Otse põhisisu juurde

Maria Sveland "Bitterfittan"

Jällegi täiesti juhuslikult raamatukogus leitud raamat. Kaanepilti vaadates tundus, et mingi konks on siin, see kindlasti pole tõsiselt mõeldud. (Selgus, et ka kaanel roosa kasutamine polnud juhuslik.) Pealkiri oli ka intrigeeriv ja algust lugedes tundus loetav. 

Bitterfittan on väljend kibestunud naise kohta. Bitter tähendab mõru või kibe(stunud) ja fitta(n) on vulgaarne sõna suguelundite kohta. Mõtlen ammu, kas selle eestikeelne vaste tulebki just rootsi keelest. Kõlaline sarnasus on olemas.

Raamatu alguses istub 30-aastane Sara lennukis, et Rootsist Tenerifele sõita. Tal on nimelt kõik üle visanud. Ta on väikse poja vanaema juurde viinud ja mehele teatanud, et kui ta nüüd korra minema ei lähe, siis on täitsa lõpp. Lisaks sellele, mida Sara Tenerifel teeb (jälgib teisi inimesi, loeb feminismiklassikat) ja mõtleb, on raamatus ka tagasivaated tema lapse- ja teismelisepõlve, inimestele ja sündmustele, mis teda mõjutasid. Milline oli ema, milline isa, ka kool, kus ta käis, sõbrad. 

Paneb muhelema, et Tenerife kohta öeldakse rootsi (ja saksa) keeles Teneriffa.

Raamat mõjub autobiograafilisena, tihti ka mitte ilukirjandusena. Autor seda päris autobiograafiaks ei pea, kuigi peategelane Sara on ajakirjanik nagu Maria Sveland. Mingis kohas öeldi, et on radikaalfeministlik teos. Jah, võib-olla. Samas see radikaali osa kehtis ehk rohkem raamatu ilmumise aegu. Praegu lugedes tundub, et äkki on natuke vananenud - kirjutatu ei mõjunud sugugi uudsena. Teisalt muidugi ta pole vananenud ses mõttes, et probleemid on ilmselt jätkuvalt samad. Või? Ikka see, et mis on lubatud meestele, pole lubatud naistele. Mis on meeste puhul normaalne, on naiste puhul häbiväärne. Pealesurutud ja ettemääratud soorollid. 

Autori sõnul on tegemist poliitilise raamatuga ja peategelane on meelega majanduslikult kindlustatud ja normaalse mehega maailma kõige feministlikumas riigis elav naine. Sest kui juba tema tunneb naiste teisitikohtlemist nii tugevalt, siis ilmselt nõrgema stardipositsiooniga naised tunnevad seda veelgi enam. 

Enamasti on mul kahetised tunded feministlike raamatutega. Ühest küljest võib paljude asjade osas kaasa noogutada, teisalt tuleb ette kohti, kus sisu hakkab närvi ajama, sest tundub, et naistel on nii halvasti-teemaga minnakse liiga kaugele. Aga siin tõdes ka Sara siiski lõpuks, et ise oled oma õnne sepp.

Näe, sellel on järg ka olemas, kus tegevus toimub kümme aastat peale esimest osa ja teemaks on lahutusega seonduv.

Sara jaoks oli oluline vahe mehel, kes sulle lihtsalt apelsini annab,
ja mehel, kes selle su jaoks ära ka koorib.


Kommentaarid

Popid

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...