Truffe kirjanurk

  Niisiis omab Jeremy Clarkson kusagil Inglismaal maad, kus on talu ka peal. Koroonaaja saabudes hakkas ta talu pidama. Raamat räägibki Clarksoni seiklustest talupojana ning sisaldab lisaks (kohati üsna iroonilisi) mõtisklusi tänapäeva põllumajanduse teemal. Kuna Clarkson on suur mootorite maailma fänn, ei jäta ta kirjeldamata vist ühtki talle talutöös abiks olevat masinat (alustades Lamborghini traktorist). Üsna väike raamat on, läheb ruttu edasi ja saab kiiresti loetud. On muhelemapanevaid kohti, on kohti, kus tundub, et kirjutaja tahab tingimata vaimukas olla, on palju kohti, kus noogutad kaasa ja mõtled, et meil siin on täpselt samamoodi.  Korra mõtlesin, et võib-olla oleks parem inglise keeles lugeda, oleks stiil ehedam või midagi. Jäin siiski eesti keele juurde, sest seal oli keegi tohutu hulga põllumajandussõnavara juba ära tõlkinud. (Vaevalt ma teda üldse lugenud oleks, kui ta eestikeelsena pihku poleks hakanud.) Taaskord mitte just püsiva väärtusega teos, aga mõne koha peal lõ

  9-aastane Tonje elab Vilgukiviorus. See on Norras, niuke küla moodi koht. Tema ema on mereteadlane ja seetõttu suure osa aastast kusagil objektil, isa on talumees (vähemalt mingeid lambaid ja sigu nad peavad).  Tonje on kange ja hakkaja tüdruk. Talle meeldib suusatada ja kelgutada. Reeglina teeb ta seda üksi, sest Vilgukiviorus pole teisi lapsi. Tema parim sõber on seitsmekümnendates härra Gunnvald ja lemmikloom kajakas Geir. Otseloomulikult satub Tonje raamatu jooksul mitmesugustesse sekeldustesse.  Mul läks algul natuke aega, et vedama saada. Ei olnud igav, lihtsalt ei saanud otsa hästi lahti. Kui otsa lahti sain, läks väga lobedalt ja toredalt. Väga klassikalise lasteraamatu moodi lugu, lindgrenlik (ma pole esimene võrdleja).  Meeldis vaimukas keelekasutus. Ajas naerma küll, kui mingi toidu maitset konserveeritud varesega võrreldi või kui keegi naeratas laialt nagu buss. Või dialoog Sul on kajakas peas. - Ma tean. Eks see on jah mõne inimese jaoks tavaline asi. Huvitavaid vihjeid

Lugu algab sellest, kui Vorobjaninovi ämm ütleb surivoodil Vorobjaninovile, et peitis oma teemandid talle kunagi kuulunud toolide sisse. Nüüd on Vorobjaninovil vaja toolid üles leida, et teemandid kätte saada. Appi tuleb (või "appi tuleb"?) suur kombinaator Ostap Bender. Samal ajal ajab toole (teemante) taga ka vaimulik isa Fjodor. Oli täpselt selline raamat, nagu arvasin, et olema saab. Sihuke tänapäeva lugeja jaoks natuke Kivirähki meenutav janditamine. Kahtlemata parim žanr selle aja (1920ndate Nõukogude Liit) ja olude kirjeldamiseks.  Viimasega seonduvalt kerkis taaskord esile mõte, et kogu see lugu oli tegelikult palju enamat kui see, millest mina aru sain. Alustades kasvõi tegelaste nimedega, mis vene keele hästi kõnelejale ehk kõnekad olid, ja lõpetades detailidega sündmustes, pidi see ju ilmselgelt olema ninanips päris paljude tollase kaasaja asjade pihta. Hoolimata sellest oli ikka tore lugeda, juba kasvõi rikkaliku sõnavara pärast. Olid kohe sihukesed head ütlemised

  1950ndate lõpu Saksamaal kohtub 15-aastane Michael 36-aastase Hannaga. Nende vahel tekkiva suhte huvitavaks osaks on ettelugemine - Michael loeb Hannale raamatuid ette ja Hannale hirmsasti meeldib. Peale suhte katkemist kohtuvad nad uuesti ca 5 aasta pärast, seekord II maailmasõja aegse vangilaagri valvurite üle peetaval kohtuprotsessil.  Raamat on kahest kõige vastikumast tundest. Häbi ja süü. Nii üksikisiku tasandil kui kollektiivselt. Michael kuulub põlvkonda, kes on üles kasvanud peale II maailmasõda. Raamatus arutletakse muuhulgas selle üle, millised selle põlvkonna tunded möödunud sõja suhtes on - kas neil on õigus (oma vanemate põlvkonda) hukka mõista, kas nad hoopis jagavad nende häbitunnet? Ja nii edasi.  See, mille pärast Hanna häbi tunneb, on hoopis muu teema, võib-olla veelgi huvitavam. Sinna juurde ka see mõttekäik, et kuigi häbitunne on negatiivne, hoiab inimene sellest millegipärast kinni.  Kogu sellest värgist oleks saanud suure eepose kirjutada, nii palju on kohti, k

Tiffy ja Leon elavad samas korteris, aga ei tee seda samal ajal. Üks töötab päevasel ajal ja on õhtuti kodus, teine töötab õhtuti/öösiti ja on päeval kodus. Nad ei peaks seega kunagi kohtuma, aga pole vast suurem üllatus, et kohtuvad küll. Enne kohtumist suhtlevad paberilipikute kaudu korteris.  Niuke tubli ajaviitekirjandus. Sisu oli, huvitav oli, piisavalt vaimukas keelekasutus oli, lihtne lugeda ka oli. Nagu varemgi öeldud, on Varraku ajaviiteromaani skaala väga lai. Kui suvel kirjutasin siin "Flanagansi naistest", mis on seal kehvemas otsas  ja kas üldse ilmutamist vääris,  siis "Korterikaaslane" on jällegi paremate palade otsas. Jube palju on selliseid raamatuid, kus kellelgi on mingi halb kogemus ja siis tükk aega ei saada sellest üle, kuni saabub mingi üks dramaatiline hetk, kus öeldakse et olgu sellel nüüd lõpp  ja ongi, nipsti, kõik korras. No ei ole ju usutav.  Siin oli naispeategelasel olnud üsna vastik elukaaslane, kellest ta ei suutnud tükk aega lahku m

"Vabanemine" on noorteromaan.  17-aastane Mai käib koolis ja elab peamiselt üksi, sest nii tema emal kui isal on uus perekond. Temas äratab huvi klassi uus poiss Sander, kelle olemusest ja käitumise põhjustest ta päris hästi aru ei saa.  Kogu asja idee oli hea. Kuidas laabuvad omavahelised suhted kahel inimesel, kellel mõlemal on mingi oma suur probleem? Ilmselt mitte liiga lihtsalt. Imetle siin minu krõnksutamisoskust Kui tavapäraselt võib raamatu sisemist pinget kujutada umbes niimoodi nagu ülemisel joonel neist kahest ehk et pinge kasvab-kasvab, jõuab haripunkti ja siis saabub pingelangus lõpplahenduse näol, siis selle raamatu puhul oli see minu jaoks selline nagu alumisel joonel. Niuke vähepingeline õõtsumine. Päris pooleli jätta ei tahtnud, sest kirjutamise stiil iseenesest oli suhteliselt lobe, aga liiga tihti läks soigumiseks. Mingist hetkest peale oli raske järge pidada, mis suhetes peategelane ja põhinoormees parajasti on, sest nois hetkedes, kui nende suhted halvene

  Peale vajutades läheb suuremaks Sain jälle kõik ruudud roheliseks. Sedakorda küll niimoodi, et kusagil novembrist peale valisin teadlikult raamatuid, mis tolleks hetkeks veel tühjadesse ruutudesse sobiksid.  Kõige viimasena sain täidetud ruudu "Raamat raamatutest/lugemisest". Kui säärase ruudu bingosse sisse panin, oli mul tegelikult üks kindel raamat mõttes, aga ei olnud õiget hetke seda lugeda, nõnda piirdusin ühe üsna kehvakese looga.  Üllatavalt raske oli täita ka ruutu "21. raamat suvalisest kohast, kus on palju raamatuid järjest". Pole raske leida kohta, kus on palju füüsilisi raamatuid järjest, aga iga kord, kui mõne riiuli juures 21-ni lugesin, tuli mingi niuke asi, mida ikka üldse ei tahtnud (5 lausega lastekas või taimedega riide värvimise õpetus). Lõpuks tulin selle peale, et nimekirjad on ju ka kohad, kus on palju raamatuid järjest. Sedakaudu õnnestus läbi lugeda teos, mis oli teisest žanrist kui mul tavaks.  Ruut "Ilmunud 1930ndatel" on tärn

Filmid  Shaun the Sheep : The Flight before Christmas Uus pooletunnine Shauni multikas. Nagu ikka Shaun, naljakas ja.  Karate Kid Nunnu retro. Aga peab ütlema, et mina nägin seda sel aastal esimest korda.  Love actually tuli mingi kord telekast ja Eia jõulud Tondikakul ka, neid ikka vaatad üle.  Raamatud  Kuristik rukkis Kajakas Naha all Covent Garden in the snow The last chance library Laevakokk Wend

Mõned laulud möödunud aastast. Harry Styles - Sign of the times Uu, draama. Kindlasti tuli seda kunagi palju raadiost ja paljudel on kopp ees, aga ma pole suurem asi raadiokuulaja. Eva-Lotta Kiibusel oli eelmisel hooajal üks kava selle laulu järgi, oli ka väga hea draama. Harry Styles - Treat people with kindness Lihtsad sõnumid. Laul kõlab lõbusalt ja see on tore, kuidas nad videos Phoebe Waller-Bridge'iga ringi kargavad.  Robbie Williams - Something beautiful Kuulan, sest see on hea lugu, mida kaasa üürata. Energia. Energia! Gram-of - Fun Lost in a dance Eesti Laulult. Otseesitus läks pekki, aga salvestisena hea. Victoria - Tears getting sober Bulgaaria esindaja 2020. aasta Eurovisioonil. Teadjad ütlevad et nagu Billie Eilish. Sihuke voogav ja rahulikult dramaatiline. Sõnades räägitakse suhkrust haavas. Kas see on sama valus nagu sool, on keegi proovinud? Daði Freyr (Daði & Gagnamagnið) – Think About Things Islandi esindaja 2020. aasta Eurovisioonil. Ka video on omaette vaata