Otse põhisisu juurde

André Aciman "Find me"

 

Järg raamatule "Kutsu mind oma nimega", tegevus toimub 10+ aastat hiljem. 


Raamat koosnes erinevatest (samasse tervikusse kuuluvatest) lugudest. Neid oli kokku vist neli? Lisaks "Kutsu mind oma nimega" peategelastele Eliole ja Oliverile oli ühe loo peategelaseks ka Elio isa Samuel.

Raamatu nimi võiks olla ka "Kohtumised", sest mitmes loos kohtus üks peategelastest suvalise inimesega ja hakkas temaga suhtlema. Esimeses loos näiteks sai Elio isa rongis tuttavaks ühe naisega. Järgnes mitukümmend lehekülge haaravat dialoogi, mis raamatusse väga sisse tõmbas, seerärel hakkas natuke ära vajuma. Teises loos jällegi kohtus Elio kontserdil ühe meesterahvaga ja hakkas tollega lähemalt suhtlema. 

Mingil hetkel hakkasin mõtlema, kas autor elas selle loo kaudu mingeid oma fantaasiaid välja. (Sest kahes loos oli oluliseks tegelaseks küpses eas meesterahvas.) Mitte et selles midagi halba oleks, kirjandus on tervitatav fantaasiate realiseerimise vorm. Aga kuidagi liiga mitu korda tuli lugedes pähe küsimus See ongi või? Midagi oli nagu puudu.

Teine mõte, mis tuli, oli et asi lõhnas natuke fännide rõõmuks kirjutatud raamatu järele. Kuigi "Kutsu mind oma nimega" lõpus natuke räägiti, mis Eliost ja Oliverist tulevikus sai, usun, et kirjanikule kindlasti kirjutasid fännide hordid, kes arvasid, et kindlasti tuleb järg kirjutada. Aga ega ma seda kindlalt ju väita saa. Lihtsalt ikka see tunne, et midagi oli puudu.

Meeldis see, et igas järgmises loos said teada midagi eelmise loo kohta. Näiteks Elio loos mainiti ära, mis oli saanud tema isa suhtlemisest tolle suvaliselt kohatud naisega.

Pealkiri "Find me" seletati kohe esimeses loos lahti - inimese inimlik soov on olla leitud, see tähendab mõistetud eri tasanditel.

Esikaas mulle väga meeldib, sest sisaldab kahte värvi minu lemmikvärvide top 3-st (mul on selline olemas) - kollane ja roosteoranž. 

Millegipärast seda kõvakaanelist raamatut lugedes mõtlesin mitu korda, kui hea on ikka lugeda kõvade kaantega raamatut. Kuulasin natuke audioraamatut ka. Seda luges näitleja, kes filmis "Call me by your name" Elio isa mängis.


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...