Otse põhisisu juurde

Emily Henry "Book lovers"

New Yorgis elav ja kirjastusäris töötav Nora läheb oma õe Libbyga üheks kuuks Põhja-Carolinasse Sunshine Fallsi nimelisse väikelinna. Puhkusele, põhimõtteliselt. Nora loodab seal õega suhteid parandada (süvendada?), sest talle tundub, et Libby on talle midagi rääkimata jätnud. Ootamatult ilmub linnas välja ka Norale töömaailmast tuttav (raamatute) toimetaja Charlie, kellega tema suhted on seni pigem teravad olnud. 

  • Sisu
    Näe, ESTER nõustub ka minuga, et lisaks armastusromaanile on see ka perekonnaromaan. Suur osa sellest, mis siin juhtub (või ka ei juhtu) on seotud sellega, millised olid suhted ja rollid Nora ja Libby päritoluperekonnas, kus nende kasvatajaks oli särava karakteriga üksikema. Nõnda et peateema pole tegelikult armastus romantikaraamatu mõistes, vaid hirm. Hirm on suurimaid motivaatoreid midagi teha või tegemata jätta. 
  • Stiil
    Juba teine selle autori raamat, mida lugedes mõtlen, et kirjutaja on täitsa vaimukas. Mitte mingi sajandi huumor, aga niuke lihtne, arusaadav ja terav nali. Peaasjalikult dialoogides, niuke lakslakslaks. Dialoogi oli väga palju ja enamasti see ei tundunud üleliigne või sihitu.
  • Emotsioonid
    Haarav.
  • Tegelased
    Nora on usutav, tema käitumise tagamaid on päris palju lahti seletatud. Tema õe Libby tüüp tuleb ka päriselust kuidagi tuttav ette. Meestegelased, nagu kipub ikka juhtuma, ei ole nii hästi joonistatud.
  • Atmosfäär
    Kuigi suur osa tegevusest oli väikelinnas ja see oli ka sisuliselt oluline, siis mul väga mingit Stars Hollow' meeleolu ei tekkinud. New York ka oli nagu lihtsalt mingi linn (kuigi ta justkui kirjeldas mingeid konkreetseid kohti ja tegevusi). Ühtlasi olen tähele pannud, et mul on raske ette kujutada tegevuspaiku, kus on väga soe. ("Võilillevein" on erandiks.) Siin toimus suurem osa tegevust augustikuus, mida kirjeldati suisa palavana, aga mul kohe ei tule nii hästi silme ette see sulav asfalt ja kergetes riietes inimesed.
  • Mõtete ärgitamine
    Peategelane oli piisavalt usutav, et panna mõtlema, mis värk temaga täpsemalt on. Hirm, nagu öeldud. Kellele ei tuleks hirm tuttav ette.
  • Lõpp
    Täitsa lõpp oli muidugi natuke läila. See, mis oli enne pärispäris lõppu, oli täitsa hea. 
  • Kestev mõju
    Hetkel tundub, et võin seda kunagi uuesti lugeda küll. Piisavalt tõsiseltvõetav lugu, mis samas ei vaeva ja on naljakas.
  • Sisuväline
    Ingliskeelne e-raamat taas. Usun, et see raamat jõuab eesti keelde ka pigem varem kui hiljem.
Samalt autorilt varem loetud:
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »