Truffe kirjanurk

Kiired tüdrukud selles mõttes, et raamat on naissprinteritest. Raamatu alguses toimuvad 1928. aasta Amsterdami olümpiamängud, kusagil keskel 1932. aasta Los Angelese OM ja lõpus 1936. aasta Berliini OM.  Maitea, kuidas tollal Euroopas oli, aga USA-s olid naiskergejõustiklased pigem erandlik nähtus. Sporti ei peetud üldse eriti naiste teemaks, ja kui siiski mõni seda harrastada tahtis, võis teha tennist näiteks või mõnda muud "naiselikumat" ala. Leidus siiski erandeid ja raamat jälgib kolme neist: Betty Robinson, Louise Stokes ja Helen Stephens. Kõik on ajaloolised isikud. Üldse on suur osa raamatu tegelastest ajaloolised isikud (1936. aasta OM-il teevad väikese ülesastumise ka Hitler ja Goebbels näiteks). Meeldis, et põhiloo vahel olid (pakun et tõelised?) ajaleheartiklid nende inimeste ja sündmuste kohta, mida raamatus käsitletakse. See oli hea moodus mingid faktid lugejale edasi anda, aga sündmuste otsesest kirjeldamisest üle hüpata.  Raamatu lõpus oli ka väike lisa ülevaat

  Eesti krimka. Sagadi mõisahärra, kohaliku maakohtu assessor von Fock lahendab 19. sajandil Haljala kihelkonnas mõrvalugusid, abiks mõisavalitseja Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck. Mõrvalugu ise (Saksamaalt tulnud lauljanna tapetakse Kavastu mõisa suveballil) on autori väljamõeldis, aga tegelased enamasti ajaloolised isikud. Ka seda, milline elu ja olustik tollal mõisates oli, on püütud ajastutruult kirjeldada. Nagu ikka, huvitaski mind kogu ümbritsev lugu rohkem kui mõrvalugu. Reeglina mind lihtsalt ei huvita, kes tappis. Paremal juhul tahan teada, miks tappis.  Kena lugeda sellegipoolest - nagu ikka keritakse mõrvaloole mitmete paljastatavate detailide ja lisanduvate surnutega vinti peale, enne kui selgub, mis juhtus.  Mulle päris meeldis see raamat. Teoorias ehk veel rohkemgi kui praktikas. See fakt, et keegi kirjutab raamatuid, kus Lahemaa piirkonna (või üldse Eesti ala) mõisate asukad tegutsevad. Äkki on kasulik vahepeal seda pilti näha, et mõisnikud oli

Nunnu kaanekujundus, aga üsna ebaõnnestunud pealkirjaga raamat. Inglise keeles veel kuidagi on, aga eestikeelne variant kõlab nagu väga halva raamatu pealkiri. Vist sellepärast, et meenutab Mati Nuude laulu "Mamie Blue". See pole midagi sellist, mida kummitama tahaks. Kui selle nunnu kaane kallal natuke norida: miks peaks Eestis kedagi huvitama, mida ütleb Julia Whelan selle raamatu kohta? (Tema lause on õhupalli sees.) Kui paljud inimesed teavad (isegi peale guugeldamist), kes see on? Humoorikas muidugi, et see on sama inimene, kes luges audioraamatut "My year of rest and relaxation", mida hiljuti kuulasin.   Aga. Selle õhupalliga on oma teema. Nimelt lasi peategelane Emmeline (Emmie) 16-aastasena Inglismaal lahti õhupalli, kus sees oli kiri tema meiliaadressiga. Prantsusmaa rannikul leidis selle Lucas. Emmie ja Lucas said parimateks sõpradeks. Noh, ja üldse võttis Lucase perekond Emmie enda hulka, sest tema enda ema polnud Emmie elust eriti huvitatud ja isast ei t

See raamat jälitas mind juba tükk aega, Goodreadsis ja mujal. Ilmselt on asi janeaustenlikus kaanepildis. Üliroosat kirja ja selle ebasobivust ülejäänud pildiga on ka muidugi raske mitte märgata. Nüüd raamatuga kursis olles tundub, et kaanepilt on kaunis kõnekas. Võib-olla selle raamatu peategelase põhiprobleem oli Jane Austeni tegelaste omale sarnasem kui võiks arvata. Jutustajal on pealtnäha rohkem kui paljudel inimestel - korter Manhattanil, Ivy League'i ülikooli haridus, mitte eriti kontimurdev töö kunstigaleriis, mida tal raha saamise pärast tegelikult vaja pole. Lisaks on ta noor ja ilus. Aga peas on tal asjad pekkis, rohkem kui paljudel inimestel.  Ta käib psühhiaatri juures, kes absoluutselt töösse ei süvene. Seeõttu on tollele lihtne igasugust jama kokku valetada ja aina uute ravimite ostmiseks retsepte saada. Sest see on põhiline, mida peategelane tahab - ravimeid, mis ta magama paneksid, parem kui unenägudeta unne. Tahab talveunne jääda põhimõtteliselt. Tegevusaeg 2000.

Leenal (või meie keeli Liinal) on olnud kehv aasta. Kui teda töö juures enne tähtsat esitlust paanikahoog tabab, pakub tööandja, et võtku ta kaks kuud palgalist puhkust. Kuna pakkumine on tegelikult rohkem sund, ei jäägi tal muud üle. Samal ajal üritab Leena ca 80-aastane vanaema endale meest leida, aga oma väikeses külakeses ei tundu see õnnestuvat. Leena ja vanaema vahetavad kaheks kuuks kohad - Leena läheb külaelu mekkima ja vanaema Eileen seab end Londonis sisse. Sihuke vahetamine on vist päris levinud raamatute ja filmide alguspunkt? Ja reeglina see, mis edasi tuleb, ei üllata. Siin ka ei üllatanud. Vanaema tegelaskuju oli muidugi lahe, sihuke elurõõmus kuju, kes haarab kõiki kaasa, ükskõik, kes teda parajasti ümbritsema juhtuvad. Ja ilmselt energilisem kui mina praeguseski vanuses.  Suur teema oli see, kuidas eluga edasi minna, misiganes siis kellegagi juhtunud on. Aga peab ütlema, et sama autor suutis raamatus "Korterikaaslane" vähe paremini seda edasimineku raskuse t

18-aastane Idahos elav Casey teab, et on adopteeritud ja et tema (tol hetkel) 16-aastane bioloogiline ema andis ta kohe peale sündi ära. Muud eriti ei tea. Raamatu jooksul saame teada.  Jutustajad on vaheldumisi Casey ise ja seesama bioloogiline ema, kes enne Casey sündi talle kirju kirjutab. See ongi the how and the why - kuidas kõik enne tema sündi juhtus ja miks Casey adopteerimiseks anti. Et oleks dramaatilisem, on Casey ema (see, keda ta tunneb) haiglas südamesiirdamist ootamas. Ei saa öelda et ebarealistlik lugu, aga natuke ikka on va seebivahtu. Ilmselt aitab viimasele kaasa see, et kasutatakse suurel hulgal ameerikalikke stamplauseid. Kui oled vähegi vaadanud USA noorte- ja draamaseriaale, võid juba ennustada vestluse järgmist lauset, kui oled esimest lauset kuulnud. Sel põhjusel hea raamat, mida audioraamatuna kuulata - pole kohti, kus tahaks tagasi minna ja kolm korda üle lugeda. Lihtne. Sisu võib ka mõnevõrra ettearvatavaks nimetada. Samas on muidugi mitu suurt asja, mille k

Alexander McCall Smith on see autor, kellele kogu aeg viitan, kui teemaks on raamatud, kus midagi ei juhtu, aga mida on sellegipoolest tore lugeda.  Asi on ilmselt selles, et McCall Smithi jaoks ei ole kirjutamine raske. Väidetavalt kirjutab ta kümneid lehekülgi päevas, jutt jookseb lihtsalt ja seda lihtsust on lugedes ka tunda.  "The Bertie Project" on 11. (ja mitte viimane) osa sarjast "44 Scotland Street". Sarja ja 1. raamatu nimi on selle maja aadress, kus (praeguseks küll ainult mõned) tegelased elavad. Tegelaste hulgas on näiteks 7-aastane poiss (tema ongi Bertie), keda ema väga moodsate põhimõtete järgi kasvatada üritab, hiliskeskeas portreemaalija Angus, kellele meeldib asjade üle arutleda, tema anropoloogist naine Domenica, noor kunstigalerii omanik Matthew, üliõpilane Pat(ricia), eneseimetleja Bruce, kohvikupidaja Lou. Ja need asjad, mis tegelastega raamatute jooksul juhtuvad, on kohati üsna tavalised, kohati üsna jaburad. Noh et kukkusid kogemata suurde k

Niisiis Chalice'i luulekogu 2013. aastast. Täpselt selline nagu arvasin. Päris mitmes kohas täitsa vaimukas ja päris mitmed samasuunalised naljad. Nimiluuletuski (täitsa lahe luuletus, üks parimaid) lõppes sõnadega värske kartul tilliga või midagi sellist.  Vormi osas peab ütlema, et mulle pole kunagi meeldinud tähtede asendamine numbrite või teiste tähtedega (ü asemel y, õ asemel 6 jms). Vist olen piisavalt vana, et mäletada, kust see algselt tuli, aga teksti loetavusele teeb see karuteene. See kaart, taaskord, valmistas natuke probleeme. Kõik ilmselged valikud olnuks niukesest žanrist, mille lugemine mind väga ei huvita. Aga vähemalt on olemas Chalice. 

Darius on 16-aastane USA-s elav poiss, kelle ema on pärslane ja isa ameeriklane. Tal pole eriti sõpru, ühtlasi on tal depressioon (nagu ka tema isal). Oma Iraanis elavaid vanavanemaid tunneb Darius seni vaid arvutiekraanilt videokõnede kaudu. Vanaisa halvenenud tervise tõttu sõidab perekond nüüd mõneks ajaks Iraani. Seal sõbruneb Darius kohaliku poisi Sohrabiga. Üldise sisu mõttes on üsna tavapärane noorteraamat. Darius käib koolis ja mõtleb oma mõtteid, avastab ennast ja maailma, on hea vanem vend ja enda arvates isale pettumust valmistav poeg. Aga. See oli selline raamat, mida tegelikult tahtsin, kui võtsin mõned kuud tagasi raamatu "Tokyo ever after" . Kui Dariuse pere Iraani läks, ei alanud raamatus loeng Iraani kultuurist ja ajaloost, aga põhiloo vahepeal oli välja toodud päris palju väikeseid asju Iraani kohta - mingid tavad ühiskonnas, toidud ja nende söömisega seotud kombestik, ajaloos olulist rolli mänginud kohad (Persepolis näiteks) või kasvõi see linn, kus Dariuse

On 1997. aasta ja Casey, varastes kolmekümnendates naine, soovib jätkuvalt saada kirjanikuks. Ta on oma debüütromaani juba kuus aastat kirjutanud, aga pole veel päris valmis saanud. Tema kirjanikuhakatistest sõbrad annavad üksteise järel alla ja hangivad endale "päris" töökohad, lisaks abielluvad, saavad lapsi. Casey töötab ka hinge sees hoidmiseks ühes restoranis. Seal on tal nii sõpru kui vaenlasi (viimased ahistajate kujul).  Raamat käsitleb väga mitut teemat, mis kolmekümendates inimese elus võivad üles kerkida. Kõigepealt seesama SUURE PLAANI teema. Mida teha, kui oled juba tükk aega täiskasvanu olnud, aga pole oma suurt plaani veel teostanud, või veel hullem, sul polegi plaani? Milline valik on õige, kui kohtud samaaegselt kahe mehega, kellest üks pakub (majanduslikku) kindlustunnet ja võimalust hetkega (tema lastele) emaks saada, teine üritab sulle sarnaselt oma suurt plaani teostada? Muidugi veel asjaolu, et kui kolmkümmend kukub, algavad terviseprobleemid - peategela

Ületöötamise tagajärjel aja maha võtnud (vist kusagil 35-aastane) peategelane Lucy kolib ajutiselt elama ühte Inglise külakesse. Et rahus olla ja nii. Muidugi hakkab ta hoopis aktiivselt külaelus osalema ja uurib oma vanaprouast naabriga II maailmasõja ajal juhtunud lugu ja otseloomulikult leiab mehe, kes talle meeldib.  Oli see alles voogav lugu. Voogas ja voogas ja midagi ei juhtunud. Ikka ütlen, et teatud raamatud, kus midagi ei juhtu, meeldivad mulle väga. Antud raamatuga ei mänginud see idee välja. Liiga rahulik oli. Nagu maitsetu supp- põhimõtteliselt söödav ja seedehäiret ei tekita, aga erilist rõõmu ka ei paku. Kui kaks kolmandikku läbi sai, hakkas natuke midagi juhtuma. Vist. Muidugi kõik see, mis juhtus, oli ettearvatav.  Kuulasin seda lugu taaskord eestikeelse audioraamatuna, mida luges Liivika Hanstin. Mõtlen, et ta sobiks hästi lugema ka mingeid ametlikumaid tekste. Väga hea diktsiooniga ja natuke niuke diktori moodi tooniga.   Raamatuhunnikud Dixiti kaardil andsid väga pa