"Edevuse laada" lugemine oli natuke saaga moodi. Kõigepealt leidsin raamatukogust ühe ingliskeelse 1959. aasta väljaande lahedate illustratsioonidega. Mustvalged ja lisaks mõned värvilised. Vaat sellised:
Mõtlesin et oh, seda loengi. Lugesin ka hea mitukümmend lehekülge. Võimatu polnud, kuigi tekst oli tihe nii füüsiliselt kui sisuliselt ja vormiliselt (autor armastas jaankrossilikke kümnerealisi paljude kirjavahemärkidega lauseid). Ja noh, selle raamatu inglise keel pole päris see, mis 21. sajandi oma (kuigi, taaskord, põhimõtteliselt loetav).
Tekkis tunne, et kui lähiajal veel mõnda raamatut lugeda tahan jõuda, siis võiks eestikeelsele versioonile üle minna. 862 lehekülge (ja pisut audioraamatut) hiljem võib öelda küll, et eesti keeles sai tõesti rutem.
Tegevus algab 1814. aastal, kui Becky Sharp ja Amelia Sedley lahkuvad tüdrukute internaatkoolist. Kunstniku ja tantsijanna tütar Becky asub peagi tööle guvernandina, jõukamast perest Amelia töötama ei pea - pigem on ootuspärane tema peatne abiellumine. Kuna Euroopas on tormilised ajad, siis on sündmustega seotud muuhulgas Napoleoni tagasitulek Elbalt ja Waterloo lahing. (Paar peategelast on sõjaväelased ka.)
Tutvume mitmete inglise perekondadega, nende liikmed moodustavad värvika tegelastegalerii. Becky ja Amelia on selgelt teineteisele vastanduvad - esimese eesmärk on misiganes vahendeid kasutades seltskonnas kellekski saada, teine pigem ei soovi rahvahulkades silma paista, on vaikne, naiivne, allaheitlik. Autor ei kiida Bettyt, kes seisis enda eest valedel põhjustel, aga samas ei meeldi talle liiga palju ka Amelia, kes üldse enda eest ei seisnud. Kuigi eri põhjustel, ei armasta (naiste) seltskond eriti neid kumbagi, mehed eelistavad mitteametlikuks suhtluseks selgelt Beckyt.
Nii oli Becky elu auahnuseks, et ta oleks ja et teda peetaks lugupeetavaks daamiks; ja selle eesmärgi poole püüdis ta hämmastama visaduse, agaruse ja eduga.
Raamatu alapealkiri on romaan ilma kangelaseta. Ma ütleks, et kes otsib, see leiab. Kui ei otsi, siis tõesti ei leia. Aga see on tõesti vist üks kuulsamaid raamatuid, kus peategelane ei ole just hea tegelane. Becky Sharp on valelik teeskleja, mõni ütleks et tõusik. Aga mitte ainult tema. Mulle meeldib lause, mida öeldakse 2018. aasta "Edevuse laada" seriaali iga osa alguses: This is vanity fair - the world where everyone is striving for what is not worth having.
Tundub, et mitmete tegelaste perekonnanimed võisid siin tagamõttega olla. Becky Sharp, William Dobbin (sõna tähendab tööhobust, tegelane oli vaikne, paljude arvates mitte kuigi huvitav tubli sõjaväelane), Stunnington (korra mainitud ilus naine).
Raamatus oli mitmeid sõnu, väljendeid ja ideid, mis 21. sajandiks on vananenud, aga on tolle ajastu headeks kirjeldajateks. Näiteks väljend make love tähendas 19. sajandil flirtimist. Kui see lugedes tähelepanuta jätta, võib täitsa naljakas olla.
Aga. Selle kõrval, mis on vananenud, on terve hulk mõtteid ja nähtusi, mis on nii ajatud, et kakssada aastat hiljem on kõik (ikka või jälle) samamoodi.
The bearded creatures are quite as eager for praise, quite as finikin over their toilets, quite as proud of their personal advantages, as conscious of their powers of fascination, as any coquette in the world.
Sain ruttu aru, millest raamatu suur maht tuleb - jutustaja armastas rohkesõnaliselt jutustada. Samu asju saanuks oluliselt lühemalt ja kõrvalepõikeid tegemata öelda. Teisalt, kui ohtra- ja suuresõnaline jutustamine kuhugi sobib, siis raamatusse, mille nimi on "Edevuse laat". Kohati läks muidugi üsna ujuma oma jutuga, eriti lõpuosas, kus oli järsku mitu lehekülge mingil lambil Saksa seltskonnaelu teemal (ja tegelaste nimed läksid järjest kummalisemaks).
Jutustaja oli natuke nagu eraldi tegelanegi, aga suurt midagi temast endast teada ei saanud. Wiki ütleb, et jutustaja on mõnevõrra ebausaldusväärne ja mõeldud kui puppet master.
"Edevuse laat" on (koos "Vihurimäega") minu lemmikumaid raamatupealkirju läbi aegade. Loen, et väljend polegi Thackeray enda välja mõeldud, vaid pärineb ühest 17. sajandi kirjutisest.
See raamat on klassikaline näide klassikast. Sobib imeliselt kirjandusteose analüüsiks. Tunde võiks eri nurkade alt analüüsida.
Kommentaarid
Postita kommentaar