Truffe kirjanurk

Raamatu tegevus laiub läbi mitme aastakümne. Jälgitakse (noor)meest, tema õde ja venda, kelle vanemad laste (eel)teismeea paiku hukkuvad. Iga laps elab oma elu sealtpeale mõnevõrra erinevalt. Minategelane Jules näiteks kasutab fantaasiamaailma abi, ühtlasi leiab internaatkoolis õppides sõbra Alva (oluline tegelane läbi kümnendite). Alva on tüdruk, kes tahab raamatukangelaseks saada. Huvitav ambitsioon.  Raamatu moodi raamat, kus ei tule iga hetk pähe mõtet, kuidas see kõik filmis välja võiks näha (paljude tänapäeva raamatute põhikülgi), sest suurte sündmuste mõttes ei juhtu kogu aeg midagi, päris palju on kulgemist ja olemist ja selgitamist. Meelolu on kogu raamatu jooksul millegi halva ootusest varjutatud ja ei saa salata, et masendavaid kohti on üks või rohkem. Masekas on siin õigustatud. Maitea, kui tihti ma üldse kasutan millegi kirjeldamiseks sõna orgaaniline, aga selle raamatu puhul tuli see väga pähe. Terviklik oli teine sõna.  Saatesõnast lugesin, et autor kirjutas seda lugu om

  Kirjeldus raamatu kaanelt:  Simon, Garance ja Lola – kolm täiskasvanud õde-venda – põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva. See ongi suuresti kõik, mis ka minul öelda on. Fragmentidest koosnevad romaanid pole vist siiski minu stiil. Paar head nalja oli ja üldine idee, et õed-vennad tulevad koos lapsepõlvest, mis elu jooksul aina kaugemale jääb, meeldis. Aga idee vormistus, jah, sedakorda ei istunud.  Aga Anna Gavalda on ilmselt piisavalt tuntud ja lugejate hulgas hinnatud kirjanik, et sedasama raamatut annaks eesti keeles välja kaks erinevat kirjastust (esimene kord aastal 2010 ja teine 2021). 

  Varraku Ajaviiteromaani sari on väga laiahaardeline. Olen sealt lugenud raamatuid, mille puhul tekib mõte, kas tõesti on tegemist vaid ajaviitega, ja ka selliseid, mis on tõesti just head ajaviiteraamatud. "Tere tulemast Flanagansi" ja "Flanagansi naised" teevad ajaviiteromaani nimetusele liiga. Esimene raamat veel kuidagi õigustab ennast, aga "Flanagansi naised" on ikka täiesti tühi. Tegevus toimub eri aegadel 1950ndatest 80ndateni, keskmes uhke hotell Flanagans Londonis ja selle omanik Linda, lisaks mitmed hotellitöötajad, hiljem ka nende järeltulijad. See, mis tegelastega raamatute jooksul juhtub, on klišeesid täis lihtsakoeline seebikas.  Liinid on väljaarendamata, jutt kaldub korduvalt labasusse, tegelased ei tundu just kuigi sügavad ja/või on mul neist täiesti ükskõik. Kogu asi jätab enda lõbuks kirjutatud fan fictioni mulje. Sellise, kus kirjutaja peas on tegemist suurepärase asjaga. Millegipärast (põhjuseid võib mitmeid olla) ei jõua see asi sama

Poisid, lugesin läbi rootsikeelse "Pipi Pikksuka"!  Päris hea meel on, natuke nagu mõni bucket listi asi kohe.  Enda loetut eestikeelse "Pipi Pikksuka" väljaandega võrreldes selgus küll, et see, mida lugesin, oli pelgalt 1. osa kogu värgist. Eestikeelne põhiline "Pipi" väljaanne (vähemalt see, mida mina kunagi mitu korda lugesin) koosneb osadest Pipi Pikksukk, Pipi Pikksukk läheb laevale ja Pipi Pikksukk Lõunamerel.  Noh, igal juhul on algus tehtud ka rootsikeelsega. Täiesti uue infona (kuigi ära mainitud ka eestikeelses väljaandes) tuli lugedes see, et Tommil ja Annikal oli olemas perekonnanimi. Kes mäletab, mis see oli? Ma ütlen. Settergren.

See tuleb vist päris pikk nüüd. Meeldejätmise mõttes ja täitsa suvalises järjekorras. Ühes jalgpallistuudios arutati, et jalgpallis kulub suurem osa vaataja ajast millegi ootamisele, mida võib-olla ei juhtugi. Humoorikas mõelda, et selline idee iseloomustab maailma populaarseimat sportmängu.  Minu jaoks oleks ilmselt suur vahe, kas mäng on 15 kraadiga Londonis või 30 kraadiga Bakuus. Minu jaoks pealtvaatajana. Mängijana annaks Bakuu mängul kohe loobumisvõidu. Kord käis üks Saksamaa mäng. Vaatasin Thomas Müllerit ja mõtlesin, et see pole ju Thomas, see on Juhan! Ausõna, enne pole näinud nii Juhani nägu inimest. Juhan Mölder, klounisiksus. Jalgpallis kehtib reegel, et kui keegi mittelubatud inimene (huligaan noh) väljakule jookseb, siis kaamerapilt teda ei näita. See on kindel reegel, sellest peetakse kinni. Kuidas on selle taustal võimalik, et nägime EM-i alguses otsepildis ühe mängija elustamist? Kes on see režissöör, kes ei näita sel hetkel taevast või muru? Veits nagu jääb mulje, et

Dramaatiline klišeesid täis lugu 21-aastasest maailmakuulsast rokkstaarist Adamist ja tema eakaaslasest (ka kuulsast, aga klassikalise muusika mõistes) tšellist Miast.  Olin juba peaaegu läbi lugenud, kui leidsin, et see on tegelikult 2. osa kahest raamatust. Ausalt öelda on hea meel, et 1. osa ei lugenud - ilmselt seal oli see eelnev sündmustik, millele 2. osas päris palju viidati. Vahet polegi mis sisu, oli veits ärritav raamat. Ja kui mingi sihuke seebikate teema mängu tuleb, et keegi mäletab midagi, mida talle on öeldud sel ajal, kui ta on teadvuseta olnud, siis lendavad viimased tõsiseltvõetavuse riismed ka minema.  Teisalt, ise ma tahtsin lugeda midagi lihtsat. Sain. 

  Tagakaanelt:  Halloweeniõhtul kommijahile suundunud kaheksa poissi avastavad, et kõikvõimas deemon surnute vallast on ühe nende sõbra ootamatult röövinud. Läbi erinevate ajastute ja kultuuride tema jälgi ajades ja teda päästa üritades avastavad nad halloweeni-püha mütoloogilisi juuri ja algupära ning õpivad tundma, kuidas surmahirm, viirastused ja tondid on kujundanud inimtsivilisatsiooni ajalugu. Lühike noorteromaan Ray Bradburylt on klassikaline näide raamatust, mis mulle teoorias meeldib. Idee seletada midagi (antud juhul halloweeni olemust) reisiga läbi ajaloo ja erinevate kultuuride, on hiiglatore, meenutab Jostein Gaarderit (Bradbury oli ajaliselt varem tegelikult).  Kui praktika juurde tulla ja rääkida kuivõrd mulle seda lugeda meeldis, siis ega polnud eriti minu teetass. Seiklus, fantaasia ja õudukas pole minu žanrid. Lugesin puhtalt autori pärast, sest "451 Fahrenheiti" ja "Võilillevein" väga meeldisid.  "Halloweenipuu" keel oli muidugi rikkalik

  Kolmas raamat järjest jutte/novelle. See kogu oli küll eelmistest natuke erinev - peategelane oli läbivalt sama, seega sai ka katkendliku romaanina lugeda. Karin on 43-aastane naine, ametilt ökonomist. Nagu raamatus selgub, esindab nähtamatut naist. (Ei ole ju võõras see teema, et mingi vanusepiiri ületavad naised muutuvad ühiskonnas nähtamatuks?)  See, mis toimub, on kohati sihuke unenäoline (kohtumine kirjanik Murakamiga, vanniskäigud ooperilaval jms), kohati ühiskonnakriitiline (seesama nähtamatu naise teema, meestele meele järgi olemine). Võiks tegelikult tõlgendada ka nii, et need unenäolised asjad on peategelase fantaasia, et tavapäraseid olukordi huvitamaks muuta.  Tegelane ise on pigem optimist, ei ole masendav lugu end kasutuna tundvast inimesest. Sest tegelikult tema ei tunnegi ennast kasutuna, ühiskond ütleb talle, et tema sotsiaalne netoväärtus pole piisav.  Selle taustal võib loo lõppu ka kaheti mõista - kas see, mida Karin lõpuks teeb, on mäss ühiskonna vastu või alistu

Laila Stien on norra kirjanik, peamiselt tuntud oma novellide poolest (aga kirjutanud muudki). "Päikseline veranda" on ka novellikogu. Selline väikene - natuke üle 100 lehekülje üsna suure reavahega. Võinuks vabalt rohkem olla. Mulle meeldis see stiil ja need teemad. Stiili kohta võiks vist öelda lihtne (aga mitte minimalistlik), teemade osas on raskem head sõna leida. Lihtsad asjad. Pisiasjad? Oleneb kust poolt vaadata. Kui minategelane mõtleb sellele, mida ta mingis olukorras ütles ja mida ümbritsevad inimesed temast seetõttu mõtlesid, siis tema jaoks see pole pisiasi. Ütleme siis, et palju on sellist, mida keegi lihtsalt mõtleb või meenutab, selliseid asju, mis välja ei paista. Üks lugu on armukadedusest ka, see paistab välja.  Lühidalt: raske kirjeldada, hea lugeda.

Ivan Bunin on Nobeli preemia laureaat, ühtlasi peetakse teda (klassikalise) vene kirjanduse traditsiooni kandjaks 20. sajandil. Tema jutukogu "Hämarad alleed" on kirjutatud 1940. aastail. Kusagil nimetati seda armastuse entsüklopeediaks, kusagil arvati, et küll on Bunin armastuse olemust hästi tabanud. Maitea. Kui armastuse olemus selline on, siis ma loodan, et ma seda ära ei taba. Nimelt oli lõviosa juttude süžee selline: Keegi mees näeb kedagi naist, keda ta sekundite jooksul väga ihaldama hakkab. Sel või teisel moel leiab ta mooduse oma iha rahuldamiseks (Võib-olla Bunini ajal nimetati seda teisiti, aga tänapäeval nimetatakse vägistamiseks). Peale akti toimumist väänleb naispool valu, aga väidetavalt ka iha käes, sest kui mees ütleb, et kõik, mis toimus, oli hea ja õige, siis küllap see nii oligi. Õnnelikku lõppu (misiganes see üldse olema peaks) loos reeglina ei saabu.  Selle põhjal võiks ehk arvata, et ma Buninit kehvaks kirjanikuks pean. Ei pea mitte. Keeleline osavus i

Seriaalid Täitsa hale seis, filme pole vaadanud, uusi seriaale ka mitte, ainult kordused käivad. Ei, siiski üks uus on. Armastuse ahelad (Крепостная) See on seebikas, Ukraina seebikas. Võiks öelda ka et melodraama. On suur armastus (mis tekib, nagu ikka, sekunditega), natuke mustvalged tegelased (aga siiski mitte kõik ja mitte päris), uhked rõivad (sest tegevus toimub 19. sajandi keskel) ja Eesti vaatajale tuttav Julia Aug. Viimase tegelaskuju on kasvatanud ühte orjade tütart, harinud teda ja nõnda. See paneb tütarlapse kentsakasse olukorda- ühest küljest oskab ta prantsuse keelt ja klaverimängu jms kõrgklassi värki, teisalt puudub tal isiklik vabadus. Minu lemmiktegelane on härraste kokk - matsakas maanaine, kes räägib hästi mahlases (rahvalikus) keeles. Rahvalikust rääkides on see ka hea koht, mille kaudu tutvuda veidi ukraina ja õigeusu kultuuriga. Näiteks mõnda huvitavat rahvatantsu on nähtud ja pulma. Üllas vaene mõisnik ja heasüdamlik orjatar Raamatud The girl on the train Sai il