Otse põhisisu juurde

Herman Koch "Õhtusöök"




Amsterdami uhkes restoranis söövad õhtust kaks abielupaari. Nad on omavahel seotud ja nende teismelised lapsed on omavahel mingite tegude kaudu seotud. Saame ruttu teada, et ühe paari meespool (jutustaja) ei salli teise paari meespoolt (Hollandis tuntud poliitik). Tegevus toimub selle õhtusöögi jooksul, samas meenutab jutustaja asjaosalistega seotud seiku minevikust. Pingelised lood nende inimeste vahel. 

  • Sisu
    Hea teema, aga teostus selline, et teema läks veits raisku. 300 lehekülge oli täis kirjutatud, aga jäi nagu korralikult avamata? Võib-olla oli asi selles, et ootasin teistsugust raamatut. Mõtlesin, et tuleb raamat, kus neli inimest on õhtusöögil ja põhiosa ongi vestlus, kus kõik neli räägivad ja saab nende seisukohti omavahel võrrelda. Ehk selgub vaidluses tõdegi lõpuks? Ei olnud selline raamat.
  • Stiil
    Algus oli just tänu stiilile väga hea. Kohe läks käima, kohe oli huvitav, lugu jooksis. Nõnda et jutustamise stiili mõttes pole etteheiteid.
  • Emotsioonid!
    Minu peamisi probleeme selle raamatuga. Selle põhjal, mis teema oli ja kuidas ta kirjutatud oli (vähemalt mõeldud kirjutada), võinuks lugejas vägagi emotsioone tekitada. Mul oli kogu aeg meh, välja arvatud siis, kui jutustaja oma raevuka suhtumisega närvi ajas.
  • Tegelased
    Neli põhitegelast ja kolm kõrvaltegelast. Ühegi kohta ei saanud piisavalt palju teada. Jutustaja, kelle kohta sai asju teada, tekitas kahetisi tundeid - ühest küljest ajas ta oma jutuga närvi, teisalt pidanuksin talle ehk kaasa tundma? (Põhjusel, millest raamatus küll räägiti, aga ebaselgelt). Teised tegelased jäid liiga palju mõistatuseks. Nad küll käitusid mingil moel, aga alati ei saanud aru miks.
  • Atmosfäär
    Kirjeldati, milline restoran oli, mis teenindajatel seljas oli, kuidas nad käitusid jms. Aga seda pingelist õhkkonda tegelaste vahel, mida pidanuks tundma, ei tundnud.
  • Mõtete ärgitamine
    Mõtlesin, et need ja need teemad peaksid mind mõtlema ärgitama. Aga enamasti nad ei teinud seda.
  • Lõpp
    Hea, et ära lõppes. Lõpp oli halvem kui algus.
  • Kestev mõju
    Maitea, miks see nii paljudesse keeltesse on tõlgitud ja mitmeks filmiks tehtud. Minu jaoks ei kesta.
  • Sisuväline
    Korralik tõlge, kirjavigadeta eestikeelne väljaanne lugemist soodustava avara reavahega. 



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...
Postita kommentaar
Loe edasi »