Otse põhisisu juurde

Rachel Lynn Solomon "Past Present Future"

Järg raamatule "Täna. Õhtul. Homme". Ma ei oskagi öelda, kas on eraldi loetav. Ikka on põhimõtteliselt, aga parem, kui on esimest osa enne loetud. 

Tegelased on Rowan (jätkuvalt huvitav, et see on unisex-nimi, siin tüdruk) ja Neil, kes "Täna. Õhtul. Homme" raamatus keskkooli lõpetasid ja nüüd eri ülikoolidesse lähevad, üks New Yorki, teine Bostonisse. Teemaks tulebki, mis siis juhtub, kui iga päev enam kohtuda ei saa. 

Raamatus olid Rowani ja Neili peatükid vaheldumisi. Neili pool loost huvitas oluliselt rohkem. Tal oli vaimse tervise halvenemise teema ja kerge probleem sellega, kellena end ülikoolis esitleda, lisaks dilemma, kas suhelda vangis oleva isaga. Kas peab andestama ja suhtlust jätkama inimesega, kes on sinu elu kõvasti halvemuse poole mõjutanud. Isegi siis, kui ta juhtub olema veresugulane. Selle teema lahendus suutis mõnevõrra üllatada. Neili eriala puudutav oli muidugi ettearvatav. Kui mainitakse, et tegelane niisama võtab ühe enam-vähem suvalise aine, siis on ju ilmselge, et sellest saab suur ilmutus ja tulemas on erialavahetus. 

Rowani liin oli see, mida mina enam vist lugeda ei viitsi. Järjekordne kirjanikuks saada soovija, kellel ühtäkki üldse ei tule head teksti. No kuidas ei tule, aastaid on tulnud ja kirjutatud ja nii maagiline tunne on olnud jne jne. Loomulikult aitab hädast välja inspireeriv õppejõud, kes tegelikult ongi põhjus, miks konkreetsesse ülikooli mindud sai. (Maitea, kas meil on ka nii, et mingite õppejõudude kuulsus ulatub keskkooliõpilasteni ja mõjutab nende ülikoolivalikut.)

Alati tundub naljakas lugeda kõigist neist tegelastest, kes on keskkooli lõpus juba täiesti kindlad, kelleks nad saada tahavad. Kindlasti selliseid on, aga Eestis olen pigem harjunud nö tubli tüdruku sündroomiga, et ei tea, mida õppida, sest enam-vähem kõik ained olid koolis viied. Samas see võib ka minu vananenud nägemus olla. Praegused põlvkonnad on ehk märksa eneseteadlikumad. Ja USA-s muidugi on keskkool meie omast oluliselt erinev, õpitakse pigem vähem aineid süvitsi kui paljusid aineid natuke. (See on jumalast ebaoluline siin, aga mulle nii meeldib, et olen keskkoolis õppinud bioloogiat, keemiat ja matemaatikat, kuigi ei õppinud ülikoolis midagi nendega seonduvat.)

Hiljuti lugesin raamatut pealkirjaga "Millal on armastuse aeg?" ja arutlesin, kas seal oli asi nii väga ajas. Nüüd mõtlesin, et selle siinse raamatu pealkiri võinuks küll olla "Millal on armastuse aeg?", sest siin oli aeg vägagi probleem. Olnuks palju lihtsam, kui peategelased oleks kohtunud viis aastat hiljem samas linnas elades.

Selle autori stiil tundub piisavalt lobe, et võin lugeda küll tema kirjutisi. Vahepeal küll keerab läila vindi veits üle ja klišeesid on omajagu. Ja 21. sajandi naiskirjanikud on kõik feministid. (See pole probleem enamasti.)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...