Otse põhisisu juurde

Meghan Quinn "Vacation wars"

Otsisin raamatut, kus Kreekas tegevus toimuks. Mõtlesin, et võtaks mingi vähe lihtsama vahepeal. Kindlasti on olemas raamatuid, kus keegi mõnel Kreeka saarel puhkab, ehk ajab törts naljajuttu ka.

Sattusin muidugi hoopis jama otsa, mistõttu järgneb peamiselt pahmeldus.

Peategelane Tessa on koos sõbrannade ja kaksikõe Roxanne'iga Santorinil (erilist Santorini hõngu ei lugejana ei tundnud). Roxanne'il on seal nimelt nädala pärast pulmad. Nad on ka lastena Santorinil korduvalt puhkamas käinud ja teavad sellest ajast üht noormeest, kes osutub hotelli omaniku pojaks. See on Myles, meespeategelane. Muidugi on ca 30-aastased Myles ja Tessa juba lapsepõlvest saati olnud teineteisesse armunud, nad lihtsalt vastastikku ei tea seda. 

Tessa, Roxanne ja sõbrannad on keskooli ajal sõlminud mitmete punktidega lepingu. Üks punkte on näiteks Britney Spearsi parfüümi Fantasy kasutamine mingites olukordades, kus vaja edukas olla. Parim punkt on see, et kui mõni tüdrukutest on 30-aastasena vallaline, siis sõbrannad otsivad talle mehe.

Võiks mõelda, et see on ju hea nali küll, aga sõbrannad võtavad asja väga tõsiselt ja hakkavad vallalisele Tessale meest otsima. Myles, kes Tessale päriselt meeldib, neile mingil põhjusel ei kõlba. (Tessa muidugi ei ütle ka neile otse, et seda meest tahan.) Kui Tessa neid korrale üritab kutsuda, ütleb keegi: "We have lived by that contract. Why would we just stop now?" Kui ei saada aru, miks võiks 30-aastasena loobuda mingi lepingu täitmisest, mis 18-aastasena "sõlmitud", siis on päris suur probleem. Ühesõnaga, kogu see lepingu teema oli naeruväärne. (Hea küll, nad said lõpuks sellest ise ka aru ja põletasid lepingu raamatu lõpus ära.)

Raamat koosnes suures osas dialoogist, mis polnud originaalne, aga soovis olla vaimukas. Meenutas liiga palju rääkivat inimest. Muudkui seletab ja seletab ja muutub seetõttu väsitavaks. Kehtib sama, mis päriskõnega - kiiremini ja rohkem rääkija ei anna tegelikult rohkem infot edasi. 

Peategelane Tessa pidi justkui kannatama sotsiaalärevuse käes. Kirjutaja sellest probleemist tundub et suurt ei teadnud, sest pigem mõjus kirjutatu ärevuse üle naermisena. Tessa õde Roxanne oli lihtsalt öeldes õel kiusaja. Tessa muidugi andis talle kõik andeks, sest ta oli lihtsalt nii hea inimene. Meespeategelane Myles oli kõige normaalsem, lihtsalt tema kurb lugu oli väga kulunud (isa ei mõistnud tema elu- ja karjäärivalikuid).

Ühe sõbranna elukaaslase hüüdnimi oli Beast. Seda küll naersin.

Kui kellegi lemmiksõna inglise keeles juhtub olema connection, siis see on raamat teile! Siin oli näiteks selline lause: This connection we have, it's so strong. Päriselt. Pluss laused sõnadega special connection, feeling so connected jne jne. Ja kui mitte connection, siis bond. Tunne oma sünonüüme.

Kena raamat. Mitte ühegi koha peal ei tulnud mõtet, et see pole banaalne. 

ESTERist leidsin, et sellelt kirjanikult on eesti keelde ka midagi tõlgitud. Need raamatud, kus kaanel on lihaseline mees lahtinööbitud särgiga ja pealkiri on näiteks "Nõretav armastus".


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...