Truffe kirjanurk

Jah, ma lugesin kokaraamatut.  Juhtus, et sain Dixiti käest sellise kaardi: Küll ma siis otsisin eluarvu ja püüdsin jagada jagamatut, sirvisin paljusid nimekirju raamatuist, kus võti pealkirjas või kaanel või autori nimes, aga mitte ei leidnud head. (Kuigi nimekirjade sirvimisest tunnen küll vist suuremat rõõmu kui peaks.) Siis panin raamatukogus riiuli peal kogemata tähele ühte võtmekest, mis polnud muu kui Petrone Printi logo. Meeldiva kokkusattumusena on mul täitsa olemas Petrone Printi raamat, "Minu kokaraamat"! Kuuldavasti on olemas inimesi, kes kokaraamatuid loevad, niimoodi järjest läbilugemise mõttes. Usun, et agarale toiduvalmistajale on see täitsa kasulik. Mitte et retseptid ise meelde jääks, aga võib-olla jääb meelde midagi huvitavat selle kohta, milliseid (teinekord ootamatuid) toiduaineid võib omavahel kokku panna või kuidas mõnd toiduvalmistamisega seotud protseduuri läbi viia.  Mina ei ole agar toiduvalmistaja ja huvi "Minu kokaraamatut" lugeda tuli h

  Beatrice satub lapsena talvise välimusega aeda. See on võluaed mitmesuguste ebatavaliste tegelaste ja asjadega. Täiskasvanuna üritab ta aeda taasleida, sinna uuesti sattuda, tõestamaks, et see on päriselt olemas ja polnud lihtsalt lapse fantaasia vili. Samas on Beatrice ka taime- ja seenehuviline vallaline rikas naine.  Beatrice'i sõbranna Rosa on kellavärgiga asjade loomise meister, kelle unistus on hertsoginnaks saada. Muidugi avastab ta enda üllatuseks, et see ei teegi automaatselt õnnelikuks. Oluline tegelane on veel James, aedniku poeg Beatrice'i lapsepõlvekodust, kes täiskasvanuna tegutseb orhideepüüdjana (ohtlik, aga reisimisvõimalust ja seiklusi pakkuv amet).  See on pärismaailmas toimuv maagiline lugu. Ühest küljest teame, et tegevus toimub 1830ndate lõpu Inglismaal, teisalt esineb objekte, mis meie maailma mõttes on väljamõeldud. Näiteks taimed, mis ei vaja elus püsimiseks vett vaid kuuvalgust, üleskeeratavad kaarnad, koerad jms. Samas ei ole seda nägemust, et inime

1999. aastal kirjutab Marion üles meenutusi 40 aasta tagusest ajast. Saame teada, mis toimus toona tema, tema abikaasa Tomi ja nende tuttava Patricku vahel. Oli jah armukolmnurk, aga ehk mitte see, mida automaatselt ette kujutaks.  1950ndatel on Marion kahekümnendates noor õpetaja. Tom, Marioni sõbranna vend, on politseinik. Tom on ka hea ujuja ja annab Marionile ujumistunde. Patrick on kusagil 35-aastane ja töötab kunstimuuseumis. Nende elud, nagu öeldud, põimuvad. Põhitegevus toimub Brightonis. Inimestele enamasti meeldib Brighton. Need, keda tean, kes seal käinud on, vaatavad unistava näoga kaugusse ja õhkavad aahh, Brighton, kui neile seda kohta mainida. Kuigi ise olen Brightoni rõõmsat arhitektuuri ainult piltidelt näinud, kujutasin lugedes kuurortlinna meeleolu üsna hästi ette. Brighton is the very edge of England, and there's a sense here that we're almost somewhere else entirely. Somewhere far away from the hedged-in gloom of Surrey, the damp sunken streets of Oxford. T

Veel üks suvitusromaan. Ja jälle polnud üldse halb. Kõik kolm raamatut, mida olen sellest sarjast lugenud, on täitsa kenad raamatud olnud.  Noor õpetaja Maarja on mõnda aega tagasi maale elama kolinud. Nüüd vajab tema maja katus ootamatult remonti. Naabrinaine, atsakas vanaproua Mammi, pakub välja, et raha kogumiseks võiks majas ja ümbruses natuke elamusturismi pakkumisega tegeleda. Maarja siis reklaamibki Ööbiku villat sotsiaalmeedias ja paika külastab seepeale mitmeid huvitavaid kujusid.  Külastajate kaudu naerdakse natuke tänapäeva poppide inimeste üle, kelle hulgas võib leida näiteks moe pärast taimetoitlasi ja suren-kohe-kui-telefonita-kuhugi-minema-pean tüüpe. Leidub ka Maarja jaoks romantilist huvi pakkuvaid külastajaid. Väga mahlase keele ja kõnepruugiga raamat on. Peamised pärlid kukuvad Mammi suust. Too esindab seda (vist üsna levinud?) elutarka tegelaskuju, kes ütleb asjad otse ja lihtsalt välja, aga niimoodi ka, et päris naljakas on.  Mingid kohad ja hetked olid raamatus, m

Pantvangidraamat ei ole. (Kuigi oleks päris lahedalt ootamatu, kui raamatu kaanel on naine nunnu koeraga ja sees mingi kole vangishoidmise lugu.) Stockholmi sündroom tähendab siin hoopis seda, et peategelasele meeldib väga Rootsi ja eriti Stockholm, rootsi keel ja kultuur, ajalugu jms.  Peategelane, 31-aastane Annika, saab ülesande kirjutada artikkel pimekohtingutest. Ta teeb endale Tinderisse konto ja kohtubki sedakaudu mitme värvika meesterahvaga. Sunnitud elumuutuse tagajärjel kolib ta varsti aga hoopiski Stockholmi ja asub seal tööle koerte päevahoius. Rootsis tekib ka uusi tuttavaid, mõni ootamatum kui teine. Raamat on Suvitusromaani sarjast ja ongi selle sõna väga hea näide. Lihtne, ei vaeva, liigub kiirelt edasi. Muidugi mõned asjad on lihtsustatud, aga, jällegi, see pole mõni "Anna Karenina".  Kas raamatu väljaandmist võis sponsoreerida Rootsi kultuuriministeerium? Tallink? Päris detailselt räägitakse, millised muuseumid asuvad kuningalossis, millised atraktsioonid on

Raamatus on kaks jutustajat: menuka ansambli The Ark liige Jimmy ja The Arki suur fänn Angel. Angel on tulnud Londonisse The Arki kontserdile ning enne seda on tal võimalus ka bändiga kohtuda. Ühtlasi kohtub ta ühe internetisõbraga (samuti The Arki fänn).  Kõik ei lähe päris nii nagu planeeritud.  Pole tohutult uus teema, aga siiski jätkuvalt huvitav teema, milline on bändimeeste päriselu, nende nägemus oma elust ja tööst ja millisena kujutavad seda ette fännid. Mis üldse on igasuguste fännikogukondade mõte? Kas need aitavad kuidagi seda, keda fännatakse, kas need aitavad fänne või hoopis takistavad nende päriselu? Mõned sündmused, mis raamatus ette tulevad, tunduvad natuke uskumatud, aga mitte nii palju, et neid päris võimatuks pidada. Põhimõtteliselt on kõik võimalik, mis siin juhtub. Saad küll olla ühel hetkel lihtsalt kellegi suurim fänn ja järgmisel hetkel istuda tema kõrval rongis, et kuhugi koos minna. Raamat oli niuke tubli sooritus, loomulik. Ei saa öelda, et neist tegelastest

  Ütlen kohe alguses ära kõige tähtsama: lugege seda raamatut, see on ülimalt tore ja armas ja südantsoojendav.  Peategelane Trille ja tema parim sõber Lena elavad Norra rannakülas. Nad on 9-aastased (vist?) ja mõtlevad igasuguseid huvitavaid tegevusi välja. Mõned näited: hobuste vanadekodu asutamine, tänavamuusikutena raha teenimine, II maailmasõja kombel raadiote mahamatmine, (Noa laevast inspireerituna) loomade paati kokku vedamine.  Täiskasvanud on ka kaunis humoorikad, eriti Trille vanaisa, kes muuhulgas sõnnikuga tuld kustutab, mootorrattaga sõidab ja jaanipäeval pulmas pruuti kehastab.  Tänu taevale, et sa laulad nagu vastu puud põrganud vares.  Tähtis tegelane on ka ühe vanaproua vahvliküpsetaja. Saame ju aru küll kui tähtis võib olla vahvliküpsetaja. See õige. Isegi siis, kui Norra vahvliküpsetajad (ja vahvlid) pole meie mõistes need õiged. See on lindgrenlik raamat. Lindgreni maailmad on ehk natuke roosamad, siin on kärtsu ja mürtsu rohkem ja mõned päris tõsised asjad juhtuva

"Lendav linn" on kusagil 400 leheküljel laiuv kogumik Betti Alveri luulega.  Sain Dixiti käest niukese kaardi: On ju nagu linn, mis lendab, pilvelõhkujad püsti.  Ähmaselt meenus, et mingi asi on olemas, mille nimi on "Lendav linn". Nähes, et see on Betti Alver, olin intrigeeritud. Nimelt seetõttu, et Betti oli minu jaoks mõistatus juba keskkoolis. Mulle meeldis suurem osa luuletajaid, keda keskkoolis lugesin, Visnapuu ja Underiga alustades,  Viidingu ja Karevani välja, vahepeal veel Traat ja Kross. Aga Betti Alverit lugedes tundus, et olen kaotanud arusaamisvõime.  See on samasugune tunne, mis tekib liiga rasket võõrkeelset teksti lugedes. Võid kõik sõnad ükshaaval ära tõlkida, aga ikka ei saa aru, mida lause kokku tähendab.  Ei ole eriti hea meel seda öelda, aga pea 20 aastat hiljem on mul ikka Bettiga sama seis. Loed ühe luuletuse ära ja mõtled oota, mida?, loed järgmise ja mõtled mida?. Noh, ja nii edasi. Lihtsalt ei saa aru. Ma ei arva, et ta kuidagi kehv luulet

Loo tegevuskoht on reaalse ja väljamõeldud maailma segu. Näiteks USA president on naine (ei ole ajalooline isik), samas mainitakse eelmist presidenti Obamat. Üks peategelane ongi USA presidendi ja tema Mehhiko päritolu eksmehe poeg Alex.  Suurbritannias on kuninganna, kes on küll üks vanaproua, aga pole Elizabeth II. Troonipärija on tema tütar. Kuninganna lapselaps (teine peategelane) on Henry, nagu ka meie maailmas, aga see pole üldse see Henry, keda meie teame. (Ja teda ei kutsuta Harryks, nagu meie oleme harjunud.) Lühidalt, Briti kuningliku perekonna liikme Henry ja USA presidendi poja Alexi vahel lahvatavad romantilised tunded. Kas keegi suudab ette kujutada mahlasemat skandaali kui kahe kuulsa perekonna liikme vahelise (gei)suhte avalikuks tulek? Pole raske ennustada, et see raamatus juhtub ka. Autor veedab mitmeid lehekülgi Ameerika poliitikast rääkides, sest presidendivalimised on lähenemas ja Alexi ema tahab saada tagasi valitud. Mind see osa paraku üldse ei huvitanud, lihtsal