Truffe kirjanurk

1967-1970 toimus Nigeerias kodusõda, kus üks piirkond (Biafra) end iseseisvaks kuulutas. Biafra lipul oli pool päikest, sealt ka raamatu nimi. Raamat jälgib kahe täiskasvanud õe, nende perekonna, nendega seotud meeste elu enne sõda, sõja ajal ja natuke ka peale sõda. Tegelaste hulgas on nii heal järjel olevaid äriinimesi, ideede üle arutlevaid vaimuinimesi kui värvikaid ja edasipüüdlikke teenijaid. Sisu Meeldis, kuidas jooksid kaks omavahel seotud liini - mida sõda tegi ja mida inimesed tegid. Tundus, et oli oluline näidata, et hoolimata sõja toimumisest/jätkumisest, läks inimeste elu mingil moel alati edasi. Võib-olla lihtsalt teistsugustes oludes kui varem. Mingi osa inimeste elust oli veits seebikas, aga noh jah. Ei saa öelda, et selliseid asju ei juhtu ka päriselt.  Stiil Jooksis hästi. Ei dramatiseerinud üle, pigem ütleski lihtsalt nii, kuidas asi oli. Päris häid lauseid viskas vahepeal varrukast. Vanem naine ütles nooremale: "You must never behave as if your life belongs to

  Butangeni küla Norras (kusagil Lillehammeri piirkonnas) 1880. aastail. Küla vana puukirik on väike ja talviti väga külm. Noor kirikuõpetaja võtab südameasjaks uue kiriku ehitamise ja Saksamaalt tuleb kohale noor arhitekt vana kirikut üles joonistama, et see peale Norras lahti võtmist Saksamaal uuesti üles ehitada. Muidugi on mängus ka naine - noor Astrid, kelle suguvõsa on ammusel ajal annetanud kirikule kaks kella. Need pole külarahva arvates sugugi tavalised kellad. Neil on iseloomu. Sisu Säärane sisu on minu teetass. Minu jaoks oli idee ka originaalne. Kirjanik Maja Lunde ütles raamatu kaanel tabavalt: " Love, suspense, nature and superstition are woven together in this powerful novel ."  Stiil Tempo on aeglane ja kirjeldamist kaunis palju. Kui see ei sobi, siis ilmselt on raske lugeda. Mulle enamasti sobis. Mõne koha peal jõudsin mõelda, et läheks nüüd juba tegevusega edasi.  Paar tsitaati ka (ja ärme unustame, et raamatu tegevus on 1880. aastail). She lacked the one qu

Pärisbändidel ei lähe Eurovisioonil kuigi tihti hästi, aga nad on minu lemmikud. (Pärisbändi all pean silmas, et laval ongi laulja ja kitarrist ja bassimees ja trummar ja võib-olla ka klahvpillimängija.) Sel aastal ka andsin šõu eest kõrgeimad punktid Sloveeniale ja Austraaliale, sest ma tahaks olla seal peol, kus nad esinevad. Nad rõõmustavad mind. (Meenub, et Rufus ja Brainstorm ja Måneskin olid ka pärisbändid. Kahel neist isegi läks täitsa hästi.) Graham Nortoni kommentaar Moldova laulu kohta: "If there isn't a human sacrifice by the end of this I'll be very disappointed." Tabav. Need laulud, kus kedagi/midagi välja kutsutakse või muidu lõkke ümber loits lahti lüüakse, on enamasti minu lemmikud, sest nad pöörduvad selle poole, mis Eurovisiooni idee võiks olla.  Mis Moldovasse puutub, siis nemad on mind tihti rõõmustanud. Ei ole laulud, mida aastaid hiljem meenutaks, aga konkreetses ajas ja hetkes on need vahvad rahvalaulu moodi simmanilood kõige lahedamad. Nägin k

Panen oma punktitabeli siia. Kasutasin samu hindamiskriteeriume mida Eesti Laulul. Kategoorias "laul" püüdsin silmas pidada, kui hästi laul ära lauldi,, aga ega see lihtne pole enam aru saada, mida laulja päriselt laulab ja millised on nö taustahääled. Välimuse juures ikka jätkuvalt ei hinda kellegi otsest väljanägemist, pigem kostüümi.  

Mõned tähelepanekud 2000-2022 võitnud laulude kohta . Enim võitnud riigid Ukrainal 3 võitu Taanil 2 võitu Rootsil 2 võitu Võitja sugu 11,5 võitjat mehed, 10,5 võitjat naised.  Harukordne võrdsus! Arvestasin selle järgi, mis soost põhilaulja oli. Kuna ühe laulu põhiesitajad olid mees ja naine, siis said mõlemad 0,5 ja lõpptulemuseks tulid poolikud inimesed.  Eurovisiooni toimumiskohad (sh 2023) Ei ole midagi üheülbaline. On Põhja-Euroopas toimunud, on Ida-Euroopas toimunud, on (tegelikult) väljaspool Euroopat toimunud. Kesk-Euroopa on jah vähe hõre, aga seal on mitu riiki, kes on harvad või üldse mitte osalejad.  Keeled 4 võidulaulu täiesti muus keeles kui inglise keel: 2007 Serbia "Molitva" 2017 Portugal "Amar pelos dois" 2021 Itaalia "Zitti e buoni" 2022 Ukraina "Stefania" Ülejäänud võidulaulud 2000-2022 olid (suuremalt osalt) inglise keeles. On küll neid olnud, kes mingi salmi oma keeles laulnud. 2022. aasta võitja "Stefania" oli väi

Aastatest 2013-2022 . Loomulikult minu arvamus, kelle siis veel.  Eesti laulud ja võidulaulud jätsin välja (Sobral, Måneskin ja "Goodbye to yesterday" olid algul kirjas). Õnnestus punt 12 laulu peale harvendada. 2016. ja 2018. aasta ei saanud ühegi looga sisse. Laulu taga sulgudes on võistlusel saadud koht. (Tundub, et mulle meeldivad 4. koha laulud.) 12. 2022 Rootsi Cornelia Jakobs - Hold me closer (4.) Peamiselt lauljanna kärisev hääl. 11. 2020 Island Daði Freyr - What do you think about things (-) Peamiselt see, et seda kuulates-vaadates hakkab kindlasti parem mitte halvem. 10. 2015 Norra Mørland & Debrah Scarlett - A monster like me (8.) Ma mõtlen, et kui dramaatiline olla, siis juba nii, et asi korralikult välja mängib. Siin mängib hästi. 9. 2013 Holland Anouk - Birds (9.) Madalahäälne lauljanna. Kõlabki nii nagu sõnades öeldakse - linnuparve õhkutõus katuselt. 8. 2020   Leedu   The Roop - On fire (-) No oli Leedu hea võimalus Eurovisiooni võita, aga tol aastal jäi v

On Eurovisiooninädal! Sel puhul postitus ühe minu teooria kohta. Väidan, et Belgia ja Holland suudavad igal aastal paaripeale vähemalt ühe hea võistluslooga lagedale tulla. Siin nad on.  2023 Belgial on mingi minu jaoks veider asi, Hollandil laul "Burning daylights", mida kuuldes kanalit ei vahetaks. 2022 Hollandit esindas S10 lauluga "De diepte". Märkimisväärne, et laul on üleni hollandi keeles. Ja vahepeal ulub kergelt. Uuuuu-aaaaa. Noh, umbes nii.  2021 Belgiat esindas Hooverphonic lauluga "The wrong place". 2020 aasta laul oli parem, aga ka sellel olid oma köitvad küljed. 2020 Belgiat pidi esindama Hooverphonic lauluga "Release me", aga Eurovisioon, muidugist, jäi ära hoopis. Mõnusalt melanhoolne lugu. 2019 Holland võitis, kui Duncan Laurence esitas laulu "Arcade". Olen nõus, et kui Alika seda superstaarisaates laulis, võttis kulmu kergitama, aga originaalis on ka lahedalt dramaatiline. 2018 Belgia esindaja Sennek lauluga "A ma

Peategelane Ari (Arielle, mitte Ariel) töötab mingis Seattle'i telekanalis ilmatüdrukuna. Peale natuke skandaalset jõulupidu sepitseb ta sporditoimetaja Russelliga plaani, kuidas oma ülemus ja tolle eksmees (ka telekanali töötaja) tagasi kokku viia. Aga, milline üllatus, plaani elluviimise käigus hakkavad üksteisele meeldima hoopis Ari ja Russell. Sisu Eks ta oli sihuke, nagu nad on. Natuke kunstlikult ülesupitatud teema kaudu räägiti reaalsetest asjadest. Noh, et ei tundunud kuigi realistlik see kosjasobitamise värk, aga depressiooniga toimetuleku või keeruliste peresuhete osa oli jällegi usutav. Stiil Hästi loetav. Emotsioonid! Olid. Kuigi mõne koha peal jahtusid, kui stseene üle vindi keerati.  Tegelased Mõnes kohas mõned klišeed, kohati mõni ehk liiga täiuslik, aga muidu täitsa tegelaste moodi tegelased.  Atmosfäär Polnud kuigi oluline selle raamatu kontekstis. Tegevus toimus küll ühe telekanali toimetuses, aga polnud tohutult pingutatud, et sealseid meeleolusid edasi anda. Mõt

Amsterdami uhkes restoranis söövad õhtust kaks abielupaari. Nad on omavahel seotud ja nende teismelised lapsed on omavahel mingite tegude kaudu seotud. Saame ruttu teada, et ühe paari meespool (jutustaja) ei salli teise paari meespoolt (Hollandis tuntud poliitik). Tegevus toimub selle õhtusöögi jooksul, samas meenutab jutustaja asjaosalistega seotud seiku minevikust. Pingelised lood nende inimeste vahel.  Sisu Hea teema, aga teostus selline, et teema läks veits raisku. 300 lehekülge oli täis kirjutatud, aga jäi nagu korralikult avamata? Võib-olla oli asi selles, et ootasin teistsugust raamatut. Mõtlesin, et tuleb raamat, kus neli inimest on õhtusöögil ja põhiosa ongi vestlus, kus kõik neli räägivad ja saab nende seisukohti omavahel võrrelda. Ehk selgub vaidluses tõdegi lõpuks? Ei olnud selline raamat. Stiil Algus oli just tänu stiilile väga hea. Kohe läks käima, kohe oli huvitav, lugu jooksis. Nõnda et jutustamise stiili mõttes pole etteheiteid. Emotsioonid! Minu peamisi probleeme sell

Lucien on kunagiste lauljate 28-aastane poeg. Vanemate kuulsuse tõttu on ta huviobjektiks kõmuväljaannetele, kus pidevalt mitte kõige paremate elukommetega peopoisina figureerib. Peale järjekordselt artiklit kusagil lehes öeldakse Lucienile töö juures (sitasitikate arvukuse säilitamisega tegelev heategevusorganisatsioon), et hakka korralikumaks, muidu jääd töötuks. Seepeale sõlmib ta ühe sõbra sõbraga kokkuleppe olla maine parandamiseks võltssuhtes. Sõbra sõbral Oliveril on oma põhjus sellise tehinguga nõus olla (vähemalt nii ta väidab).  Sisu Võltssuhe pole minu lemmik trope. Reeglina ei tundu see realistlik, pigem juba ideenagi naeruväärne. (Veel vähem meeldib see idee, et mingid ilmselged  trope'id üldse olemas on.) Aga. Mind ei häirinud siin isegi. Stiil Vaimukas, sõnad mõnusalt seatud. Mitmetel kõrvaltegelastel olid naljakad nimed, viidati briti kohati täiesti lambikale hüüdnimede süsteemile (inimese nimi on Clara, aga hüüdnimi Miffy), aga tehti nalja ka pärisnimede üle. Üldpi

  Käes on keskkooli viimane päev. Rowan (minu üllatuseks unisex -nimi, siin tüdruk) ja Neill on viimased neli aastat omavahel võistelnud (kes on parem õpilane, kes suurem aktivist jms). Nüüd on ees viimane võistlus - abiturientide aardejaht "Ulg". Kes võidab? Kas Rowan ja Neill on tugevamad hoopis koos ja mitte üksteise vastu võisteldes? (Üllatus, on jah.) Sisu Pole halb mõte kirjutada raamatut tegevusega keskkooli lõpus. Suurem osa inimesi ilmselt suudab sellega suhestuda, mäletab, mis tunne oli. Aardejahi teema oli tore teema. Ühe päeva/õhtu/öö jooksul toimuv tegevus meenutas natuke raamatut/filmi "Nick & Norah's infinite playlist". Meeldisid ka juutide kombeid tutvustavad lõigud.  Stiil Vastas sisule. Ei olnud ülihirmusdiip lugu ja kirjutatud oli ka nii, et kui tahaks, võiks natuke diagonaalis lugeda. Emotsioonid! Olid. Elasin sisse/kaasa.  Tegelased Kenad tegelased, aga paratamatult kannavad natuke seda taaka, millest mõtete ärgitamise punkti all juttu t

  Tauno Vahter oli kõigepealt see tüüp, kes Kuldvillakus (ja teistes mälumängudes) käis. Alati oli hea meel, kui ta võitis. Aastaid hiljem koorus kusagilt, et ta on ka Tänapäeva kirjastuse töötaja. Ja lõpuks hakkas ise raamatuid kirjutama. Minu jaoks on ta kuidagi Eesti Richard Osman. Maitea, võib-olla välimuselt sarnane või seepärast, et mõlemad (tele)mälumängudega seotud olnud või on mõlemal sarnaselt libe sulg... "Heas venelases" elab 1990ndate alguse Lasnamäel põhikooli lõpuklassi poiss Artur, kelle ema on eestlane ja isa venelane. (Seetõttu varieerub, kas tema nimes on rõhk esimesel või teisel silbil.) Ongi nii, nagu raamatu avalause ütleb - kõiges on süüdi juuksur. Silmapaistva soenguga keldrijuuksur nimelt leiab, et Arturil hakkab kolmas silm avanema. Artul läheb sõnakuuleliku poisina asjade vooluga kaasa ja leiab end peagi ekstrasensikarjääri tegemas.  Sisu Pealkiri on esimene saavutus. Hea venelane on intrigeeriv sõnapaar (ka halb venelane oleks intrigeeriv, kas pole

Höhö, päris hea on rääkida kvartalitest mingis täiesti lambis kontekstis, aga pole ju vale, et allpool on tabel aasta I kvartalis loetud raamatuist. 16 surematut teost, kõigi antud hinnete keskmine 7,2. 

  21. sajandi Lõuna-Koreas elav noormees (jõuab raamatu jooksul nii kahe- kui kolmekümnendates olla) otsib tähendust, ütleme et kõigele. Ehk raamatu pealkirjas on vihje, kuidas seda leida võiks.  Sisu Teema, mis young adult žanris pole kuidagi originaalne. Teisalt, kui see on teema, mis päriselu noorte täiskasvanute jaoks aktuaalne on, siis ei pane pahaks sellest kirjutamist ja võtan ja loen läbi ka veel.  Stiil Teksti loetavuse mõttes lobe värk, mõnusalt lihtsalt kirjutab ka. Algul ei meeldinud, kui aru sain, et neli suuremat tükki, millest jutustus koosneb, pole esitatud kronoloogilises järjestuses. Raskendas arusaamist. Hiljem hakkas idee täitsa meeldima. Ilmselgelt loed mingite sündmuste kohta teise tundega, kui tead ette, mis hiljem juhtus.  Mõned laused ja väljendid olid päris head. Maailm oli nii väike, et kuulsid vaid iseenda hingetõmbeid vms. Diip. Emotsioonid! Jutustaja polnud üldse dramaatiline, aga mind kottis küll. Natuke jäi kummitama ka peale lugemise lõpetamist. Tegelas

    Sándor Márai peab olema päris kuulus kirjanik, muidu ei teaks tema nime lihtsalt niisama. Kuigi sündinud tänapäeva Slovakkias, kirjutas ta ungari keeles ja on üldiselt ikkagi ungari kirjanik. Raamatu "Ühe kodanlase pihtimused" puhul rõhutas ta ise, et see on romaan, aga ta on üsna autobiograafiline romaan. Aastail 1934-1935 kahes osas ilmunud raamatus räägib Márai oma (või siis peategelase) noorusajast ja kodulinnast Kassast tollases Austria-Ungaris, perekonnast ja sugulastest, hiljem elust 1920ndate Leipzigis, Frankfurtis, Berliinis, Pariisis. Sisu Oli aru saada küll, miks selline raamat kirjutati. Lugu kulges lineaarselt ka enamasti. Lihtsalt ta polnud päris selline nagu ootasin. Stiil Rohkem mälestuste kui romaani stiilis. 370 leheküljel polnud ühtegi dialoogi, ainult autori kirjeldused, arutlused. Seoses sellega oli lugu päris raskesti loetav. Kaalusin vahepeal suisa poolelijätmist. Raske uskuda, et autor oli kirjutades 30ndates eluaastates (Márai sündis 1900, raamat

Los Angeleses tegutsev psühholoog kirjutas raamatu, kus räägib mõnede oma patsientide lugude näitel teraapia kasulikkusest (ja seega vajalikkusest). Ühtlasi räägib sellest, kuidas ta ise psühholoogi juures käis ja kirjeldab seiku oma varasemast elust. Sisu (kuni 3 tärni) See osa, mis rääkis peategelasest psühholoogina ja tema enda käikudest psühholoogi juurde, oli kena. Mitmekesised patsientide lood valitud, huvitavaid probleeme tõstatatud (kuidas psühholoog saab endale psühholoogi, kui nad kõik omavahel üksteist tunnevad, kuidas psühholoog võtab teraapias patsiendi rolli jm). Aga. See osa, kus autor oma eelnevat elulugu rääkis (kuidas ta kunagi Hollywoodis töötas ja kuidas siis meditsiinikooli läks ja kuidas lapse sai), oli minu jaoks üleliigne. Võinuks kirjutada kaks eraldi raamatut: elulugu ja see raamat. Oleks ühtlasi selle raamatu õhemaks saanud. (Eestikeelne väljaanne on kusagil 450 lehekülge.) Stiil Sujuv, liikuv jutustamine. Õnneks polnud neid kohti, kus autor vaimukas üritas o

  Kuigi Levana on pea kogu elu vanavanemate kasvatada olnud, pole vanaema oma lapsepõlvest kunagi rääkinud. Teada on vaid, et ta sündis 1928. aastal Eestis Tartus juudi perekonnas ja et hiljem said kogu tema perekonnast holokausti ohvrid. Vanaema Johanna (Hana) Sepp kohtus sõja ajal Londonis vanaisa Samueliga ja elas edaspidi Pariisis Hana Lazare nime kandes. Kui vanaema tervis nõrgeneb ja ta prantsuse keeles enam ei räägi, hakkab ta unes mingis Levana jaoks võõras keeles kõnelema. Levana lindistab juttu ja saadab Brüsselis elavale eesti keele tõlgile Irjale. Irja vastus on üllatav. Sisu Kui märksõnadeks on juudid ja 1940ndadad aastad, tekib kujutlus teatud sorti raamatust. See pole selline raamat, asjal on hoopis teine vaatenurk. See, et Euroopas 1940ndatel sõda käib, on siin ainult õige natuke oluline.  Stiil Ühest küljest lihtne lugeda, kui kiiresti edasi läheb, aga pealiskaudsuse mulje tekkis siin. Taheti lugu lihtsalt kiiresti ära rääkida. Tore, et kuigi tegevus toimus kolmes erin

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummaliselt, eks k

  1922. aastal mõistab NKVD Aleksander Rostovi Moskva Metropoli hotelli koduaresti. Ametlikult seetõttu, et Rostov ühe luuletuse kirjutas, tegelikult seetõttu, et ta on aadlipäritolu, nn endine inimene. Rostov on selleks hetkeks Metropolis juba mõne aasta elanud, aga nüüd tema elukorraldus muutub. Sellegipoolest saab härrasmees hakkama, kohaneb olukorraga vastavalt selle muutumisele. Ja olukord tõesti tema sealoleku ajal muutub, sest maailm väljaspool hotelli muutub (1920ndate Nõukogude Liit erineb 1930ndate ja 1940ndate omast jne). Sisu Idee väga hea. Need lood, mis kusagil hotellis aset leiavad, mind enamasti tõmbavad. Mõne asja osas tekkis küsimus, kuidas see nii sai olla, aga kogu lugu meeldis piisavalt palju, et ses osas silm kinni pigistada. Raamatu teine pool, kui hakati ajas suuremaid hüppeid tegema, oli ka väga hea, aga esimene ots oli parem. Stiil Tahaks enamgi anda kui ühe tärni. Vaimukas ja muhe ja lennukas. Kuigi ameeriklase kirjutatud originaalis ingliskeelne raamat, imbu

  Algselt ajakirjas Imeline Ajalugu ilmunud artiklid erinevate Eesti (linna)elu puudutavate teemade kohta 1920.-1930. aastail. Kodukorraldus ja -kujundus, mood, mänguasjad, haridus, tervishoid, sport, autod, puhkamine ja veel mitu teemat.  Sisu Ilmselt paljudele huvitav teema. Mulle küll. Muidugi võib alati norida, et mõni teema oli puudu või olid teemad mitte liiga põhjalikult käsitletud. Igasuguseid põnevaid pisiasju sai teada ka. (Näiteks ma kogu aeg mõtlesin, et Pärnu suvepealinna nimetus tuleb lihtsalt sellest, et seal rand on jne, aga see tuli algul ilmselt hoopis sellest, et paljud valitsuse liikmed Pärnus suvitamas käisid.)  Stiil Kuigi raamatu peale kokku oli palju eri autoreid, olid artiklid mõnusalt ühtlased. Ei saanud tingimata aru, et nüüd hakkasin kellegi teise kirjutatud osa lugema. Emotsioonid! Minu lemmikkümnendid ajaloos, miks ei tekita emotsioone! Pluss "Wikmani poistele" (minu mitteametlik lemmikraamat) viidati.  Usaldusväärsus Suur osa artiklite autoreist