas pole kindel, kui kaua viitsin lugeda raamatut, mida on raske lugeda. Ühtlasi kippusid kaks peategelast omavahel segi minema. Vist liiga järsku muutus ühest rääkimine teisest rääkimiseks vahepeal. 
  • Emotsioonid
    Peamiselt mõte Miks mul seda nii raske lugeda on? Tegelasi ja tegevust jälgisin pigem distantsilt, üleliia palju nad ei kottinud.
  • Tegelased
    Naiskirjandus mitme kandi pealt. Mitmeid kordi räägiti sellest, kuidas naise hirm on teistsugune kui mehe hirm. Peategelased olid täiskasvanutena edukad ja mõjuvõimu omavad, aga kas nad sellest hirmust kunagi vabanesid. Taustal oli oluline tegelane Pakistani esimene naispeaminister.
  • Atmosfäär
    Esimene ots, kus tegevus Pakistanis toimus, andis pildi küll 1980ndate Pakistanist. Ülejäänud raamat tegevusega Londonis oli jamam, aga seal leidus ka kohati huvitavaid kirjeldusi (mõningate kindlate seltskondade kohta näiteks). 
  • Mõtete ärgitamine
    Natuke lugesin selle naispeaministri kohta. 
  • Lõpp
    Maitea. Kuivõrd on vaja hoida kinni kellestki, kellega väärtused konfliktis on? Või ikka hoida, sest alati on sõbrad oldud ja sõprus võidab kõik jne? Ses mõttes vist hea lõpp, et paneb arutlema.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Meeldis.



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »