Truffe kirjanurk

Maria on ühe Pärnu kooli 10. klassi tüdruk, selline korralik, üks teine tegelane ütleb et hall hiir. Joel on see lõpuklassi poiss, kes kaugelt vaadates ideaalne tundub - on lokid, põselohud ja sõbrad (sh dramaatiline tüdruksõber), bändi teeb ka veel. Lähemal vaatlusel selgub, et Joel pole päris ideaalne ja Maria pole päris hall hiir. Tavaliselt on noortekaid hästi huvitav lugeda. Isegi kui saad aru, et pole mingi maailma parim raamat, lähevad leheküljed kiirelt edasi. See raamat läks ausalt öeldes mingil hetkel selliseks, et vaatasin lugemise ajal poole silmaga telekat. Hakkas soigumiseks kiskuma. Saan aru, et see oli natuke ka taotluslik - oli vaja näidata ühe tegelase käitumismustrit. Aga lihtsalt ei viitsinud enam lõpuks. Sain lugedes hästi aru, et mina pole selle raamatu sihtrühm. Vähemalt pool elu liiga vana. Näiteks poleks mind kunagi tõenäoliselt seganud see, et raamatu jooksul viidati liiga mitu korda pealkirjale - kuidas selle ja selle inimese vahel on palju ütlemata sõnu jne

Lugu on sellest, kuidas ühes Taani muusikakõrgkoolis viiulit õppiv naine süüdistab oma õppejõudu ahistamises. Ja siis järgmist õppejõudu. Ja siis kooli rektorit.  Naise puhul tuuakse välja, et ta on erakordselt ilus, suisa selline, keda on raske mitte märgata. Kontrastiks temale (vähemalt nii sain mina aru) on kõrgkooli rektor - suulaelõhega sündinud mees, keda kutsutakse koolis Jäneseks. Aga muud eesmärki (kui olla vastandiks sellele naisele) ma sel tegelaskujul ei näinudki. Tegelasi, kellel tegelikult polnud mingit vajadust ilmuda, oli veel.  Kuigi oli lihtne lugeda, oli raamatu teema minu jaoks liiga lihtsakoeliselt süvapsühholoogiline. Poiss, kelle isa on naistemees, tahab lõpuks saada katoliku preestriks. Naine, kes on kunagi ühe mehe poolt ära tõugatud, karistab selle eest kõiki järgmisi mehi. Ja nii edasi. Mulle tundub, et asjad pole pärisinimeste elus nii sirgjoonelised ja nende käitumise põhjused nii lihtsalt järeldatavad. Raamat koosneb kildudest pigem kui peatükkidest, tegev

Nagu pildilt näha, on raamat ilmunud Varraku ajaviiteromaani sarjas. Natuke üllatav, sest need raamatud, mida seni sellest sarjast olen lugenud, on kuidagi teistsugused olnud. Lihtsakoelisemad? Võimalik. (Aga ma ei taha halvustada ajaviiteromaani sarja, mulle meeldib küll.) Samas oli ka selle raamatu stiil üsna sirgjooneline, asjad seletati väga lahti. Vahepeal hakkasid sellise lähenemise tõttu tegelikult realistlikud asjad ebarealistlikena mõjuma, maitea miks või kuidas. Ühtlasi oli kohati tunne, et asjad lähevad liiga libedalt inimeste jaoks. Mitte et nendega ainult head asjad oleksid juhtunud, aga halvad juhtusid ka kuidagi liiga kergelt? Ei oska seda paremini seletada, sihuke ebarealistlik voolavus oli.  Kirjutatu mõjus kuidagi pühalikult. Raamatu põhjal tehtud filmi nimetati kusagil eepiliseks. See vist on sõna, mida ma raamatu kohta ka kasutaks, ainult ta pole justkui eepiline iseenesest, vaid autor ongi tahtnud, et raamat selline saaks. Taotluslikult eepiline niisiis.  Sisult ol

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se

31-aastasest Victoriast ja kolmekümnendate eluaastate survest.  Sel raamatul oli hea potentsiaal mind närvi ajada, aga ajas ainult mõne koha peal. Nõustusin rohkem kui ootasin, kuigi raamat tugines palju teemakohastele klišeedele. Jätan igaks juhuks suurema osa kirjutamata, mida lugedes mõtlesin, ehk kõlaks see liialt kaagutamisena. Aga vältimatud seinad ja asjad, mida üks sõber teisele (ja seda enam võõras võõrale) võiks mitte kunagi öelda, on tõsiasi. Õnneks küll meeldivate eranditega. 

Need on toredad korrad, kui lähed raamatukogus riiulist raamatut võtma ja leiad, et aa, see on seeee raamat! Et oled selle välimusega juba kusagilt tuttav. Sealtsamast riiulist või raamatupoest või kusagilt. "Salajase ajalooga" oli nõnda. Teadsin küll, et see paks raamat on, aga ta osutus selleks diibi pildiga piibliks, mida alati mingi antiigiteemaga (ja vähem ilukirjandusega) seostasin. Antiigiga seostamine polnudki vale. Raamat on rühmast klassikalise filoloogia üliõpilastest, kes ühel hetkel otsustavad ühe endi hulgast ära tappa. (See pole spoiler, sama info saab raamatu esimestelt lehekülgedelt.) Lugedes tuli ruttu mõte, et lugupeetud arvamusavaldajad peavad seda ilmselt sisukaks/heaks/oluliseks raamatuks. Ilmselt ta ongi seda, ainult mul ei tekkinud piisavalt emotsioone, mille põhjal teda lemmikuks pidama hakata.  Ülikooliromaan kõlab enamasti ligitõmbavalt, aga see, rohkem kui ülikooliromaan, oli lugu sellest, kuidas (tavalised?) inimesed jõuavad mõrvani ja kuidas teht

Nina Hill on hilistes kahekümnendates neiu, kes töötab raamatupoes, armastab lugemist, mälumängu ja organiseeritust. Ühtlasi saab ta alles nüüd teada oma isast (keda pole seni tundnud) ja õdedest-vendadest.  Mul on mitmesuguseid tundeid seoses selle raamatuga. Lugesin Goodreadsist ühe arvustaja juttu, kes ütles üsna tabavalt. Tihti, kui kirjutatakse raamat raamatukoist, siis justkui viidatakse raamatuarmastusele kui isiksuseomadusele. Aga lugemine on ju hobi ja lugejaid on igasuguseid. See, et raamatusõbra stereotüüp on introverdist naisisik, kes tihti töötab raamatupoes või -kogus, kasutab kõnes viiteid loetud raamatutele ja on keskmisest vaimukama kõnepruugiga, ei tähenda, et kõik raamatulugejad on sellised. Ei saa muidugi eitada, et raamatulugemine võib innustada sõnavara arengut ja vanasti aitas ehk ka õigekirjareegleid kinnistada, aga lõpuks on ikka see, et midagi ei panda kellelegi kulbiga pähe. Raamatute lugemine üksi ei tee kedagi nii- või naasuguseks.  Niisiis, pi