Raamat koosnes erinevatest (samasse tervikusse kuuluvatest) lugudest. Neid oli kokku vist neli? Lisaks "Kutsu mind oma nimega" peategelastele Eliole ja Oliverile oli ühe loo peategelaseks ka Elio isa Samuel.
Raamatu nimi võiks olla ka "Kohtumised", sest mitmes loos kohtus üks peategelastest suvalise inimesega ja hakkas temaga suhtlema. Esimeses loos näiteks sai Elio isa rongis tuttavaks ühe naisega. Järgnes mitukümmend lehekülge haaravat dialoogi, mis raamatusse väga sisse tõmbas, seerärel hakkas natuke ära vajuma. Teises loos jällegi kohtus Elio kontserdil ühe meesterahvaga ja hakkas tollega lähemalt suhtlema.
Mingil hetkel hakkasin mõtlema, kas autor elas selle loo kaudu mingeid oma fantaasiaid välja. (Sest kahes loos oli oluliseks tegelaseks küpses eas meesterahvas.) Mitte et selles midagi halba oleks, kirjandus on tervitatav fantaasiate realiseerimise vorm. Aga kuidagi liiga mitu korda tuli lugedes pähe küsimus See ongi või? Midagi oli nagu puudu.
Teine mõte, mis tuli, oli et asi lõhnas natuke fännide rõõmuks kirjutatud raamatu järele. Kuigi "Kutsu mind oma nimega" lõpus natuke räägiti, mis Eliost ja Oliverist tulevikus sai, usun, et kirjanikule kindlasti kirjutasid fännide hordid, kes arvasid, et kindlasti tuleb järg kirjutada. Aga ega ma seda kindlalt ju väita saa. Lihtsalt ikka see tunne, et midagi oli puudu.
Meeldis see, et igas järgmises loos said teada midagi eelmise loo kohta. Näiteks Elio loos mainiti ära, mis oli saanud tema isa suhtlemisest tolle suvaliselt kohatud naisega.
Pealkiri "Find me" seletati kohe esimeses loos lahti - inimese inimlik soov on olla leitud, see tähendab mõistetud eri tasanditel.
Esikaas mulle väga meeldib, sest sisaldab kahte värvi minu lemmikvärvide top 3-st (mul on selline olemas) - kollane ja roosteoranž.
Millegipärast seda kõvakaanelist raamatut lugedes mõtlesin mitu korda, kui hea on ikka lugeda kõvade kaantega raamatut. Kuulasin natuke audioraamatut ka. Seda luges näitleja, kes filmis "Call me by your name" Elio isa mängis.
Kommentaarid
Postita kommentaar