Otse põhisisu juurde

Lucy Maud Montgomery "Anne of Windy Poplars"



Neljas raamat, kus peategelaseks Roheliste Viilkatuste Anne. Sedakorda kolm aastat tema elus peale ülikooli lõpetamist. Temast saab koolidirektor. Loomulikult tähendab väikeses kohas koolijuhiks olemine enamat kui ainult direktoriks olemist. (Ja ausalt öelda sellest, mis koolis toimub, räägitakse üldse üsna vähe.)

  • Sisu
    Njah. Algul polnud viga. Anne läks tööle ja sai teada, et seda küla, kus kool asub, sisuliselt valitseb üks suguvõsa ja nemad olid vastu tema tööletulekule. Natuke aega siis murdis seal nendega piike, lõpuks suutis nad enda poole võita. Peale seda ei saanud enam aru, miks ülejäänud kahte kolmandikku raamatust tarvis oli. Niuke imelik jutukogu nagu oli - toodi sisse tegelasi, kes tulid ja läksid väga kiiresti, läbivaks jooneks ainult emateresalik Anne, kes kõiki aitas, kõigile nõu andis ja häid lahendusi leidis.
  • Stiil
    Jätkuvalt on see autor hea jutustaja, valdab keelt ja suudab vaimukas olla. 
  • Emotsioonid!
    Vaid nii palju, et vahepeal hakkas sisutus ärritama.
  • Tegelased
    Tegelased jätkuvalt värvikad, aga kui nad on loodud selleks, et täita raamatus ühte kuni paari peatükki, siis jääb mulje, et nad on loodud vaid tegelaste väljamõtlemise pärast, mitte sellepärast, et nende kaudu mingit mõtet edasi anda. 
  • Atmosfäär
    Vist kirjeldas seda küla Summerside'i, aga isegi ei mäleta.
  • Mõtete ärgitamine
    Mitte oluliselt. 
  • Lõpp 
    Lihtsalt lõppes. Ette oli teada,et Anne jääb sellesse kohta kolmeks aastaks ja kolm aastat sai läbi.
  • Kestev mõju
    Kardetavasti mitte.
  • Sisuväline
    Taskuformaadis väljaanne, hea ka pikali lugedes käes hoida.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...