Truffe kirjanurk

Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära. See on avalause. Raamatu jooksul selgitab kirjanik ja ajakirjanik Rosa Montero, mis tema ametikaaslaste peades korrast ära on või tundub olevat.  Montero viitab sellele, et kunstnikud (eriti sõnakunstnikud) tunduvad tihemini olevat neurodivergentsed (aju on ebatüüpiline), mistõttu ka nende maailmatajumine on erinev. Lisaks on neil kirjutaja sõnul enam vaimse tervise probleeme. Probleemid võivad tuleneda ka mingist lapsepõlves toimunud sündmusest, tihti traumast. Ja probleemidest tegelikult sünnibki kirjaniku loomesund.  Ei oska säärase teooriaga nõustuda ega mitte nõustuda. Huvitav lugeda igal juhul.  Minu jaoks tundusid mitmed mõtted, tunded, probleemid, mida kirjeldati, tuttavad. Ses mõttes, et need võiksid tunduda paljudele inimestele tuttavad. Ei tundunud niii erilised asjad. Samas ega ma tea, kas mingid asjad, mis mulle tunduvad suht tavalised, on päriselt nii tavalised. Ei tunne ju kõiki inimesi. Aga oli üllata...

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

Panin Goodreadsis 4 tärni, aga tundub, et suurt kirjutada ei oska. Erilise politseiüksuse esindajad Antonia ja Jon lahendavad Hispaanias keerulist kuritegu (inimrööv, mõrv). Pealkiri tundus huvitav, sest punane kuninganna võib olenevalt žanrist tähendada erinevaid asju. Kui see oleks ajalooline romaan näiteks, siis tekiks ju kohe mõte, kes on peategelane ja mis ajal umbes tegevus olla võiks. Selle raamatu võtsin, kuna esikaanel mainiti Lisbeth Salanderit. Eks "Punane kuninganna" ongi "Lohetätoveeringuga tüdrukuga" sarnane. Autor on ajakirjanik, üldine žanr on sama ja peategelaseks mingi probleemiga üliintelligentne naine (olevikku ulatuv minevikuprobleem, võiks öelda).  Lugesin huviga, läks hästi edasi. Detailseid kuritegude/õnnetuste kirjeldusi just ei nautinud, aga neid üleliia palju polnud ka. Vist ootasin, et peategelase Antonia kohta saab mõnevõrra rohkem teada, aga saan aru, et tegemist on sarjaga ja kõike esimeses osas avaldada ei tahetud. Olen ennegi hispaan...

"Pedro Páramo" on Ladina-Ameerikas klassika hulka kuuluv raamat, ühtlasi oluline teos maagilise realismi žanris. See ilmus 1955. aastal ja oli muuhulgas Marquezi suuroopuse "Sada aastat üksildust" inspiratsiooniks. Lugu on sellest, kuidas Juan Preciado läheb Comala-nimelisse linna, et otsida üles oma isa Pedro Páramo. Aga kas lugu ikka on sellest?  Minu jaoks läks alguses täitsa hästi käima, olin ühest selgunud faktist väga intrigeeritud. Siis hakkasid suvaliste kohtade peal (lihtsalt mõnest järgnevast lõigust) sisse tulema uued jutustajad (linnaelanikud) ja erinevad ajad, kus lugu toimus. Enam ei olnud lugejale (mulle) päris selge, mis toimub.  Wikist lugesin, et asja mõte oli näidata Comala linna ühest küljest olevikus kummituslinnana, teisalt minevikus elu täis linnana. Nagu raamatu nimigi vihjab, on Pedro Páramo tegelasel suur roll linna käekäigus.  Kuna tegemist on raamatuga, mille mõistmiseks peab keskmisest enam keskenduma, ei maksa seda lugeda õhtul enne...

Mario Vargas Llosa on 2010. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Peruu kirjanik, kandideeris kunagi suisa Peruu presidendiks, aga on päris palju aastaid Euroopas elanud.  "Paha tüdruk" on Vargas Llosal üks väheseid raamatuid, mida ta ise armastusromaanina mõtles. Minu jaoks oli rohkem ajalooline romaan. Peategelane Ricardo kohtub teismelisena 1950ndate Limas tüdrukuga (ongi see paha tüdruk), kellega jääb kogu eluks seotuks. Mitte ses mõttes, et neil traditsiooniline armusuhe oleks, vaid nii, et naine tuleb ja kaob. Nii kohtub Ricardo naisega 60ndate Pariisis, 70ndate Londonis, siis Tokyos jne. Ja iga kord on paha tüdruk nö kuju muutnud - kord on ta põrandaalune poliitvõitleja, kord rikkuri naine... Jälle suvi : ) Minu jaoks jaguneski raamat selgelt kaheks: ühelt poolt Ricardo ja paha tüdruku lugu, teisalt kultuuriline ja poliitiline taust erinevates maailma kohtades 20. sajandi teises pooles.  Ricardo ja paha tüdruku lugu oli autoril niisiis ebatüüpilise armastusloona mõel...

September kestis vähemalt mitu kuud. Kui praegu vaatan, mida septembri alguses lugesin, tundub see kindlasti rohkem kui kuu aja kaugusel. Jean Kyoung Frazier "Pizza girl" 18-aastane rase tüdruk, kes töötab pitsade transportijana. Tal tekib lähem suhtlus koduperenaisega, kes vahepeal pitsat tellib. Ei saanud aru, miks see raamat kirjutati. Ei olnud ka peale lugemist parem olla kui enne. Adib Khorram "Darius the Great deserves better" Järg raamatule "Darius the Great is not okay". 1. osa head küljed olid ka 2. osas olemas. Lihtsalt ja otsekoheselt ütlemine peamiselt. Darius on tubli poiss. Laura Taylor Namey "A Cuban girl's guide to tea and tomorrow" Vanemad saadavad 17-aastase Lila Miamist Inglismaa väikelinna, et ta oma elus toimunud dramaatilistest sündmustest üle saaks. Sedasorti raamatu kohta huvitava stiiliga. Kui tavaliselt võid põhimõtteliselt lauseid vahele jätta ja saad ikka aru, mis toimub, siis siin pidi mõnesid lauseid kaks korda l...

3. raamat Unustatud Raamatute Surnuaia seeriast. Sisuliselt mõnevõrra seotud mõlema eelmise osaga. Minu jaoks jäi üles küsimus, miks see raamat kirjutati. Jätkuvalt oli hästi jutustatud ja igavust polnud aega tunda, aga suurt eesmärki nagu ei näinud. Isegi raamatu päris lõpp oli rohkem järgmist raamatut alustav kui seda raamatut lõpetav.  Peamiselt vist lugesingi samal põhjusel mis fanfictionit näiteks - tore ju näha, mis juba tuttavate tegelastega seekord juhtub. ("Taeva vangi" peategelased olid "Tuule varjust" tuttavad Daniel ja Fermin.) See, mida Fermin oma vangla-aastatest rääkis oli täitsa huvitav ka. Ei tea, kas viitsin järgmisi osi lugeda. Mitte lähiajal vist. Mine tea.

Unustatud Raamatute Surnuaia seeriast. Ilmumise järjekorras teine osa, aga sisuliselt eellugu "Tuule varjule" . Tegevus toimub 1920ndatel (paarkümmend aastat enne "Tuule varju" algust). (Aja)kirjanik David Martinez kolib Barcelonas salapärase ajalooga majja (uhke ja sünge, nagu ikka). Mõne aja pärast teeb salapärane kirjastaja talle pakkumise kirjutada raamat, millesarnast pole enne nähtud. Tasu on mitmes mõttes rikkalik, aga raamatu sisu peab vastama kirjastaja nõudmistele. Ei saa salata, tuleb küll mõte, et kas see on tehing saatanaga. Loe ja saa teada, onju. Huvitav oli. Aeglasema tempoga kui "Tuule vari", kuid siiski huvitav. Lugu ise oli keerulisem, rohkem nüansse ja keerdkäike, rohkem tegelasi. Selline raamat, mis oleks tegelikult hea ühe ropsuga läbi lugeda, siis suudaks ehk meeles hoida kõike seda, mis on juhtunud ja kes keegi on. Aga 500+ lehekülge ühe ropsuga lugeda on mõnevõrra keeruline. Teise variandina võiks lugeda seda lühikese aja jooksul k...

Kui mitmel möödunud aastal juba pidasin plaani seda lugeda, panin lugemisbingosse spetsiaalselt välju sisse, kuhu see sobiks, laenutasin korra raamatukogust raamatugi juba, aga näe, ikka oli lugemata.  Nüüd aprillis tekkis ootamatult valmisolek endale mõni raamat osta (olen tavapäraselt üsna väike raamatute ostja, pigem suur laenutaja) ja kirjastus Varrak otsustas samal ajal oma sünnipäeva puhul mingi kuldsarja ilmutada.  Siis soetasingi endale raamatu "Tuule vari". Sest lugematagi teadsin, et see saab mulle meeldima. Olen ühte Zafóni raamatut varem lugenud, see paistis silma haaravuse ja hea miljööloomega, ühtlasi on mitu tuttavat inimest (kelle arvamust ses osas pigem usaldan) kui ühest suust sellele raamatule kiidulaulu laulnud. Nagu ennegi tõdetud, on teadmine, et midagi head kohe juhtub, üks parimaid teadmisi. Hakkasin otsast lugema tõdesin kiiresti et kuradi kurat, see ongi nii hea, kui nad kõik räägivad. Veel parem, sest ma sain ka nüüd teada. Võiks jahuda sellest, kui...