Otse põhisisu juurde

Maria Sveland "Bitterfittan"

Jällegi täiesti juhuslikult raamatukogus leitud raamat. Kaanepilti vaadates tundus, et mingi konks on siin, see kindlasti pole tõsiselt mõeldud. (Selgus, et ka kaanel roosa kasutamine polnud juhuslik.) Pealkiri oli ka intrigeeriv ja algust lugedes tundus loetav. 

Bitterfittan on väljend kibestunud naise kohta. Bitter tähendab mõru või kibe(stunud) ja fitta(n) on vulgaarne sõna suguelundite kohta. Mõtlen ammu, kas selle eestikeelne vaste tulebki just rootsi keelest. Kõlaline sarnasus on olemas.

Raamatu alguses istub 30-aastane Sara lennukis, et Rootsist Tenerifele sõita. Tal on nimelt kõik üle visanud. Ta on väikse poja vanaema juurde viinud ja mehele teatanud, et kui ta nüüd korra minema ei lähe, siis on täitsa lõpp. Lisaks sellele, mida Sara Tenerifel teeb (jälgib teisi inimesi, loeb feminismiklassikat) ja mõtleb, on raamatus ka tagasivaated tema lapse- ja teismelisepõlve, inimestele ja sündmustele, mis teda mõjutasid. Milline oli ema, milline isa, ka kool, kus ta käis, sõbrad. 

Paneb muhelema, et Tenerife kohta öeldakse rootsi (ja saksa) keeles Teneriffa.

Raamat mõjub autobiograafilisena, tihti ka mitte ilukirjandusena. Autor seda päris autobiograafiaks ei pea, kuigi peategelane Sara on ajakirjanik nagu Maria Sveland. Mingis kohas öeldi, et on radikaalfeministlik teos. Jah, võib-olla. Samas see radikaali osa kehtis ehk rohkem raamatu ilmumise aegu. Praegu lugedes tundub, et äkki on natuke vananenud - kirjutatu ei mõjunud sugugi uudsena. Teisalt muidugi ta pole vananenud ses mõttes, et probleemid on ilmselt jätkuvalt samad. Või? Ikka see, et mis on lubatud meestele, pole lubatud naistele. Mis on meeste puhul normaalne, on naiste puhul häbiväärne. Pealesurutud ja ettemääratud soorollid. 

Autori sõnul on tegemist poliitilise raamatuga ja peategelane on meelega majanduslikult kindlustatud ja normaalse mehega maailma kõige feministlikumas riigis elav naine. Sest kui juba tema tunneb naiste teisitikohtlemist nii tugevalt, siis ilmselt nõrgema stardipositsiooniga naised tunnevad seda veelgi enam. 

Enamasti on mul kahetised tunded feministlike raamatutega. Ühest küljest võib paljude asjade osas kaasa noogutada, teisalt tuleb ette kohti, kus sisu hakkab närvi ajama, sest tundub, et naistel on nii halvasti-teemaga minnakse liiga kaugele. Aga siin tõdes ka Sara siiski lõpuks, et ise oled oma õnne sepp.

Näe, sellel on järg ka olemas, kus tegevus toimub kümme aastat peale esimest osa ja teemaks on lahutusega seonduv.

Sara jaoks oli oluline vahe mehel, kes sulle lihtsalt apelsini annab,
ja mehel, kes selle su jaoks ära ka koorib.


Kommentaarid