Otse põhisisu juurde

Herman Koch "Õhtusöök"




Amsterdami uhkes restoranis söövad õhtust kaks abielupaari. Nad on omavahel seotud ja nende teismelised lapsed on omavahel mingite tegude kaudu seotud. Saame ruttu teada, et ühe paari meespool (jutustaja) ei salli teise paari meespoolt (Hollandis tuntud poliitik). Tegevus toimub selle õhtusöögi jooksul, samas meenutab jutustaja asjaosalistega seotud seiku minevikust. Pingelised lood nende inimeste vahel. 

  • Sisu
    Hea teema, aga teostus selline, et teema läks veits raisku. 300 lehekülge oli täis kirjutatud, aga jäi nagu korralikult avamata? Võib-olla oli asi selles, et ootasin teistsugust raamatut. Mõtlesin, et tuleb raamat, kus neli inimest on õhtusöögil ja põhiosa ongi vestlus, kus kõik neli räägivad ja saab nende seisukohti omavahel võrrelda. Ehk selgub vaidluses tõdegi lõpuks? Ei olnud selline raamat.
  • Stiil
    Algus oli just tänu stiilile väga hea. Kohe läks käima, kohe oli huvitav, lugu jooksis. Nõnda et jutustamise stiili mõttes pole etteheiteid.
  • Emotsioonid!
    Minu peamisi probleeme selle raamatuga. Selle põhjal, mis teema oli ja kuidas ta kirjutatud oli (vähemalt mõeldud kirjutada), võinuks lugejas vägagi emotsioone tekitada. Mul oli kogu aeg meh, välja arvatud siis, kui jutustaja oma raevuka suhtumisega närvi ajas.
  • Tegelased
    Neli põhitegelast ja kolm kõrvaltegelast. Ühegi kohta ei saanud piisavalt palju teada. Jutustaja, kelle kohta sai asju teada, tekitas kahetisi tundeid - ühest küljest ajas ta oma jutuga närvi, teisalt pidanuksin talle ehk kaasa tundma? (Põhjusel, millest raamatus küll räägiti, aga ebaselgelt). Teised tegelased jäid liiga palju mõistatuseks. Nad küll käitusid mingil moel, aga alati ei saanud aru miks.
  • Atmosfäär
    Kirjeldati, milline restoran oli, mis teenindajatel seljas oli, kuidas nad käitusid jms. Aga seda pingelist õhkkonda tegelaste vahel, mida pidanuks tundma, ei tundnud.
  • Mõtete ärgitamine
    Mõtlesin, et need ja need teemad peaksid mind mõtlema ärgitama. Aga enamasti nad ei teinud seda.
  • Lõpp
    Hea, et ära lõppes. Lõpp oli halvem kui algus.
  • Kestev mõju
    Maitea, miks see nii paljudesse keeltesse on tõlgitud ja mitmeks filmiks tehtud. Minu jaoks ei kesta.
  • Sisuväline
    Korralik tõlge, kirjavigadeta eestikeelne väljaanne lugemist soodustava avara reavahega. 



Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...