Otse põhisisu juurde

Jenny Bayliss "The 12 dates of Christmas"



Kate on kangadisainer (väga huvitav elukutse!), kes elab Inglismaa väikelinnas ja on detsembriks liitunud kohtinguteprogrammiga Twelve dates of Christmas, mis lubab ta viia 12 kohtingule loodetavasti toredate inimestega. Eks ta puutubki kokku igasuguste karvaste ja sulelistega. Lisaks on teemaks väikelinnaelu, tööelu ja vanad sõprussuhted. 
  • Sisu
    Hästi l i h t n e, kohati liigagi lihtne. Sündmused ei tulnud üllatusena. Esimeste lehekülgede lugemise järel oli selge, kuhu ja milliste tegelastega asi välja jõuab. Aga ilmselt polnud ka eesmärk salapärane olla. Kehtis ka dialoogide puhul - palju sellist dialoogi, kus keegi ütles mingi lause ja võisin järgmist lauset lugemata öelda, mida vastaja kostab. Leidus ka kohti, kus võinuks autorilt küsida Kas tõesti tahad, et sinu naistegelane sellise lause ütleks?
    Esines ka see probeem, et mõni probleem polnud üldse probleem tegelikult. Või ütleme siis, et päriselus pärisinimese jaoks see võib olla probleem, aga sellest ei saa sellisel kujul raamatus head köitvat probleemi. Draama asemel tuleb välja mittevajalik draama, mille saaks tegelikult paari lausega ära lahendada.
  • Stiil
    Dialoogis esines see osa briti argikultuurist, millest seni vaid kuulnud olin. Kuuldavasti teevad seal inimesed, kes ennast üksteisega mugavalt tunnevad, üksteise kulul üsna julmi ja pealtnäha ebaviisakaid nalju. Umbes nii: Richard helistas. Ütlesin talle, et sa veel magad, sest sa oled üks laisk lehm. Ilma kontekstita päris intrigeeriv.
    Kuivõrd raamatu pealkiri on ilmne vihje laulule Twelve days of Christmas, siis tore, et ka põhilist laulurida a partridge in a pear tree sisus kasutati.
  • Emotsioonid
    Seotud atmosfääri punktiga.
  • Tegelased
    Mõned meestegelased, kellega peategelane kohtingutel käis, kordasid üksteist, mõned olid liiga karikatuursed. Põhimehe olemuse kohta üleliia palju teada ei saanud. Peategelase ema meenutas Bridget Jonesi ema. Peategelane ise polnud ülemäära traagiline, päris hea vahelduseks. 
  • Atmosfäär
    Igasugune ümbruse kirjeldamine oli kindlalt tugevaim osa raamatust. Väikelinnakirjeldused ja jõululaadakirjeldused jms. Tekitas õdusat tunnet küll. Peamiselt sellepärast lugesingi seda raamatut.
    Pidevalt räägiti, kuidas lund sajab. Tuleb välja, et lõunapoolne Suurbritannia on tegelikult talviti lumerohke koht : )
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ettearvatav, nagu öeldud, aga üleliia palju seda siin pahaks ei pannud. Eks ta oli ikka läila ka muidugi.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Mõnus naivistlik kaanepilt. Mõtlesin, et igasuguse ninni-nänni kirjelduste tõttu oleks päris huvitav seda raamatut näiteks eesti keelde tõlkida.



Mis laul ikka. Palju õnne kummituslaulu puhul.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...