Otse põhisisu juurde

André Aciman "Find me"

 

Järg raamatule "Kutsu mind oma nimega", tegevus toimub 10+ aastat hiljem. 


Raamat koosnes erinevatest (samasse tervikusse kuuluvatest) lugudest. Neid oli kokku vist neli? Lisaks "Kutsu mind oma nimega" peategelastele Eliole ja Oliverile oli ühe loo peategelaseks ka Elio isa Samuel.

Raamatu nimi võiks olla ka "Kohtumised", sest mitmes loos kohtus üks peategelastest suvalise inimesega ja hakkas temaga suhtlema. Esimeses loos näiteks sai Elio isa rongis tuttavaks ühe naisega. Järgnes mitukümmend lehekülge haaravat dialoogi, mis raamatusse väga sisse tõmbas, seerärel hakkas natuke ära vajuma. Teises loos jällegi kohtus Elio kontserdil ühe meesterahvaga ja hakkas tollega lähemalt suhtlema. 

Mingil hetkel hakkasin mõtlema, kas autor elas selle loo kaudu mingeid oma fantaasiaid välja. (Sest kahes loos oli oluliseks tegelaseks küpses eas meesterahvas.) Mitte et selles midagi halba oleks, kirjandus on tervitatav fantaasiate realiseerimise vorm. Aga kuidagi liiga mitu korda tuli lugedes pähe küsimus See ongi või? Midagi oli nagu puudu.

Teine mõte, mis tuli, oli et asi lõhnas natuke fännide rõõmuks kirjutatud raamatu järele. Kuigi "Kutsu mind oma nimega" lõpus natuke räägiti, mis Eliost ja Oliverist tulevikus sai, usun, et kirjanikule kindlasti kirjutasid fännide hordid, kes arvasid, et kindlasti tuleb järg kirjutada. Aga ega ma seda kindlalt ju väita saa. Lihtsalt ikka see tunne, et midagi oli puudu.

Meeldis see, et igas järgmises loos said teada midagi eelmise loo kohta. Näiteks Elio loos mainiti ära, mis oli saanud tema isa suhtlemisest tolle suvaliselt kohatud naisega.

Pealkiri "Find me" seletati kohe esimeses loos lahti - inimese inimlik soov on olla leitud, see tähendab mõistetud eri tasanditel.

Esikaas mulle väga meeldib, sest sisaldab kahte värvi minu lemmikvärvide top 3-st (mul on selline olemas) - kollane ja roosteoranž. 

Millegipärast seda kõvakaanelist raamatut lugedes mõtlesin mitu korda, kui hea on ikka lugeda kõvade kaantega raamatut. Kuulasin natuke audioraamatut ka. Seda luges näitleja, kes filmis "Call me by your name" Elio isa mängis.


Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...