Otse põhisisu juurde

Herman Koch "Õhtusöök"




Amsterdami uhkes restoranis söövad õhtust kaks abielupaari. Nad on omavahel seotud ja nende teismelised lapsed on omavahel mingite tegude kaudu seotud. Saame ruttu teada, et ühe paari meespool (jutustaja) ei salli teise paari meespoolt (Hollandis tuntud poliitik). Tegevus toimub selle õhtusöögi jooksul, samas meenutab jutustaja asjaosalistega seotud seiku minevikust. Pingelised lood nende inimeste vahel. 

  • Sisu
    Hea teema, aga teostus selline, et teema läks veits raisku. 300 lehekülge oli täis kirjutatud, aga jäi nagu korralikult avamata? Võib-olla oli asi selles, et ootasin teistsugust raamatut. Mõtlesin, et tuleb raamat, kus neli inimest on õhtusöögil ja põhiosa ongi vestlus, kus kõik neli räägivad ja saab nende seisukohti omavahel võrrelda. Ehk selgub vaidluses tõdegi lõpuks? Ei olnud selline raamat.
  • Stiil
    Algus oli just tänu stiilile väga hea. Kohe läks käima, kohe oli huvitav, lugu jooksis. Nõnda et jutustamise stiili mõttes pole etteheiteid.
  • Emotsioonid!
    Minu peamisi probleeme selle raamatuga. Selle põhjal, mis teema oli ja kuidas ta kirjutatud oli (vähemalt mõeldud kirjutada), võinuks lugejas vägagi emotsioone tekitada. Mul oli kogu aeg meh, välja arvatud siis, kui jutustaja oma raevuka suhtumisega närvi ajas.
  • Tegelased
    Neli põhitegelast ja kolm kõrvaltegelast. Ühegi kohta ei saanud piisavalt palju teada. Jutustaja, kelle kohta sai asju teada, tekitas kahetisi tundeid - ühest küljest ajas ta oma jutuga närvi, teisalt pidanuksin talle ehk kaasa tundma? (Põhjusel, millest raamatus küll räägiti, aga ebaselgelt). Teised tegelased jäid liiga palju mõistatuseks. Nad küll käitusid mingil moel, aga alati ei saanud aru miks.
  • Atmosfäär
    Kirjeldati, milline restoran oli, mis teenindajatel seljas oli, kuidas nad käitusid jms. Aga seda pingelist õhkkonda tegelaste vahel, mida pidanuks tundma, ei tundnud.
  • Mõtete ärgitamine
    Mõtlesin, et need ja need teemad peaksid mind mõtlema ärgitama. Aga enamasti nad ei teinud seda.
  • Lõpp
    Hea, et ära lõppes. Lõpp oli halvem kui algus.
  • Kestev mõju
    Maitea, miks see nii paljudesse keeltesse on tõlgitud ja mitmeks filmiks tehtud. Minu jaoks ei kesta.
  • Sisuväline
    Korralik tõlge, kirjavigadeta eestikeelne väljaanne lugemist soodustava avara reavahega. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...