Otse põhisisu juurde

Emily Henry "Book lovers"

New Yorgis elav ja kirjastusäris töötav Nora läheb oma õe Libbyga üheks kuuks Põhja-Carolinasse Sunshine Fallsi nimelisse väikelinna. Puhkusele, põhimõtteliselt. Nora loodab seal õega suhteid parandada (süvendada?), sest talle tundub, et Libby on talle midagi rääkimata jätnud. Ootamatult ilmub linnas välja ka Norale töömaailmast tuttav (raamatute) toimetaja Charlie, kellega tema suhted on seni pigem teravad olnud. 

  • Sisu
    Näe, ESTER nõustub ka minuga, et lisaks armastusromaanile on see ka perekonnaromaan. Suur osa sellest, mis siin juhtub (või ka ei juhtu) on seotud sellega, millised olid suhted ja rollid Nora ja Libby päritoluperekonnas, kus nende kasvatajaks oli särava karakteriga üksikema. Nõnda et peateema pole tegelikult armastus romantikaraamatu mõistes, vaid hirm. Hirm on suurimaid motivaatoreid midagi teha või tegemata jätta. 
  • Stiil
    Juba teine selle autori raamat, mida lugedes mõtlen, et kirjutaja on täitsa vaimukas. Mitte mingi sajandi huumor, aga niuke lihtne, arusaadav ja terav nali. Peaasjalikult dialoogides, niuke lakslakslaks. Dialoogi oli väga palju ja enamasti see ei tundunud üleliigne või sihitu.
  • Emotsioonid
    Haarav.
  • Tegelased
    Nora on usutav, tema käitumise tagamaid on päris palju lahti seletatud. Tema õe Libby tüüp tuleb ka päriselust kuidagi tuttav ette. Meestegelased, nagu kipub ikka juhtuma, ei ole nii hästi joonistatud.
  • Atmosfäär
    Kuigi suur osa tegevusest oli väikelinnas ja see oli ka sisuliselt oluline, siis mul väga mingit Stars Hollow' meeleolu ei tekkinud. New York ka oli nagu lihtsalt mingi linn (kuigi ta justkui kirjeldas mingeid konkreetseid kohti ja tegevusi). Ühtlasi olen tähele pannud, et mul on raske ette kujutada tegevuspaiku, kus on väga soe. ("Võilillevein" on erandiks.) Siin toimus suurem osa tegevust augustikuus, mida kirjeldati suisa palavana, aga mul kohe ei tule nii hästi silme ette see sulav asfalt ja kergetes riietes inimesed.
  • Mõtete ärgitamine
    Peategelane oli piisavalt usutav, et panna mõtlema, mis värk temaga täpsemalt on. Hirm, nagu öeldud. Kellele ei tuleks hirm tuttav ette.
  • Lõpp
    Täitsa lõpp oli muidugi natuke läila. See, mis oli enne pärispäris lõppu, oli täitsa hea. 
  • Kestev mõju
    Hetkel tundub, et võin seda kunagi uuesti lugeda küll. Piisavalt tõsiseltvõetav lugu, mis samas ei vaeva ja on naljakas.
  • Sisuväline
    Ingliskeelne e-raamat taas. Usun, et see raamat jõuab eesti keelde ka pigem varem kui hiljem.
Samalt autorilt varem loetud:
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »