Otse põhisisu juurde

Banana Yoshimoto "The premonition"


Minu tähelepanu tõmbas eelkõige kaanekujundus. Need värvid ja see, kuidas lilla osa valguse käes helendab. Kaunis. Sellepärast võtsingi just selle raamatu, mitte tema kõrval riiulis olnud sama autori kuulsama loo "Köök", mis on eesti keeldegi tõlgitud. Seest on ka ilus raamat - pole liialt tihedat teksti ühe lehekülje peal.

Peategelane Yayoi on tüdruk. (Kuivõrd ma pole jaapani nimedega eriti kursis ja peale vaadates enamasti vahet ei tee, siis olgu öeldud.) Tal on vanemad ja vend Tetsuo, lisaks tädi Yukino. Yukinot peetakse pigem ekstsentriliseks: ta käitub kohati arusaamatult, ütleb kummalisi lauseid, elab üksi üsna eraldatud majas. Tihti teda ei mõisteta, aga Yayoi tunneb, et mõistab. Ühtlasi on tüdrukul tunne, et tema lapsepõlves on olnud mingi oluline sündmus, mille ta on unustanud. Raamatu jooksul hakkab talle vaikselt meelde tulema, mis see oli.

Algus oli väga hea - tädi Yukino tegelane tehti nii huvitavaks, mõtlesid, mis värk temaga on siis. Oli jah üks värk, aga see minu jaoks ei seletanud sellist karakterit. Suurema osa raamatust oli Yukino kadunud tegelikult. 

Yayoi hängis tädi majas, vahepeal tuli tema vend Tetsuo sinna, siis nad reisisid ühte teise kohta, tulid tagasi. Päris raske midagi öelda, ilma et sisu suurt teemat reedaks. Ehk vaid nii palju, et sisus on teemasid, mis mitme lugeja jaoks ilmselt mingeid piire ületavad. Või mitte. Oleneb, kuidas vaadata. 

To me, Masahiko seemed to have been taken captive by a dream in which my aunt happened to appear. I wondered whether he'd ever make it out. But maybe that was what people called happiness.

Üritan ilmselt taas jaapani kirjandust mingisse kasti ajada, aga mis teha, tulevad mõtted. Nimelt mulle tundub, et jaapani kultuuris on raamat midagi natuke erilisemat kui siin (lääne pool), vahest lausa midagi kergelt müstilist? Et kui kirjutad raamatu (räägid lugu), siis see peab olema mõnevõrra salapärane, tavaelu ja -mõtlemise piiridest väljuv. Kuigi selles raamatus polnud lõpuks midagi üleloomulikku, oli mul suurem osa lugemise ajast tunne et on.

Eelnevaga seondub ka see, et keelele pööratakse erilist tähelepanu. Isegi kui sisu on kole, peab lugeda olema ilus. Või midagi sellist. Seda raamatut oli ka ilus lugeda.

See on vana raamat juba tegelikult, esmailmunud 1988. aastal. 


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...