Otse põhisisu juurde

Jenny Bayliss "The 12 dates of Christmas"



Kate on kangadisainer (väga huvitav elukutse!), kes elab Inglismaa väikelinnas ja on detsembriks liitunud kohtinguteprogrammiga Twelve dates of Christmas, mis lubab ta viia 12 kohtingule loodetavasti toredate inimestega. Eks ta puutubki kokku igasuguste karvaste ja sulelistega. Lisaks on teemaks väikelinnaelu, tööelu ja vanad sõprussuhted. 
  • Sisu
    Hästi l i h t n e, kohati liigagi lihtne. Sündmused ei tulnud üllatusena. Esimeste lehekülgede lugemise järel oli selge, kuhu ja milliste tegelastega asi välja jõuab. Aga ilmselt polnud ka eesmärk salapärane olla. Kehtis ka dialoogide puhul - palju sellist dialoogi, kus keegi ütles mingi lause ja võisin järgmist lauset lugemata öelda, mida vastaja kostab. Leidus ka kohti, kus võinuks autorilt küsida Kas tõesti tahad, et sinu naistegelane sellise lause ütleks?
    Esines ka see probeem, et mõni probleem polnud üldse probleem tegelikult. Või ütleme siis, et päriselus pärisinimese jaoks see võib olla probleem, aga sellest ei saa sellisel kujul raamatus head köitvat probleemi. Draama asemel tuleb välja mittevajalik draama, mille saaks tegelikult paari lausega ära lahendada.
  • Stiil
    Dialoogis esines see osa briti argikultuurist, millest seni vaid kuulnud olin. Kuuldavasti teevad seal inimesed, kes ennast üksteisega mugavalt tunnevad, üksteise kulul üsna julmi ja pealtnäha ebaviisakaid nalju. Umbes nii: Richard helistas. Ütlesin talle, et sa veel magad, sest sa oled üks laisk lehm. Ilma kontekstita päris intrigeeriv.
    Kuivõrd raamatu pealkiri on ilmne vihje laulule Twelve days of Christmas, siis tore, et ka põhilist laulurida a partridge in a pear tree sisus kasutati.
  • Emotsioonid
    Seotud atmosfääri punktiga.
  • Tegelased
    Mõned meestegelased, kellega peategelane kohtingutel käis, kordasid üksteist, mõned olid liiga karikatuursed. Põhimehe olemuse kohta üleliia palju teada ei saanud. Peategelase ema meenutas Bridget Jonesi ema. Peategelane ise polnud ülemäära traagiline, päris hea vahelduseks. 
  • Atmosfäär
    Igasugune ümbruse kirjeldamine oli kindlalt tugevaim osa raamatust. Väikelinnakirjeldused ja jõululaadakirjeldused jms. Tekitas õdusat tunnet küll. Peamiselt sellepärast lugesingi seda raamatut.
    Pidevalt räägiti, kuidas lund sajab. Tuleb välja, et lõunapoolne Suurbritannia on tegelikult talviti lumerohke koht : )
  • Mõtete ärgitamine
    -
  • Lõpp
    Ettearvatav, nagu öeldud, aga üleliia palju seda siin pahaks ei pannud. Eks ta oli ikka läila ka muidugi.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Mõnus naivistlik kaanepilt. Mõtlesin, et igasuguse ninni-nänni kirjelduste tõttu oleks päris huvitav seda raamatut näiteks eesti keelde tõlkida.



Mis laul ikka. Palju õnne kummituslaulu puhul.


Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...