Otse põhisisu juurde

André Aciman "Find me"

 

Järg raamatule "Kutsu mind oma nimega", tegevus toimub 10+ aastat hiljem. 


Raamat koosnes erinevatest (samasse tervikusse kuuluvatest) lugudest. Neid oli kokku vist neli? Lisaks "Kutsu mind oma nimega" peategelastele Eliole ja Oliverile oli ühe loo peategelaseks ka Elio isa Samuel.

Raamatu nimi võiks olla ka "Kohtumised", sest mitmes loos kohtus üks peategelastest suvalise inimesega ja hakkas temaga suhtlema. Esimeses loos näiteks sai Elio isa rongis tuttavaks ühe naisega. Järgnes mitukümmend lehekülge haaravat dialoogi, mis raamatusse väga sisse tõmbas, seerärel hakkas natuke ära vajuma. Teises loos jällegi kohtus Elio kontserdil ühe meesterahvaga ja hakkas tollega lähemalt suhtlema. 

Mingil hetkel hakkasin mõtlema, kas autor elas selle loo kaudu mingeid oma fantaasiaid välja. (Sest kahes loos oli oluliseks tegelaseks küpses eas meesterahvas.) Mitte et selles midagi halba oleks, kirjandus on tervitatav fantaasiate realiseerimise vorm. Aga kuidagi liiga mitu korda tuli lugedes pähe küsimus See ongi või? Midagi oli nagu puudu.

Teine mõte, mis tuli, oli et asi lõhnas natuke fännide rõõmuks kirjutatud raamatu järele. Kuigi "Kutsu mind oma nimega" lõpus natuke räägiti, mis Eliost ja Oliverist tulevikus sai, usun, et kirjanikule kindlasti kirjutasid fännide hordid, kes arvasid, et kindlasti tuleb järg kirjutada. Aga ega ma seda kindlalt ju väita saa. Lihtsalt ikka see tunne, et midagi oli puudu.

Meeldis see, et igas järgmises loos said teada midagi eelmise loo kohta. Näiteks Elio loos mainiti ära, mis oli saanud tema isa suhtlemisest tolle suvaliselt kohatud naisega.

Pealkiri "Find me" seletati kohe esimeses loos lahti - inimese inimlik soov on olla leitud, see tähendab mõistetud eri tasanditel.

Esikaas mulle väga meeldib, sest sisaldab kahte värvi minu lemmikvärvide top 3-st (mul on selline olemas) - kollane ja roosteoranž. 

Millegipärast seda kõvakaanelist raamatut lugedes mõtlesin mitu korda, kui hea on ikka lugeda kõvade kaantega raamatut. Kuulasin natuke audioraamatut ka. Seda luges näitleja, kes filmis "Call me by your name" Elio isa mängis.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...