Otse põhisisu juurde

Maria Sveland "Bitterfittan"

Jällegi täiesti juhuslikult raamatukogus leitud raamat. Kaanepilti vaadates tundus, et mingi konks on siin, see kindlasti pole tõsiselt mõeldud. (Selgus, et ka kaanel roosa kasutamine polnud juhuslik.) Pealkiri oli ka intrigeeriv ja algust lugedes tundus loetav. 

Bitterfittan on väljend kibestunud naise kohta. Bitter tähendab mõru või kibe(stunud) ja fitta(n) on vulgaarne sõna suguelundite kohta. Mõtlen ammu, kas selle eestikeelne vaste tulebki just rootsi keelest. Kõlaline sarnasus on olemas.

Raamatu alguses istub 30-aastane Sara lennukis, et Rootsist Tenerifele sõita. Tal on nimelt kõik üle visanud. Ta on väikse poja vanaema juurde viinud ja mehele teatanud, et kui ta nüüd korra minema ei lähe, siis on täitsa lõpp. Lisaks sellele, mida Sara Tenerifel teeb (jälgib teisi inimesi, loeb feminismiklassikat) ja mõtleb, on raamatus ka tagasivaated tema lapse- ja teismelisepõlve, inimestele ja sündmustele, mis teda mõjutasid. Milline oli ema, milline isa, ka kool, kus ta käis, sõbrad. 

Paneb muhelema, et Tenerife kohta öeldakse rootsi (ja saksa) keeles Teneriffa.

Raamat mõjub autobiograafilisena, tihti ka mitte ilukirjandusena. Autor seda päris autobiograafiaks ei pea, kuigi peategelane Sara on ajakirjanik nagu Maria Sveland. Mingis kohas öeldi, et on radikaalfeministlik teos. Jah, võib-olla. Samas see radikaali osa kehtis ehk rohkem raamatu ilmumise aegu. Praegu lugedes tundub, et äkki on natuke vananenud - kirjutatu ei mõjunud sugugi uudsena. Teisalt muidugi ta pole vananenud ses mõttes, et probleemid on ilmselt jätkuvalt samad. Või? Ikka see, et mis on lubatud meestele, pole lubatud naistele. Mis on meeste puhul normaalne, on naiste puhul häbiväärne. Pealesurutud ja ettemääratud soorollid. 

Autori sõnul on tegemist poliitilise raamatuga ja peategelane on meelega majanduslikult kindlustatud ja normaalse mehega maailma kõige feministlikumas riigis elav naine. Sest kui juba tema tunneb naiste teisitikohtlemist nii tugevalt, siis ilmselt nõrgema stardipositsiooniga naised tunnevad seda veelgi enam. 

Enamasti on mul kahetised tunded feministlike raamatutega. Ühest küljest võib paljude asjade osas kaasa noogutada, teisalt tuleb ette kohti, kus sisu hakkab närvi ajama, sest tundub, et naistel on nii halvasti-teemaga minnakse liiga kaugele. Aga siin tõdes ka Sara siiski lõpuks, et ise oled oma õnne sepp.

Näe, sellel on järg ka olemas, kus tegevus toimub kümme aastat peale esimest osa ja teemaks on lahutusega seonduv.

Sara jaoks oli oluline vahe mehel, kes sulle lihtsalt apelsini annab,
ja mehel, kes selle su jaoks ära ka koorib.


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...