Otse põhisisu juurde

Maria Sveland "Bitterfittan"

Jällegi täiesti juhuslikult raamatukogus leitud raamat. Kaanepilti vaadates tundus, et mingi konks on siin, see kindlasti pole tõsiselt mõeldud. (Selgus, et ka kaanel roosa kasutamine polnud juhuslik.) Pealkiri oli ka intrigeeriv ja algust lugedes tundus loetav. 

Bitterfittan on väljend kibestunud naise kohta. Bitter tähendab mõru või kibe(stunud) ja fitta(n) on vulgaarne sõna suguelundite kohta. Mõtlen ammu, kas selle eestikeelne vaste tulebki just rootsi keelest. Kõlaline sarnasus on olemas.

Raamatu alguses istub 30-aastane Sara lennukis, et Rootsist Tenerifele sõita. Tal on nimelt kõik üle visanud. Ta on väikse poja vanaema juurde viinud ja mehele teatanud, et kui ta nüüd korra minema ei lähe, siis on täitsa lõpp. Lisaks sellele, mida Sara Tenerifel teeb (jälgib teisi inimesi, loeb feminismiklassikat) ja mõtleb, on raamatus ka tagasivaated tema lapse- ja teismelisepõlve, inimestele ja sündmustele, mis teda mõjutasid. Milline oli ema, milline isa, ka kool, kus ta käis, sõbrad. 

Paneb muhelema, et Tenerife kohta öeldakse rootsi (ja saksa) keeles Teneriffa.

Raamat mõjub autobiograafilisena, tihti ka mitte ilukirjandusena. Autor seda päris autobiograafiaks ei pea, kuigi peategelane Sara on ajakirjanik nagu Maria Sveland. Mingis kohas öeldi, et on radikaalfeministlik teos. Jah, võib-olla. Samas see radikaali osa kehtis ehk rohkem raamatu ilmumise aegu. Praegu lugedes tundub, et äkki on natuke vananenud - kirjutatu ei mõjunud sugugi uudsena. Teisalt muidugi ta pole vananenud ses mõttes, et probleemid on ilmselt jätkuvalt samad. Või? Ikka see, et mis on lubatud meestele, pole lubatud naistele. Mis on meeste puhul normaalne, on naiste puhul häbiväärne. Pealesurutud ja ettemääratud soorollid. 

Autori sõnul on tegemist poliitilise raamatuga ja peategelane on meelega majanduslikult kindlustatud ja normaalse mehega maailma kõige feministlikumas riigis elav naine. Sest kui juba tema tunneb naiste teisitikohtlemist nii tugevalt, siis ilmselt nõrgema stardipositsiooniga naised tunnevad seda veelgi enam. 

Enamasti on mul kahetised tunded feministlike raamatutega. Ühest küljest võib paljude asjade osas kaasa noogutada, teisalt tuleb ette kohti, kus sisu hakkab närvi ajama, sest tundub, et naistel on nii halvasti-teemaga minnakse liiga kaugele. Aga siin tõdes ka Sara siiski lõpuks, et ise oled oma õnne sepp.

Näe, sellel on järg ka olemas, kus tegevus toimub kümme aastat peale esimest osa ja teemaks on lahutusega seonduv.

Sara jaoks oli oluline vahe mehel, kes sulle lihtsalt apelsini annab,
ja mehel, kes selle su jaoks ära ka koorib.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...