Truffe kirjanurk

Peamiselt äratas see raamat mu tähelepanu, sest ühte "Minu Šotimaad" olen kunagi juba lugenud. Too, kuigi väga kena raamat, polnud päris see, mis mind huvitanuks - kirjeldas peamiselt ühe inimese matkateekondi (mis, tõesti, asusid Šotimaal). See raamat siin algas aga sellega, kuidas inimene kolis Eestist Šotimaale, Aberdeeni täpsemalt.  Kolimine toimus 2019. aastal, aga raamat pole selline, et hakkab tollest aastast tulema ja jõuab 2026. aastasse välja. Autor kategoriseeris arusaadavalt teisiti kui ajast lähtudes ja eesmärk polnud lineraarset elulugu kirjutada. Ka tegelastega (kes polnud autor ise või tema poeg) ümberkäimine oli üsna niuke vaba - mainiti nimesid, aga mul küll meelde ei jäänud, kes nad olid või kust kirjutaja neid tundis, ja arvan, et polnudki oluline teada. Jutus mainiti mitmeid Šotimaa kohti, mis sinna reisijale võiksid huvi pakkuda. Või siis niisama guugeldajale ilusate piltide vaatamiseks. Ja vähemalt mulle tundus, et suur osa mainituist polnud niukesed i...

  Viivi Luik on selline kirjanik, kelle nime tean nii kaua, kui end mäletan, aga seni polnud temalt mitte midagi lugenud. "Seitsmendat rahukevadet" kunagi 10+ aastat tagasi alustasin, aga pea ei tahtnud seda tol hetkel vastu võtta. Viimastel aastatel olen Viivi Luige kohta juhtunud siit-sealt positiivset kuulma: üks ütles, et ta oskab nii sugestiivselt kirjutada (ja mõtlesin, et see on huvitav sõna, mida kellegi kirjeldamiseks kasutada, ise ma üldse seda sõna kunagi ei kasuta), teine ütles, et kirjandusõpetaja soovitas "Kuldset krooni" lugeda. Ühel päeval vahtis seesama "Kuldne kroon" mulle raamatukogus riiulil vastu. Juhus on jumalik asi. "Kuldne kroon" on esseekogumik, kus Luik jagab mälestusi oma sõprade, tuttavate, perekonna kohta. Lood on surnutest, sest elavate lugu, nagu ta ütleb, pole veel lõppenud. Olulise märkusena lisab ka, et teisi inimesi on tunda ja mäletada võimalik ainult selle kaudu, mida teatakse ja mäletatakse iseenda kohta. Te...

Enne sisu juurde minekut peab küsima vältimatu küsimuse: mis toimub selle raamatu kaanepildiga? Miks näevad inimeste näod nõnda ebaloomulikud välja? Kuivõrd ma raamatu paberversiooni näinud pole, jääb võimalus loota, et tolle kaas on parem. See peaks olema niuke kõvakaaneline suuremas formaadis raamat uhkete värviliste piltidega, mida oleks muidu ka lahe paberil vaadata. Raamat on Bernadotte'ide suguvõsa kuningatest ja nendega seotud inimestest (peamiselt kuningannadest). Rootsi kuningad seega, ca 200 viimase aasta jooksul. Seitse tükki.  Autor ütleb alguses, et raamat on mõeldud neile, kes teemast midagi ei tea,. Mina, kes teemast natuke isegi teadsin, sain ka päris palju teada. Suur osa tegelasi asetus uude valgusesse. Raamat oli ka hea kergkursus Rootsi ja Euroopa ajaloos. Kes milliste sündmuste ajal troonil oli ja mida tegi. Ja muidugi alati see, kes kellega sugulane oli ja mida see (ajaloosündmuste kontekstis) tähendas. Suguluse kohta sain ka uut infot siit. Märksõna Luksembur...

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

Tellisin selle raamatu kümmekond aastat tagasi Raamatuvahetusest. Nüüd jäi riiulis silm peale ja mõtlesin, et polegi lugenud ju. Ausalt öeldes oli siin teksti rohkem kui arvasin. Pigem oli meeles, et on niuke kohvilauaraamat, kus pildid kõvasti domineerivad. Kohvilauaraamat ta muidugi ongi - suures formaadis ja paljude värviliste piltidega - aga ausalt öelda võinuks veel vähem teksti ja rohkem pilte olla. Sisu kulges kümnendite kaupa: 1890ndad, 1900ndad jne kuni 1990ndateni välja. Ja mida kümnend edasi, seda rohkem hakkas tekst mind häirima. Oli niuke hüplik ja ülejooksev, eri peatükkides ennast kordav. Tahtis kirjeldada nii paljut, et lõpuks ei kirjeldanud õieti midagi. 1990ndate juures oli üldse juba nagu kriitilise ja hinnanguid andva ajakirjaniku jutt, mitte ülevaade dekaadist. Ilmselt muutus erapooletus raskeks, kui ajalist distantsi kirjeldatavaga enam polnud (raamat ilmus 1998, eesti keeles 2000).  1990ndate peatükis näiteks oli selline lause: Uus on see, et tüdrukud, kes lu...

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...

Raamat räägib peamiselt 19. sajandi 2. poole ja 20. sajandi alguse kuninglikest tegelastest Euroopas, kitsendatult Saksamaal, Austria-Ungaris, Hollandis, Belgias, Suurbritannias ja Venemaal. See viimane hetk, niisiis, kui Euroopas veel oli üsna palju monarhiaid.  Juttu tuleb kuningakojas üleskasvamisest, sellest, kuidas oli olla troonipärija ja miks troonipärijad tihti playboy 'd olema kippusid, aga ka kuninglike abielude planeerimisest ja nende läbikukkumisest, seisusele mittevastavatest abieludest ja kuningmeeste armukestest. Eraldi peatükk on reeglitele mitteallunud printsessidest ja sellest, kuidas nende jaoks olid allumatuse tagajärjed märksa karmimad kui meeste jaoks. On ka näiteid kuningakodade halvast suhtekorraldustööst ja kõige lõpuks tuleb Rasputingi mängu. Raamatu esimeses peatükis ei saanud ma kohe kirjutamisstiiliga sina peale, oli nagu niuke liiga tugevate sõnadega vanakooli kõmuajakirjanduse stiil. Edasi läks paremaks ja neutraalsemaks ja lugemine läks ka ludinal. P...

Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära. See on avalause. Raamatu jooksul selgitab kirjanik ja ajakirjanik Rosa Montero, mis tema ametikaaslaste peades korrast ära on või tundub olevat.  Montero viitab sellele, et kunstnikud (eriti sõnakunstnikud) tunduvad tihemini olevat neurodivergentsed (aju on ebatüüpiline), mistõttu ka nende maailmatajumine on erinev. Lisaks on neil kirjutaja sõnul enam vaimse tervise probleeme. Probleemid võivad tuleneda ka mingist lapsepõlves toimunud sündmusest, tihti traumast. Ja probleemidest tegelikult sünnibki kirjaniku loomesund.  Ei oska säärase teooriaga nõustuda ega mitte nõustuda. Huvitav lugeda igal juhul.  Minu jaoks tundusid mitmed mõtted, tunded, probleemid, mida kirjeldati, tuttavad. Ses mõttes, et need võiksid tunduda paljudele inimestele tuttavad. Ei tundunud niii erilised asjad. Samas ega ma tea, kas mingid asjad, mis mulle tunduvad suht tavalised, on päriselt nii tavalised. Ei tunne ju kõiki inimesi. Aga oli üllata...

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited: Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar.  Kunagi kirjutasin siin blogis nii   Margareti   kui   Louise'i   kohta väiksed tutvustused.  Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll.  Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et...

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

On ju intrigeeriv pealkiri! Mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda enam hakkas tunduma, et ka tekst soovis intrigeerida, provotseerida. Rääkis raamatute mitte lugemisest, kuni hakkasid mõtlema, mida siis tähendab raamatute  lugemine . Rääkis, kuidas mittelugemine on vajalik selleks, et mitte olla teistest autoritest mõjutatud, sest lõppeesmärk on saada ise kirjutajaks. Aga miks saada kirjutajaks, kui lugemine pole vajalik? (Sest ta üritas väita, et justkui pole vajalik.) Niuke mõnusa meeleoluga hoogsalt kulgev tekst, kus päris sada protsenti iga mõtet järgida ei suutnud. Polnud see, mida enne lugemist arvasin, aga polnud ka pettumustvalmistav. Millest ei räägitud, oli lugemine kui hobi, toreduse pärast lugemine. Bayard käsitles lugemist vaid kui info ja teadmiste hankimise viisi, raamatuid kui kultuuriloo osa. Aga suur osa inimesi loeb suure osa ajast ju lihtsalt sellepärast, et neile meeldib. Kuivõrd kirjandus muidugi tõesti on kultuuriloo osa, siis olen nõus raamatus avaldatud a...

Enne lugemahakkamist ei teadnud, kes on Ali Wong. Sain teada, et ta on USA püstijalakoomik. Raamat koosneb kirjadest, mida ta ütleb end kirjutavat oma kahele tütrele, kes kirjutamise hetkel on väikesed ja võiksid kirju lugeda täiskasvanutena. Kirjad on üldiselt elust: alates sellest, kuidas tütred ilmale tulid, kuni selleni, kuidas teha vahet heade ja halbade aasia toitu pakkuvate söögikohtade vahel.  Paljude kohtade peal oli hea meel, et kirjutajast midagi ei teadnud. Oli sellist infot, mida põhimõtteliselt on ehk hea teada, aga ma ei sooviks seda mingi konkreetse inimesega seostada. Oli ka sellist infot, mida teadmata võinuks vabalt edasi elada. (Info, mida minu meelest üldse ei pea jagama.) Mõne teise koha peal jällegi mõtlesin, et mind huvitaks rohkem just siis, kui teaksin, kes see inimene on. Lihtsalt niisama eriti ei koti lood ühe püstijalakoomiku karjääri raskest algusest.  Kolmandate kohtade peal mõtlesin, kas inimene, kes teeb ise muuhulgas ebaviisakaid nalju, on mor...

Pole palju asju, mis mulle rohkem meeldiks kui juhuslikud sõnad ja lood nende mõnikord kaunis juhuslikust päritolust. "Juhuslike sõnade raamat" on kogumik Priit Põhjala Õpetajate Lehes ilmunud artiklitest, igaühel pealkirjaks üks sõna. Ongi juhuslikud sõnad - mõned igapäevased, mõned vähelevinud, aga siiski teada, mõned sellised, millest polnud kuulnudki. Räägitakse sõnade päritolust, põhjustest, miks nad mingil hetkel tähelepanu on äratanud, kas on keeles kinnistunud või kadumas/kadunud.  Artiklid pole pikad, lugeda on lihtne, kirjutaja ei targuta. Tundub, et on siiralt keelerikkuse usku. Mõned minu jaoks tähelepanuväärsed sõnad, mida nimetati: aeglema - võimalik vaste ingliskeelsele sõnale procrastinate münt - laad, mood, maitse, värving (nukra mündiga sõna, hallika mündiga kleit) lumepõlv - lumine aeg aastast pööriaeg - kevad ja sügis (näiteks pööriajajope) taevarand - horisont, silmapiir (Elvi Lumeti tõlgetest) pordusundija - peatükist "Sutenöör" sünonüümina sam...

Ja minul oligi "Vendade vägi" veel lugemata. Polnud viitsinud kuidagi. Ma pole ka suur elulooraamatute fänn. Veel vähem imponeerib, kui noored inimesed oma elust raamatuid ilmutavad. Lõhnab natuke rahateenimise soovi järele.  Tarjei ja Johannes Bø on laskesuusatajatest vennad, kes mõlemad kuuluvad maailma parimate hulka. Johannes kirjutab suisa ala rekordiraamatuid ümber. "Vendade vägi" on sellest, millega nad lastena enne laskesuusatamist tegelesid, kuidas selle spordiala juurde jõudsid ja läbi lõid. Kirjeldatakse mitmeid neile mingil põhjusel olulisi võistlusi, mõnevõrra ka eraelu. Minu jaoks oli naljakas, et autor öeldakse olevat Lasse Lønnebotn, aga kogu raamatut jutustavad Tarjei ja Johannes vaheldumisi minavormis. Kuidas siis on loogiline, et autoriks on see Lasse? Saan aru, et ta on sel juhul rohkem intervjueerija? Seeõttu ma ei tea, kellele kuulub allolev tsitaat. See on pärit Johannese peatükist, aga pole kindel, kuhu Lasse siin asetub. Edu seisneb julguses...

Aastapäevanädalale sobivalt lugesin eesti keele huvitavatest sõnadest ja väljenditest. Raamatu aluseks on Lääne Elus ilmunud sõnavested, mida autor Monika Undo veel välja andmiseks täiendanud on. (Ma sain nii aru.) Jutuks tulevad niisiis sõnad, mis on kunstlikult loodud ja käibesse läinud, aga ka need, mis pole keeles kinnistunud. Samuti huvitavalt kõlavad sõnad-väljendid, mis murrete kaudu tavakeelde toodud.  Vist julgemaid esimesi lauseid seni. Raamatus enim mainimist leidvad sõnaleiutajad on J. Aavik ja A. Saareste, aga ka mitmed kirjanikud, näiteks V. Grünthal-Ridala, J. Kross. Räägitakse 1972. aasta legendaarsest sõnavõistlusest, mille kaudu tulid keelde paljud tänaseks harjumuspärased sõnad (näiteks eirama, ulme ). Minu meelest kõige õnnestunum sõna, millest juttu tehakse, on õõv. Aaviku meistriklass, täiesti väljamõeldud, aga tundub, nagu oleks alati olemas olnud. Ütled ja kohe tunned, mis emotsioon sellega seotud on. TV6 kunagi reklaamis õudusfilmiõhtuid õõvaöö nime all. On...

Juba kolmas järjestikune saksa keelest tõlgitud raamat mul lugeda. Täitsa juhuslikult olen mingis saksa laines. Daniel Schreiber on Berliinis elav neljakümnendates eluaastates (kunsti)kriitik ja kirjanik. Kirjanik nimega Schreiber, tore ju :) Raamatus "Alone" kirjutab ta üksindusest ja üksildusest, nii enda omast kui üldisemalt.  Toetudes Jean-François Lyotardi suurte narratiivide kadumise teooriale leiab ta, et vahest ainuke veel säilinud suur narratiiv on romantiline armastus. Selle leidmist käsitletakse endiselt elu ühe suure eesmärgina, ja neid, kellel seda pole, nähakse millestki ilmajäänuina. Sinna juurde käib ka nägemus sõprussuhetest kui lohutusauhinnast neile, kellel ihaldatud armastust pole. Samas võib sõprus olla ka noorena läbitehtav vaheetapp enne romantilise armastuse rüpes täiskasvanuelu elama hakkamist.  Autor räägib, kuidas mingi hetkeni uskus, et ei jää alatiseks üksinda, aga siis tekkis teadmine, et jääb küll. Ütled endale, et lased lahti mingist konkreetse...

Esimene  12-liikmelisest seltskonnast .  See atraktiivse kaanekujundusega raamat ajas mind mõnevõrra elevile, sest rääkis kütkestavast teemast.  Üks raamatu autoreist (Susan Rogers) on endine muusikaprodutsent ja praegune Berklee kolledži õppejõud, teine (Ogi Ogas) neuroteadlane. Raamatus ei selgu, millised osad täpsemalt on Ogi kirjutatud, sest jutustaja on kogu aeg Susan. Ta küll vahepeal mainib, et minu kaasautor arvab seda ja teist, aga ei midagi täpsemat. Eeldan, et need osad, kus jutt aju ja signaalide ja võrgustike peale ära läheb, on neuroteadlase (abiga) kirja pandud.  Raamat räägib muuhulgas muusikaajaloo revolutsioonilistest hetkedest (salvestusvõimaluse tekkimine, digitaliseerumine, passiivse muusikakuulamise tulek jt), sellest, mida teeb muusikaprodutsent. Aga peamiselt seletab sõnades asju, mida võib-olla pole harjunud sõnades seletatatuna nägema. Vähemalt mina muusikalise hariduseta inimesena pole harjunud, et muusikast sõnadega räägitakse. On mitmeid ...

  Kuninganna Victoriaga annab lõputult teemasid seostada. Sedakorda on raamat kirjutatud tema poegade naistest. Vaadeldakse nelja naise elu kusagil abiellumise ajast kuni nende surmani. Ajaliselt 1860ndatest kuni 1920ndateni. Kõnealused on: Alexandra - päritolult Taani printsess, Victoria vanima poja abikaasana sai 1901. aastal Ühendkuningriigi kuningannaks. Norra kuninga vanavanaema ka. Marie (Maria) - Vene tsaar Aleksander II tütar ja Aleksander III õde, abielu kaudu Victoria teise poja Alfrediga Saksi-Coburgi ja Gotha hertsoginna. Louise - Preisi printsess, Victoria kolmanda poja Arthuri naine, muuhulgas Rootsi kuninga vanavanaema. Helen - Waldeck-Pyrmonti (Saksamaal) vürsti tütar, abiellus Victoria noorima poja Leopoldiga. Ka tema oli Rootsi kuninga vanavanaema. Sisu  (kuni 3 tärni) Nagu eelnevast kooruma hakkas - kõik olid omavahel sugulased. Muuhulgas saigi lugeda, kuidas sugulussuhted poliitiliste suhetega põrkusid. (Mitme sõja puhul olid sugulased eri pooltel.) Ni...