Otse põhisisu juurde

Tarjei Vesaas "Jääloss"


Siss ja Unn on kaks 11-aastast tüdrukut ühes Norra külas. Unn on sinna hiljuti kolinud, kui peale ema surma tädi juurde elama tuli. Algul hoiab Unn koolis teistest eemale, siis sõbruneb Sissiga. Ühel õhtul läheb Siss Unnile külla. Nad vaatavad fotoalbumeid ja räägivad, muuhulgas ütleb Unn, et tal on üks saladus. Järgmisel päeval kaob Unn ära. Kadumisega on seotud kose juurde külmaga tekkinud suur jääst moodustis (jääloss). Suur osa raamatust kirjeldab seda, kuidas Siss ennast peale Unni kadumist tunneb, mida selle tundega teeb ja tegemata jätab. Jääloss, muidugi, on sümbol, ilmselt rohkem kui ühes mõttes.

Raamat on väljakutset pakkuv. Mitut asja tahad lugedes teada saada, aga kas ka saad? Ega otse ei öelda. Mingi okas on, natuke häiriv on kogu aeg, meeleolu pigem rõhub. Meisterlikult tehtud, sest peategelasel Sissil on ka okas ja häiriv ja rõhuv tunne. Meelolu süvendavad looduse, talve ja pakase kirjeldused. Need panid minusuguse heameelest nihelema, ühtlasi hakkas endalgi lugedes nagu külm.* 

Palju tänu, tõlkija Henrik Sepamaa, et seda lugu eesti keeles lugeda sain. Olen jätkuvalt kindel, et eesti keeles on Norra loodusolude kirjeldamiseks olemas täpsemaid sõnu kui näiteks inglise keeles. (Aga see on mul ka veits kiiks vist.)

Hakkasin mõtlema, kas kuuma ka külmale sarnaselt raamatutes kirjeldatakse? Keegi on kusagil kõrbes lauspäikese käes päevi ja päevi? Ilmselt kirjeldatakse, aga kuna minu käsi haarab esimesena külmaraamatu järele, siis vist lihtsalt neid kõrbelugusid ei tea.

Kuigi raamat oli ainult 120 lehekülge paks ja väikeses Loomingu Raamatukogu formaadis, siis kõige kiiremini läbi ei saanud. Vahepeal tekkis mingi venimine, raamat avaldas justkui vastupanu. Kui mingi suvalise raamatu tõmbad sisse ja tõlgendad nagu tahad (sest enamasti on üks ilmselge tõlgendusviis), siis see raamat ei lasknud seda teha. Nagu torkivad karupüksid - kogu aeg pidi mõttes nihelema.

Sellest, mis ta praegu tundis, oleks ta tahtnud kellegagi rääkida – kuid ühtlasi tundis, et ta ei suudaks seda iialgi. 

Nõnda et kui tahta lugeda raamatut, mis pole nagu teised, siis see raamat kindlasti pole nagu teised. 



*Väga hea külmakirjeldus oli ka Lars Myttingi raamatus "The bell in the lake". Üsna alguses oli stseen, kus inimesed jõuluõhtul jääkülmas kirikus olid. Pani lugejal ka hambad plagisema. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...