Otse põhisisu juurde

Herman Koch "Õhtusöök"




Amsterdami uhkes restoranis söövad õhtust kaks abielupaari. Nad on omavahel seotud ja nende teismelised lapsed on omavahel mingite tegude kaudu seotud. Saame ruttu teada, et ühe paari meespool (jutustaja) ei salli teise paari meespoolt (Hollandis tuntud poliitik). Tegevus toimub selle õhtusöögi jooksul, samas meenutab jutustaja asjaosalistega seotud seiku minevikust. Pingelised lood nende inimeste vahel. 

  • Sisu
    Hea teema, aga teostus selline, et teema läks veits raisku. 300 lehekülge oli täis kirjutatud, aga jäi nagu korralikult avamata? Võib-olla oli asi selles, et ootasin teistsugust raamatut. Mõtlesin, et tuleb raamat, kus neli inimest on õhtusöögil ja põhiosa ongi vestlus, kus kõik neli räägivad ja saab nende seisukohti omavahel võrrelda. Ehk selgub vaidluses tõdegi lõpuks? Ei olnud selline raamat.
  • Stiil
    Algus oli just tänu stiilile väga hea. Kohe läks käima, kohe oli huvitav, lugu jooksis. Nõnda et jutustamise stiili mõttes pole etteheiteid.
  • Emotsioonid!
    Minu peamisi probleeme selle raamatuga. Selle põhjal, mis teema oli ja kuidas ta kirjutatud oli (vähemalt mõeldud kirjutada), võinuks lugejas vägagi emotsioone tekitada. Mul oli kogu aeg meh, välja arvatud siis, kui jutustaja oma raevuka suhtumisega närvi ajas.
  • Tegelased
    Neli põhitegelast ja kolm kõrvaltegelast. Ühegi kohta ei saanud piisavalt palju teada. Jutustaja, kelle kohta sai asju teada, tekitas kahetisi tundeid - ühest küljest ajas ta oma jutuga närvi, teisalt pidanuksin talle ehk kaasa tundma? (Põhjusel, millest raamatus küll räägiti, aga ebaselgelt). Teised tegelased jäid liiga palju mõistatuseks. Nad küll käitusid mingil moel, aga alati ei saanud aru miks.
  • Atmosfäär
    Kirjeldati, milline restoran oli, mis teenindajatel seljas oli, kuidas nad käitusid jms. Aga seda pingelist õhkkonda tegelaste vahel, mida pidanuks tundma, ei tundnud.
  • Mõtete ärgitamine
    Mõtlesin, et need ja need teemad peaksid mind mõtlema ärgitama. Aga enamasti nad ei teinud seda.
  • Lõpp
    Hea, et ära lõppes. Lõpp oli halvem kui algus.
  • Kestev mõju
    Maitea, miks see nii paljudesse keeltesse on tõlgitud ja mitmeks filmiks tehtud. Minu jaoks ei kesta.
  • Sisuväline
    Korralik tõlge, kirjavigadeta eestikeelne väljaanne lugemist soodustava avara reavahega. 



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »