Otse põhisisu juurde

Meghan Quinn "Vacation wars"

Otsisin raamatut, kus Kreekas tegevus toimuks. Mõtlesin, et võtaks mingi vähe lihtsama vahepeal. Kindlasti on olemas raamatuid, kus keegi mõnel Kreeka saarel puhkab, ehk ajab törts naljajuttu ka.

Sattusin muidugi hoopis jama otsa, mistõttu järgneb peamiselt pahmeldus.

Peategelane Tessa on koos sõbrannade ja kaksikõe Roxanne'iga Santorinil (erilist Santorini hõngu ei lugejana ei tundnud). Roxanne'il on seal nimelt nädala pärast pulmad. Nad on ka lastena Santorinil korduvalt puhkamas käinud ja teavad sellest ajast üht noormeest, kes osutub hotelli omaniku pojaks. See on Myles, meespeategelane. Muidugi on ca 30-aastased Myles ja Tessa juba lapsepõlvest saati olnud teineteisesse armunud, nad lihtsalt vastastikku ei tea seda. 

Tessa, Roxanne ja sõbrannad on keskooli ajal sõlminud mitmete punktidega lepingu. Üks punkte on näiteks Britney Spearsi parfüümi Fantasy kasutamine mingites olukordades, kus vaja edukas olla. Parim punkt on see, et kui mõni tüdrukutest on 30-aastasena vallaline, siis sõbrannad otsivad talle mehe.

Võiks mõelda, et see on ju hea nali küll, aga sõbrannad võtavad asja väga tõsiselt ja hakkavad vallalisele Tessale meest otsima. Myles, kes Tessale päriselt meeldib, neile mingil põhjusel ei kõlba. (Tessa muidugi ei ütle ka neile otse, et seda meest tahan.) Kui Tessa neid korrale üritab kutsuda, ütleb keegi: "We have lived by that contract. Why would we just stop now?" Kui ei saada aru, miks võiks 30-aastasena loobuda mingi lepingu täitmisest, mis 18-aastasena "sõlmitud", siis on päris suur probleem. Ühesõnaga, kogu see lepingu teema oli naeruväärne. (Hea küll, nad said lõpuks sellest ise ka aru ja põletasid lepingu raamatu lõpus ära.)

Raamat koosnes suures osas dialoogist, mis polnud originaalne, aga soovis olla vaimukas. Meenutas liiga palju rääkivat inimest. Muudkui seletab ja seletab ja muutub seetõttu väsitavaks. Kehtib sama, mis päriskõnega - kiiremini ja rohkem rääkija ei anna tegelikult rohkem infot edasi. 

Peategelane Tessa pidi justkui kannatama sotsiaalärevuse käes. Kirjutaja sellest probleemist tundub et suurt ei teadnud, sest pigem mõjus kirjutatu ärevuse üle naermisena. Tessa õde Roxanne oli lihtsalt öeldes õel kiusaja. Tessa muidugi andis talle kõik andeks, sest ta oli lihtsalt nii hea inimene. Meespeategelane Myles oli kõige normaalsem, lihtsalt tema kurb lugu oli väga kulunud (isa ei mõistnud tema elu- ja karjäärivalikuid).

Ühe sõbranna elukaaslase hüüdnimi oli Beast. Seda küll naersin.

Kui kellegi lemmiksõna inglise keeles juhtub olema connection, siis see on raamat teile! Siin oli näiteks selline lause: This connection we have, it's so strong. Päriselt. Pluss laused sõnadega special connection, feeling so connected jne jne. Ja kui mitte connection, siis bond. Tunne oma sünonüüme.

Kena raamat. Mitte ühegi koha peal ei tulnud mõtet, et see pole banaalne. 

ESTERist leidsin, et sellelt kirjanikult on eesti keelde ka midagi tõlgitud. Need raamatud, kus kaanel on lihaseline mees lahtinööbitud särgiga ja pealkiri on näiteks "Nõretav armastus".


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...