Otse põhisisu juurde

Kamila Shamsie "Best of friends"



Raamat tõmbas tähelepanu sellega, et sisututvustuses mainiti George Michaelit. 1980ndate Pakistanis on teismelised Zahra ja Maryam muuhulgas George Michaeli fännid. Oluliseks teetähiseks nende elus saavad ühe õhtu sündmused (kus justkui midagi ei juhtugi, aga tegelikult juhtub ka). Umbes 30 aastat hiljem jätkub tegevus Londonis, kus Zahra on mõjukas figuur inimõiguste valdkonnas ja Maryam tehnoloogiaettevõtte eesotsas. Sõbrad on nad ka endiselt. 
  • Sisu
    Peateema on sõprus, selle eest plusspunktid. (Suurbritannia) poliitika ja selle kritiseerimisega tegeleti ka. Kuidas seal sisserändajatega tegeletakse, neid koheldakse, kes on niiditõmbajad. Aga ka privaatsuse puudumise teema tuli jutuks, inimestel üldiselt. (Näotuvastus jms.)
  • Stiil
    Mul oli seda raske lugeda. Mitte sellepärast, et oleks tundmatuid sõnu kasutatud. Lauseehitus oli kuidagi teistsugune, nõnda et paljusid lauseid pidi mitu korda üle lugema. Teoorias see pole halb, kõiki asju ei peagi saama diagonaalis lugeda. Praktikas pole kindel, kui kaua viitsin lugeda raamatut, mida on raske lugeda. Ühtlasi kippusid kaks peategelast omavahel segi minema. Vist liiga järsku muutus ühest rääkimine teisest rääkimiseks vahepeal. 
  • Emotsioonid
    Peamiselt mõte Miks mul seda nii raske lugeda on? Tegelasi ja tegevust jälgisin pigem distantsilt, üleliia palju nad ei kottinud.
  • Tegelased
    Naiskirjandus mitme kandi pealt. Mitmeid kordi räägiti sellest, kuidas naise hirm on teistsugune kui mehe hirm. Peategelased olid täiskasvanutena edukad ja mõjuvõimu omavad, aga kas nad sellest hirmust kunagi vabanesid. Taustal oli oluline tegelane Pakistani esimene naispeaminister.
  • Atmosfäär
    Esimene ots, kus tegevus Pakistanis toimus, andis pildi küll 1980ndate Pakistanist. Ülejäänud raamat tegevusega Londonis oli jamam, aga seal leidus ka kohati huvitavaid kirjeldusi (mõningate kindlate seltskondade kohta näiteks). 
  • Mõtete ärgitamine
    Natuke lugesin selle naispeaministri kohta. 
  • Lõpp
    Maitea. Kuivõrd on vaja hoida kinni kellestki, kellega väärtused konfliktis on? Või ikka hoida, sest alati on sõbrad oldud ja sõprus võidab kõik jne? Ses mõttes vist hea lõpp, et paneb arutlema.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Meeldis.



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »