Truffe kirjanurk

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...

Mina ei teadnud Pessoast midagi kuni 2007. aastani. Siis saabus kinodesse film "Sügisball", kus Taavi Eelmaa tegelane küsib ühes stseenis Liina Tennosaare tegelaselt: "Kas sa Pessoad oled lugenud?" Läks pea 20 aastat ja ma ikka veel polnud Pessoad lugenud.  Nüüd olen Pessoad lugenud.  Üldiselt ma väga tõlgitud luuletusi ei loe. Kaldun nõustuma Andrei Makine'i mõttega, et luule tõlkija on autori konkurent. Aga kuivõrd see "Sügisballi" Pessoa stseen on ikkagi legendaarne ja Tõnu Õnnepalu tõlkijana tekitas pigem usaldust, siis lugesin. Praegu mõtlen, kas olen üldse varem midagi portugali keelest tõlgitut lugenud. Aa, olen küll: Clarice Lispector möödunud aastal .  Millest see Pessoa kirjutas siis? Elust, inimestest, inimese olemusest. See ütleb kõik ja mitte midagi, kas pole. Oli luuletusi, millega sai kaasa noogutada, oli neid, kus minu mõte autori omaga kaasa mõelda ei suutnud. Kordust kasutas palju. Mõtlen, et Pessoaga on mul vist nagu Betti Alveriga -...

  Algusest peale on Visnapuu armuluule kui ulg või huige metsiku puhkeva looduse keskel. Ürgsed tunded, igatsused, kirg, unustus ja valu. Meeleolud hüplevad ühest äärmusest teise. Kirenaudingust saab järgmisel hetkel vihkamine ja tüdimus. Visnapuu tunded on vahetud ning hetkelised. Ta looming on purskumine. (Raamatu tagakaanelt) Sisu (kuni 2 tärni) Eks pealkiri ütleb, mis sisu on. "Kirjad Ingile" on siin sees, kalade sari ka. Avameelne mees see Visnapuu. Ja 100 aastat tagasi kirjutas niukesi asju. Oleks ta naine olnud, oleks ehk skandaalsemaks saanud kui Under. Stiil (kuni 2 tärni) Murdekeel, samas enamasti piisavalt lihtne, et aru saada. Hästi õilmitsev, kasutab sihukesi (tihti loodusega seotud) võrdlusi ja muid kujundeid, mille peale ikka annab tulla. Ilmselt leidub neid, kelle jaoks Visnapuu armuluule on nagu üleehitud jõulupuu, aga mulle väga meeldib. Kus veel trillerdada ja sillerdada kui mitte luules. Emotsioonid (kuni 2 tärni) Üks tärn selle eest, et lugemine tegi mind...

Debbie Tung "Book love" Ausalt öelda ei tule enam väga meelde, aga koomiksid olid. Sellest, kuidas autorile väga raamatud meeldivad.  Tammara Webber "Sweet" Romantikaromaan, mis ühest küljest sisaldas selle žanri kehvemat poolt (paiguti ebarealistlikud sõnadeta mõistmise sidemed inimeste vahel), teisalt aga polnud kirjaliku teksti kohta kõige algelisem. Kaanepilt muidugi on uhke. L. M. Montgomery "Anne of Avonlea" "Roheliste viilkatuste Anne" jätkub päris mitmes raamatus. See oli 2. osa. Natuke naiivne, aga mitte halvas mõttes. Vanamoodne, aga ka mitte halvas mõttes. Sam Maggs jt "Fangirl, vol.2 : The Manga" "Fangirl" on Rainbow Rowelli noortekas, mis selles väljaandes mangaks tehtud. Kokku tuleb 4 osa. Tore oli lugeda, aga mangade stiil pole esteetilises plaanis päris minu teetass.  Kristiina Ehin "Janu on kõikidel kaks" Ka järg. Eelmine luulekogu oli "Janu on kõikidel üks". Sisu on ajaliselt väga laiapiir...

Niisiis Chalice'i luulekogu 2013. aastast. Täpselt selline nagu arvasin. Päris mitmes kohas täitsa vaimukas ja päris mitmed samasuunalised naljad. Nimiluuletuski (täitsa lahe luuletus, üks parimaid) lõppes sõnadega värske kartul tilliga või midagi sellist.  Vormi osas peab ütlema, et mulle pole kunagi meeldinud tähtede asendamine numbrite või teiste tähtedega (ü asemel y, õ asemel 6 jms). Vist olen piisavalt vana, et mäletada, kust see algselt tuli, aga teksti loetavusele teeb see karuteene. See kaart, taaskord, valmistas natuke probleeme. Kõik ilmselged valikud olnuks niukesest žanrist, mille lugemine mind väga ei huvita. Aga vähemalt on olemas Chalice. 

"Lendav linn" on kusagil 400 leheküljel laiuv kogumik Betti Alveri luulega.  Sain Dixiti käest niukese kaardi: On ju nagu linn, mis lendab, pilvelõhkujad püsti.  Ähmaselt meenus, et mingi asi on olemas, mille nimi on "Lendav linn". Nähes, et see on Betti Alver, olin intrigeeritud. Nimelt seetõttu, et Betti oli minu jaoks mõistatus juba keskkoolis. Mulle meeldis suurem osa luuletajaid, keda keskkoolis lugesin, Visnapuu ja Underiga alustades,  Viidingu ja Karevani välja, vahepeal veel Traat ja Kross. Aga Betti Alverit lugedes tundus, et olen kaotanud arusaamisvõime.  See on samasugune tunne, mis tekib liiga rasket võõrkeelset teksti lugedes. Võid kõik sõnad ükshaaval ära tõlkida, aga ikka ei saa aru, mida lause kokku tähendab.  Ei ole eriti hea meel seda öelda, aga pea 20 aastat hiljem on mul ikka Bettiga sama seis. Loed ühe luuletuse ära ja mõtled oota, mida?, loed järgmise ja mõtled mida?. Noh, ja nii edasi. Lihtsalt ei saa aru. Ma ei arva, et ta kuidagi kehv lu...