Otse põhisisu juurde

Chloe Aridjis "Sea monsters"

 


On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta mermaniks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummaliselt, eks kõla?

  • Sisu
    Ei saa öelda, et päris sisutühi olnuks, süžee ju oli. Aga kui peaks vastama küsimusele, miks selline raamat kirjutati, siis jääks natuke hätta. Kas lihtsalt seepärast, et autor tahtis oma teismelisepõlve meenutada (ta oli 80ndate lõpus peategelasega samaealine) või panna ühte kohta kokku kirja mingeid ideekilde, mis tal olid? 
  • Stiil
    See on põhiline punkt. Ükskõik, mis ma siin kokku kirjutan selle raamatu kohta, ei saa öelda, et mulle poleks meeldinud. Ja meeldis just sellepärast, et stiil oli täiesti teistsugune. Natuke raskesti jälgitav aga originaalne. Jälgimist raskendas osaliselt ehk see, et palju kasutati mitte kõige lihtsamaid ja levinumaid sõnu. (Kontekstist saad aru, mida mingi sõna ilmselt tähendab, aga pole seda varem kuulnud.)
  • Emotsioonid
    Üldine sünge toon tekitas natuke ärevustunnet (Kas kohe juhtub midagi halba?). 
  • Tegelased
    Tegelasi oli, aga nende kohta ei saanud palju teada. Ühtlasi ükski tegelane eriti ei meeldinud.
  • Atmosfäär
    Seda randa, mida pidin ette kujutama, kujutasin ette. Ja kuna üldine toon oli niuke hoiatav, siis oli rand minu kujutluses kogu aeg pime. 
  • Mõtete ärgitamine
    Teemaks 1980ndad Mehhikos peamiselt - kuidas seal ka oli ja mida nad muust maailmast teadsid ja arvasid. 
  • Lõpp
    Ühe asja seletas ära, mis oli tore, aga põhiasja (miks?) ei seletanud ära.
  • Kestev mõju
    Praegu küll raske näha, et seda oleks. Kaane peal üks arvaja ütleb et destined to be a classic, aga minu jaoks vist liiga salapärane ja unenäoline selleks. Või siis ehk just sellepärast kestabki?
  • Sisuväline
    Ilus kaanekujundus, mugavalt väikses formaadis, kiri mitte liiga tihe. Raamat ongi muide originaalis inglise keeles, kuigi autor mehhiko päritolu ja Mexico Citys elanud. Niuke rahvusvaheline tüüp, kes on paljudes kohtades elanud. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...