Otse põhisisu juurde

John van der Kiste "Queen Victoria's daughters-in-law"

 


Kuninganna Victoriaga annab lõputult teemasid seostada. Sedakorda on raamat kirjutatud tema poegade naistest. Vaadeldakse nelja naise elu kusagil abiellumise ajast kuni nende surmani. Ajaliselt 1860ndatest kuni 1920ndateni. Kõnealused on:
  1. Alexandra - päritolult Taani printsess, Victoria vanima poja abikaasana sai 1901. aastal Ühendkuningriigi kuningannaks. Norra kuninga vanavanaema ka.
  2. Marie (Maria) - Vene tsaar Aleksander II tütar ja Aleksander III õde, abielu kaudu Victoria teise poja Alfrediga Saksi-Coburgi ja Gotha hertsoginna.
  3. Louise - Preisi printsess, Victoria kolmanda poja Arthuri naine, muuhulgas Rootsi kuninga vanavanaema.
  4. Helen - Waldeck-Pyrmonti (Saksamaal) vürsti tütar, abiellus Victoria noorima poja Leopoldiga. Ka tema oli Rootsi kuninga vanavanaema.
  • Sisu (kuni 3 tärni)
    Nagu eelnevast kooruma hakkas - kõik olid omavahel sugulased. Muuhulgas saigi lugeda, kuidas sugulussuhted poliitiliste suhetega põrkusid. (Mitme sõja puhul olid sugulased eri pooltel.) Nimetatud prouad olid erinevad - kes tuli õnneliku kodukolde äärest, kellel oli hea meel, et minema sai, kellele sai Suurbritannia päriskoduks, kes seal sugugi ära ei harjunud, kes sai perekonna matriarhi Victoriaga hästi läbi, kellel tekkisid konfliktid. Eriti huvitav kuju oli tsaariperest pärit Marie, kes tugevat teadlikkust oma päritolust ja positsioonist kunagi ei kaotanud. (Küll aga elas piisavalt kaua nägemaks, kuidas tema päritoluriik pea peale keerati.)
  • Stiil
    Lobe värk, analüüsiga elulood.
  • Emotsioonid!
    Mitte eriti. Kuivõrd nende inimeste elulugudega olin juba enne tuttav, siis üllatusi väga ei tulnud ja autor väga dramaatiline kirjeldaja polnud ka. 
  • Usaldusväärsus (kuni 2 tärni)
    John van der Kiste on pikaajaline kunnide teemal kirjutaja. Teadmist ja uurimisoskust kahtlemata on. Pole põhjust usaldusväärsuses kahelda.
  • Mõtete ärgitamine
    Vahepeal vaatasin üle, kes kellega abiellus ja mis suhetes oli selles suures sugukonnas, aga ei muud.
  • Kestev mõju 
    Ei usu. (Raamat muide ilmus sel aastal alles.)
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatuna, kõik oli normaalne. Ehk vaid see, et kuna mainitavaid tegelasi oli üsna palju ja neil võis olla mitmeid nimesid (põhinimi, hüüdnimi, tiitel jm), siis vahepeal tekkis niuke vene klassika lugemisega sarnane efekt, et Mašad ja Fjodorovnad on omavahel segamini. Sain enamasti siiski hakkama, sest polnud esimene raamat lugeda, kus neist inimestest räägitakse, mõnda hüüdnime ja tiitlit juba teadsin ka.  


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »