Lugesin "Siili igatsuse" kohta kunagi suvel ajalehest väikest tutvustust. Selle põhjal otsustasin, et mulle saab see raamat meeldima, sest siil tundus tüübina, keda võiksin mõista (ülemõtleja). Päriselt seda lugedes pidin paraku tõdema, et meeldis ikka väga vähe.
Ametlik tutvustus on selline:
Siil tunneb end üksildasena. Ühel päeval otsustab ta kutsuda külla kõik loomad, keda ta tunneb. Samas aga kohutab teda see mõte, sest mis siis, kui külla tulnud elevant peaks jälle lambi otsas kõlkuma hakkama ja läbi laua põrandale kukkuma? Ja kui tuleb konn, kas tema hakkab jälle kõigest ja kõigist üle krooksuma? Külaskäigu juures võib nii palju untsu minna!
Siil ei suuda otsustada, kas olla üksi või jääda lootma ootamatu külaskäigu peale.
Viga on endas, nagu ikka. Ma eeldasin. Lehest loetu ja selle tutvustuse põhjal tundus, et tegemist on kõige paremat sorti lasteraamatuga, mis töötab ühest küljest lasteraamatuna, aga teisalt ka täiskasvanu jaoks, kes võib ridade vahelt igasugust vilusoohviat ja elutarkust välja lugeda. Õnnetuseks polnud minu jaoks kumbagi.
Kui siil kohe raamatu alguses kirja kirjutamisega ära oli tegelenud, hakkas ta ette kujutama, kuidas siis oleks, kui erinevad loomad külla tuleks. Kui jõehobu tuleks, kui herilane tuleks, kui elevant tuleks. Ja nii peatükist peatükki. Loodad ja ootad, et asi kuhugi areneb, aga algab järgmine peatükk ja jälle võetakse ette järgmine loom, kes potentsiaalselt külla võiks tulla, näiteks kaamel või surikaat. Ilmselt tarkus oli peidetud kuhugi sinna, et loomi on väga erinevaid, nende käitumine erinev jne. Ja muidugi see, et siil ise on loom, kellel on okkad. Ja okkad pole ju mõistujutus kunagi niisama okkad.
Lugesin läbi, sest ainult 150 lehekülge väikses formaadis ja kõik leheküljed polnud ülevalt alla täis, aga üldiselt oli tüütu. Lõpuks jäi siil talveunne.
Kommentaarid