Truffe kirjanurk

See võiks olla ideaalne raamat, mida talvel lugeda (või ka südasuvel, kui on soov lumiste kujutlustega palavuse vastu võidelda). Tegevus toimub uhkes Šveitsi mägihotellis jõuludest uue aastani.  Sophie Spark on tüdruk, kes hotellis ajutiselt töötab. (Ma ei saanudki aru, mis rahvusest ta on, šveitslane igal juhul mitte. Sakslane ehk?) Tegelaste hulgas on veel hotelli töötajaid, aga ka selle omanikud ja külastajad. Palju rahvast lastest pensionärideni, kas nad ka värvikad on, võib vaielda. Mõni tegelane on kohati karikatuurne, samas on ka täitsa tavalisi. Minu lemmik oli Keelatud Kass (ehk kass, kes elab hotellis, kus kassid on keelatud).  Tundus, et väga palju oli kirjeldusi. Mitte neid kirjeldusi, kus räägitakse, kuidas lumi puuokstelt langeb, vaid pigem tegevuste kirjeldusi. Kuidas lapsed mängisid või kuidas peategelase tööpäev möödus. Nagu mitte tegevused ise, vaid tegevuste kirjeldused, maitea, kas see on arusaadavalt öeldud. Ehk oligi see, mis tegi raamatu minu jaoks natuke igavaks

Kui mitmel möödunud aastal juba pidasin plaani seda lugeda, panin lugemisbingosse spetsiaalselt välju sisse, kuhu see sobiks, laenutasin korra raamatukogust raamatugi juba, aga näe, ikka oli lugemata.  Nüüd aprillis tekkis ootamatult valmisolek endale mõni raamat osta (olen tavapäraselt üsna väike raamatute ostja, pigem suur laenutaja) ja kirjastus Varrak otsustas samal ajal oma sünnipäeva puhul mingi kuldsarja ilmutada.  Siis soetasingi endale raamatu "Tuule vari". Sest lugematagi teadsin, et see saab mulle meeldima. Olen ühte Zafóni raamatut varem lugenud, see paistis silma haaravuse ja hea miljööloomega, ühtlasi on mitu tuttavat inimest (kelle arvamust ses osas pigem usaldan) kui ühest suust sellele raamatule kiidulaulu laulnud. Nagu ennegi tõdetud, on teadmine, et midagi head kohe juhtub, üks parimaid teadmisi. Hakkasin otsast lugema tõdesin kiiresti et kuradi kurat, see ongi nii hea, kui nad kõik räägivad. Veel parem, sest ma sain ka nüüd teada. Võiks jahuda sellest, kui

Töölisklassi noormees Brian läheb 1980. aastate Suurbritannias ülikooli. Ta pole päris kindel, kes ta on või mida ta tahab (universaalsed probleemid, kas pole?). Üks kindel soov tal siiski on - osaleda ülikoolidevahelises mälumängusaates "University Challenge".  "University Challenge" on pika ajalooga saade Suurbritannia televisioonis. Sihuke tõsine mälumäng. Vaatasin huvi pärast ära ühe terve saate 2022. aastast ja teadsin vastust tervelt ühele esitatud küsimusele.  Mälumäng on tegevuses siiski pigem tagaplaanil, sest esiplaanil on suhted - Briani suhted perekonnaga, lapsepõlvesõpradega, uute ülikoolisõpradega. Peategelase käitumine võib ilmselt ärritavalt mõjuda, aga ta on tõetruu. Ülikooli esimesel (teisel, kolmandal) kursusel teevad paljud inimesed kummalisi asju. Kas sellepärast, et teadlikult kummalisi asju teha (sest kummalisi asju teha tundub lahe ja on tekkinud võimalus neid teha), või sellepärast, et enda meelest teed normaalseid asju, aga kukub kõrvaltvaa

Lugesin seda esmakordselt pea kümme aastat tagasi, sest tahtsin näha raamatu põhjal valminud filmi, mis parajasti kinno tuli. (Reeglina mulle ei meeldi raamatut peale filmi nägemist lugeda.) Vist ei süvenenud liialt lugemisse või oli lihtsalt vale hetk? Nüüd oli parem hetk - puhkepäeva pärastlõuna.  1920ndatel elab New Yorgis lossilikult uhkes majas salapärane härra Jay Gatsby. Lugu temast jutustab naabrimees Nick Carraway, kes kõigepealt näeb kõrvalt Gatsby majas toimuvaid uhkeid pidusid, hiljem osaleb mõnel ka ise.  Kõige parem osa raamatust ongi Gatsby tegelaskuju joonte ja loo väljakoorumine raamatu jooksul. On vist loogiline ka kirjutada pigem raamat suurest unistajast kui kõvast realistist. Mõtlen, et puhtalt lugeja vaatenurgast on ju unistaja tegelaskuju huvitavam? Ja see, et Gatsby kehastab Ameerika unistust, teeb loo suisa ajatuks. Tegelasi on muidugi veel - paar kaunis värvikat naisterahvast (kelle värvikus võib seisneda ka pealispinna aluses tühjuses) ja üks vanakooli rikkur

Norralannast ajakirjanik kirjeldab 2001. aasta järgse (raamat ilmus 2002) Afganistani elu ühe raamatukaupmehe perekonna näitel.  Alguses oli lihtsalt huvitav, aga üsna ruttu tekkisid mõningad probleemid. Raamatu nimi viitab ühele isikule, raamatus aga räägitakse lisaks kaupmehele ka mitmest tema pereliikmest. Miks mitte siis näiteks "Kabuli raamatukaupmehe perekond"? Või oligi eesmärk näidata, et kaupmees oli ainuke, kes sealse ühiskonna mõttes midagi tähendas? Raamat ei jätnud terviklikku muljet. Peatükkidel olid erinevad peategelased, hüpati ühe tegelase ja teema juurest järgmise juurde, peatükkidel väga seost omavahel polnud. Võib-olla kui need peatükid oleksid eraldi ajaleheartiklitena ilmunud või oleks ilmutatud raamat intervjuudest nende tegelastega (sest ilmselt sai autor oma info suuresti intervjuude kaudu), oleks loogilisem olnud. Segaseks jäi, mis selle raamatu kirjutamise eesmärk oli. Mis tunnet ma peaksin tundma seda lugedes? Polnud kuigi empaatiline kirjutis üheg

Vaatasin (esmakordselt elus) natuke ühe booktuber i videoid ja see raamat tuli mitmes videos jutuks. Rääkija oskas nii hästi rääkida, et mul tekkisid ootused. Kui raamatu kätte sain ja lahti tegin ja leidsin sealt Sunday Telegraphi arvustaja arvamuse If David Lynch had directed Richard Linklater's Before Sunrise", the result might have been something like this, siis oli kindel värk - ilmselt minu uusi lemmikraamatuid.  Nüüd ei tule see koht, kus ütlen, et tegelikult mulle üldse ei meeldinud. Meeldis küll. Aga tahtsin, et rohkem meeldiks. Tegevus toimub ühe öö jooksul ühes linnas (kas oli Tokyo?). Tegelasi on mitmeid - tüdruk, kes üritab kohvikutes lugedes ööd mööda saata, tema õde, kes magab (sest ka magavast inimesest on võimalik kirjutada), noor džässmuusik, armuhotelli (selline asutus, kus on võimalik ka tunni kaupa tuba broneerida) pidaja, mõned armuhotelli kliendid.  See, kuidas tüdruk ja džässmuusik vestlesid, oli küll nagu "Before Sunrise", ainult siin vist rä

36-aastane Keiko on 18 aastat töötanud ühes Tokyo toidupoes. Ta on tubli töötaja, kindlate reeglite alusel müüjaks koolitatud. Ometi leiavad inimesed tema ümber, et Keiko elu pole täisväärtuslik - selles vanuses peaks ta kindlasti juba abielus olema, tal peaks lapsed olema, ja kindlasti ei peaks ta töötama sellisel madalapalgalisel kohal. Minust oli tööjuhendi abil saanud müüja, aga endiselt oli mulle täiesti mõistetamatu, kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend. See, kuidas Keiko mõtleb (ja vastavalt sellele käitub), näib natuke viitavat mingile autismispektri häirele. Otse midagi välja ei öelda, aga see polegi oluline. Mõte jääb samaks. On inimene, kes saab aru, mida ta teeb, ja talle meeldib see. Ta saab endaga hakkama, ta ei ole kellelegi koormaks ega ohtlik, töötav inimene on ühiskonnale kasulik ju hoopis. Miks talle siis pidevalt vihjatakse, et ta justkui pole normaalne inimene? "Ta on vist mingi 35-aastane. Aga ikka veel töötab sellises poes tunnitasuli

Nagu pealkirigi ütleb, on lugu inspireeritud muinasjutust "Sinihabe". Noor kunstiõpetaja Saturnine üürib toa (väga luksuslik ja üliodava hinnaga) rikka hispaanlasest mehe Pariisi villas. Liiguvad kuuldused, et mehel on enne teda juba kaheksa naissoost üürilist olnud ja ühtegi neist pole enam ammu nähtud. Hirmutav aga huvitav, leiab Saturnine.  Raamat koosneb peamiselt vestlusest, mida Saturnine ja majahärra luksuslike õhtusöökide ajal peavad. Jutuajamiste teemad varieeruvad, aga Saturnine ei pelga huvi tunda mehe eelmiste üürnike vastu. Lõpuks saab tõe teada ka.  Mahult väike, vestlused haaravad ja julged, kohati kentsakad. Näiteks selline jupp: Tunnen munade vastu teoloogilist kirge. - Ja teie magu on sellega kohanenud? - Seedimine on üdini katoliiklik nähtus. Kui preester mu patud andestab, võin ka telliskive seedida. Ma pole (teadlikult) ühtegi Belgia kirjaniku raamatut vist varem lugenud.  Näe, praegu otsinguga avastasin, et selle raamatu põhjal tehtud teatrietendust mäng

Järg raamatule  "Neljapäevane mõrvaklubi" , või samast sarjast on ehk õigem öelda. Põhitegelased samad (ikka need naksakad pensionärid), lugu uus (aga ikka mõrvad). Autor paneb kohe algusest peale väga muheda jutuga minema ja küll on tore lugeda! Arvan, et ka siis, kui pole tavapäraselt suur krimkade lugeja. Ma ei ole näiteks. Väga palju ei saa öelda, mis juhtub, muidu ütleb ette. Aga nagu tutvustuses öeldakse, on kriitikud seda juba nimetanud Osmani teiseks romaaniks, nii et siit võib järeldusi teha. Mängus on teemandid ja narkoärikad ja olulisel kohal ka see, mis elu need vanurid elavad, mida mõtlevad.  Praegu lugesin, et mõrvaklubi tegelaste välja mõtlemisel sai autor inspiratsiooni "A-rühmast". Tegelased on endine politseinik Elizabeth, endine meditsiiniõde Joyce, endine psühhiaater Ibrahim ja endine ametiühingujuht Ron. Hm.  Seda ka lugesin, et filme hakatakse neist lugudest tegema. Pole veel teada, kes peaosalisi mängima hakkavad. Autor tegi kusagil intervjuus

  Tegelikult nägin kõigepealt, et see raamat on hiljuti eesti keeles ilmunud, "Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu" pealkirjaks. Juhtus aga jällegi nii, et kuulasin ta hoopis ingliskeelsena ära.  9-aastasel Lanal on koolivaheaeg ja ta läheb koos emaga uude kaubamajja, Grimmide kaubamajja. Lisaks suurepärastele pakkumistele, mis lapsevanemaid sinna kohale meelitavad, selgub peagi, et lahtiste kommide osakonnas on salakäik muinasjuttude maailma. Lana ja tema vend Harrison käivad sealt mitmeid kordi läbi, kohtuvad mitmete muinasjututegelastega ning paljastavad lõpuks, kuidas uus kaubamaja ja muinasjutumaailm omavahel seotud on. See oli tore, ma arvan, üsna klassikaline. Pärismaailm ja muinasjutumaailm, vanemad, kes asjale üldse pihta ei saa, ja lapsed, kes päästavad päeva. Muinasjuttudest puudutas raamat "Okasroosikest", "Hansu ja Gretet". Neile oli mõnes kohas antud natuke kaasaegsem mõõde, mis tegi veidi nalja. 

  19. sajandi lõpp. Üks tütarlaps läheb valenime all esinedes Buckinghami paleesse abikokaks. Kui kuninganna peagi Prantsusmaale reisib, saab ka abikokk kaasa minna. Nii Inglismaal kui Prantsusmaal tuleb ette sekeldusi.  Polnud minu maitse. Väga algeline ja liiga lihtne ja üldse mitte usutav.