Otse põhisisu juurde

Rachel Lynn Solomon "Past Present Future"

Järg raamatule "Täna. Õhtul. Homme". Ma ei oskagi öelda, kas on eraldi loetav. Ikka on põhimõtteliselt, aga parem, kui on esimest osa enne loetud. 

Tegelased on Rowan (jätkuvalt huvitav, et see on unisex-nimi, siin tüdruk) ja Neil, kes "Täna. Õhtul. Homme" raamatus keskkooli lõpetasid ja nüüd eri ülikoolidesse lähevad, üks New Yorki, teine Bostonisse. Teemaks tulebki, mis siis juhtub, kui iga päev enam kohtuda ei saa. 

Raamatus olid Rowani ja Neili peatükid vaheldumisi. Neili pool loost huvitas oluliselt rohkem. Tal oli vaimse tervise halvenemise teema ja kerge probleem sellega, kellena end ülikoolis esitleda, lisaks dilemma, kas suhelda vangis oleva isaga. Kas peab andestama ja suhtlust jätkama inimesega, kes on sinu elu kõvasti halvemuse poole mõjutanud. Isegi siis, kui ta juhtub olema veresugulane. Selle teema lahendus suutis mõnevõrra üllatada. Neili eriala puudutav oli muidugi ettearvatav. Kui mainitakse, et tegelane niisama võtab ühe enam-vähem suvalise aine, siis on ju ilmselge, et sellest saab suur ilmutus ja tulemas on erialavahetus. 

Rowani liin oli see, mida mina enam vist lugeda ei viitsi. Järjekordne kirjanikuks saada soovija, kellel ühtäkki üldse ei tule head teksti. No kuidas ei tule, aastaid on tulnud ja kirjutatud ja nii maagiline tunne on olnud jne jne. Loomulikult aitab hädast välja inspireeriv õppejõud, kes tegelikult ongi põhjus, miks konkreetsesse ülikooli mindud sai. (Maitea, kas meil on ka nii, et mingite õppejõudude kuulsus ulatub keskkooliõpilasteni ja mõjutab nende ülikoolivalikut.)

Alati tundub naljakas lugeda kõigist neist tegelastest, kes on keskkooli lõpus juba täiesti kindlad, kelleks nad saada tahavad. Kindlasti selliseid on, aga Eestis olen pigem harjunud nö tubli tüdruku sündroomiga, et ei tea, mida õppida, sest enam-vähem kõik ained olid koolis viied. Samas see võib ka minu vananenud nägemus olla. Praegused põlvkonnad on ehk märksa eneseteadlikumad. Ja USA-s muidugi on keskkool meie omast oluliselt erinev, õpitakse pigem vähem aineid süvitsi kui paljusid aineid natuke. (See on jumalast ebaoluline siin, aga mulle nii meeldib, et olen keskkoolis õppinud bioloogiat, keemiat ja matemaatikat, kuigi ei õppinud ülikoolis midagi nendega seonduvat.)

Hiljuti lugesin raamatut pealkirjaga "Millal on armastuse aeg?" ja arutlesin, kas seal oli asi nii väga ajas. Nüüd mõtlesin, et selle siinse raamatu pealkiri võinuks küll olla "Millal on armastuse aeg?", sest siin oli aeg vägagi probleem. Olnuks palju lihtsam, kui peategelased oleks kohtunud viis aastat hiljem samas linnas elades.

Selle autori stiil tundub piisavalt lobe, et võin lugeda küll tema kirjutisi. Vahepeal küll keerab läila vindi veits üle ja klišeesid on omajagu. Ja 21. sajandi naiskirjanikud on kõik feministid. (See pole probleem enamasti.)

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...