Otse põhisisu juurde

Banana Yoshimoto "The premonition"


Minu tähelepanu tõmbas eelkõige kaanekujundus. Need värvid ja see, kuidas lilla osa valguse käes helendab. Kaunis. Sellepärast võtsingi just selle raamatu, mitte tema kõrval riiulis olnud sama autori kuulsama loo "Köök", mis on eesti keeldegi tõlgitud. Seest on ka ilus raamat - pole liialt tihedat teksti ühe lehekülje peal.

Peategelane Yayoi on tüdruk. (Kuivõrd ma pole jaapani nimedega eriti kursis ja peale vaadates enamasti vahet ei tee, siis olgu öeldud.) Tal on vanemad ja vend Tetsuo, lisaks tädi Yukino. Yukinot peetakse pigem ekstsentriliseks: ta käitub kohati arusaamatult, ütleb kummalisi lauseid, elab üksi üsna eraldatud majas. Tihti teda ei mõisteta, aga Yayoi tunneb, et mõistab. Ühtlasi on tüdrukul tunne, et tema lapsepõlves on olnud mingi oluline sündmus, mille ta on unustanud. Raamatu jooksul hakkab talle vaikselt meelde tulema, mis see oli.

Algus oli väga hea - tädi Yukino tegelane tehti nii huvitavaks, mõtlesid, mis värk temaga on siis. Oli jah üks värk, aga see minu jaoks ei seletanud sellist karakterit. Suurema osa raamatust oli Yukino kadunud tegelikult. 

Yayoi hängis tädi majas, vahepeal tuli tema vend Tetsuo sinna, siis nad reisisid ühte teise kohta, tulid tagasi. Päris raske midagi öelda, ilma et sisu suurt teemat reedaks. Ehk vaid nii palju, et sisus on teemasid, mis mitme lugeja jaoks ilmselt mingeid piire ületavad. Või mitte. Oleneb, kuidas vaadata. 

To me, Masahiko seemed to have been taken captive by a dream in which my aunt happened to appear. I wondered whether he'd ever make it out. But maybe that was what people called happiness.

Üritan ilmselt taas jaapani kirjandust mingisse kasti ajada, aga mis teha, tulevad mõtted. Nimelt mulle tundub, et jaapani kultuuris on raamat midagi natuke erilisemat kui siin (lääne pool), vahest lausa midagi kergelt müstilist? Et kui kirjutad raamatu (räägid lugu), siis see peab olema mõnevõrra salapärane, tavaelu ja -mõtlemise piiridest väljuv. Kuigi selles raamatus polnud lõpuks midagi üleloomulikku, oli mul suurem osa lugemise ajast tunne et on.

Eelnevaga seondub ka see, et keelele pööratakse erilist tähelepanu. Isegi kui sisu on kole, peab lugeda olema ilus. Või midagi sellist. Seda raamatut oli ka ilus lugeda.

See on vana raamat juba tegelikult, esmailmunud 1988. aastal. 


Kommentaarid

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...