Üks tuttav inimene tutvustas kunagi oma teooriat inimese ja muusika suhte kohta. Et kuulad-kuulad muusikat ja siis mingil hetkel jääd mingisse perioodi justkui pidama. Niimoodi, et sealt edasi enam eriti uut muusikat peale ei tule. (Või kui tuleb, siis see ei imendu enam nii suurel määral.) Tollal ma ei saanud aru, mida ta mõtleb, nüüd ma saan palju paremini aru. Ilmselt ainult mõnel inimesel tuleb see pidamajäämine rutem ja mõnel jõuab kätte hilisemas eas. See pole uudis, aga mul on endiselt suur rõõm, kui satun lugupeetud lõustakaustas lugema mõnda postitust, kus kasutatakse kirjavahemärke. Loomulikult on selliseid tegelikult rohkem kui neid, kus kogu jutt korraga nagu kuulipildujast lastakse, aga kuulipildujad jäävad paraku enam silma. Huvitav kui palju tuleb Eestis ette sellist asja, et mõni inimene, kes põhimõtteliselt oleks valmis abiellumisega seoses nime vahetama, ei pea seda tegema, sest tema ja abikaasa nimed on sünnist saati samad? (Marko Saar naib Marika Saare vms.) K