Otse põhisisu juurde

Emily Henry "Book lovers"

New Yorgis elav ja kirjastusäris töötav Nora läheb oma õe Libbyga üheks kuuks Põhja-Carolinasse Sunshine Fallsi nimelisse väikelinna. Puhkusele, põhimõtteliselt. Nora loodab seal õega suhteid parandada (süvendada?), sest talle tundub, et Libby on talle midagi rääkimata jätnud. Ootamatult ilmub linnas välja ka Norale töömaailmast tuttav (raamatute) toimetaja Charlie, kellega tema suhted on seni pigem teravad olnud. 

  • Sisu
    Näe, ESTER nõustub ka minuga, et lisaks armastusromaanile on see ka perekonnaromaan. Suur osa sellest, mis siin juhtub (või ka ei juhtu) on seotud sellega, millised olid suhted ja rollid Nora ja Libby päritoluperekonnas, kus nende kasvatajaks oli särava karakteriga üksikema. Nõnda et peateema pole tegelikult armastus romantikaraamatu mõistes, vaid hirm. Hirm on suurimaid motivaatoreid midagi teha või tegemata jätta. 
  • Stiil
    Juba teine selle autori raamat, mida lugedes mõtlen, et kirjutaja on täitsa vaimukas. Mitte mingi sajandi huumor, aga niuke lihtne, arusaadav ja terav nali. Peaasjalikult dialoogides, niuke lakslakslaks. Dialoogi oli väga palju ja enamasti see ei tundunud üleliigne või sihitu.
  • Emotsioonid
    Haarav.
  • Tegelased
    Nora on usutav, tema käitumise tagamaid on päris palju lahti seletatud. Tema õe Libby tüüp tuleb ka päriselust kuidagi tuttav ette. Meestegelased, nagu kipub ikka juhtuma, ei ole nii hästi joonistatud.
  • Atmosfäär
    Kuigi suur osa tegevusest oli väikelinnas ja see oli ka sisuliselt oluline, siis mul väga mingit Stars Hollow' meeleolu ei tekkinud. New York ka oli nagu lihtsalt mingi linn (kuigi ta justkui kirjeldas mingeid konkreetseid kohti ja tegevusi). Ühtlasi olen tähele pannud, et mul on raske ette kujutada tegevuspaiku, kus on väga soe. ("Võilillevein" on erandiks.) Siin toimus suurem osa tegevust augustikuus, mida kirjeldati suisa palavana, aga mul kohe ei tule nii hästi silme ette see sulav asfalt ja kergetes riietes inimesed.
  • Mõtete ärgitamine
    Peategelane oli piisavalt usutav, et panna mõtlema, mis värk temaga täpsemalt on. Hirm, nagu öeldud. Kellele ei tuleks hirm tuttav ette.
  • Lõpp
    Täitsa lõpp oli muidugi natuke läila. See, mis oli enne pärispäris lõppu, oli täitsa hea. 
  • Kestev mõju
    Hetkel tundub, et võin seda kunagi uuesti lugeda küll. Piisavalt tõsiseltvõetav lugu, mis samas ei vaeva ja on naljakas.
  • Sisuväline
    Ingliskeelne e-raamat taas. Usun, et see raamat jõuab eesti keelde ka pigem varem kui hiljem.
Samalt autorilt varem loetud:
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »