Otse põhisisu juurde

Jenny Bayliss "The 12 dates of Christmas"



Kate on kangadisainer (väga huvitav elukutse!), kes elab Inglismaa väikelinnas ja on detsembriks liitunud kohtinguteprogrammiga Twelve dates of Christmas, mis lubab ta viia 12 kohtingule loodetavasti toredate inimestega. Eks ta puutubki kokku igasuguste karvaste ja sulelistega. Lisaks on teemaks väikelinnaelu, tööelu ja vanad sõprussuhted. 
  • Sisu
    Hästi l i h t n e, kohati liigagi lihtne. Sündmused ei tulnud üllatusena. Esimeste lehekülgede lugemise järel oli selge, kuhu ja milliste tegelastega asi välja jõuab. Aga ilmselt polnud ka eesmärk salapärane olla. Kehtis ka dialoogide puhul - palju sellist dialoogi, kus keegi ütles mingi lause ja võisin järgmist lauset lugemata öelda, mida vastaja kostab. Leidus ka kohti, kus võinuks autorilt küsida Kas tõesti tahad, et sinu naistegelane sellise lause ütleks?
    Esines ka see probeem, et mõni probleem polnud üldse probleem tegelikult. Või ütleme siis, et päriselus pärisinimese jaoks see võib olla probleem, aga sellest ei saa sellisel kujul raamatus head köitvat probleemi. Draama asemel tuleb välja mittevajalik draama, mille saaks tegelikult paari lausega ära lahendada.
  • Stiil
    Dialoogis esines see osa briti argikultuurist, millest seni vaid kuulnud olin. Kuuldavasti teevad seal inimesed, kes ennast üksteisega mugavalt tunnevad, üksteise kulul üsna julmi ja pealtnäha ebaviisakaid nalju. Umbes nii: Richard helistas. Ütlesin talle, et sa veel magad, sest sa oled üks laisk lehm. Ilma kontekstita päris intrigeeriv.
    Kuivõrd raamatu pealkiri on ilmne vihje laulule Twelve days of Christmas, siis tore, et ka põhilist laulurida a partridge in a pear tree sisus kasutati.
  • Emotsioonid
    Seotud atmosfääri punktiga.
  • Tegelased
    Mõned meestegelased, kellega peategelane kohtingutel käis, kordasid üksteist, mõned olid liiga karikatuursed. Põhimehe olemuse kohta üleliia palju teada ei saanud. Peategelase ema meenutas Bridget Jonesi ema. Peategelane ise polnud ülemäära traagiline, päris hea vahelduseks. 
  • Atmosfäär
    Igasugune ümbruse kirjeldamine oli kindlalt tugevaim osa raamatust. Väikelinnakirjeldused ja jõululaadakirjeldused jms. Tekitas õdusat tunnet küll. Peamiselt sellepärast lugesingi seda raamatut.
    Pidevalt räägiti, kuidas lund sajab. Tuleb välja, et lõunapoolne Suurbritannia on tegelikult talviti lumerohke koht : )
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ettearvatav, nagu öeldud, aga üleliia palju seda siin pahaks ei pannud. Eks ta oli ikka läila ka muidugi.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Mõnus naivistlik kaanepilt. Mõtlesin, et igasuguse ninni-nänni kirjelduste tõttu oleks päris huvitav seda raamatut näiteks eesti keelde tõlkida.



Mis laul ikka. Palju õnne kummituslaulu puhul.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »