Otse põhisisu juurde

Anders Paulrud "Som vi älskade varandra"

Üsna raamatu lõpus ütles autor, et kirjutas enda arvates raamatu armastusest. Ja poliitikast. Jah. Pealkiri räägib ka üksteise armastamisest.

Lugu on inimestest, kes olid nooremapoolsed täiskasvanud 1980ndate alguses. Tegelasteks on erinevate taustadega sõpruskond: Anders (jutustaja), Solveig, Karin, Mikael ja Harry. Mingil hetkel 80ndatel ostab Anders Karlskrona lähedal saarel ühe roosa maja, kus sõbrad mitmeid suvesid koos veedavad. Lugu kirjutab ta 2006. aastal, kui kõik on muutunud. Sõbrad pole enam koos ja Andersi mitu korda alanud suhe Solveigiga ka läbi. Raamatu jooksul saame teada, mis juhtus ja kuidas kõigi elud läksid.

Tundub, et on tugevalt autobiograafiline raamat. Mitmed asjad langevad autori eluga kokku. Peategelase nimi, vanus (autor sündinud 1951), päritolu, amet (töötas ajalehes). 

Stiil oli heietav natuke, melanhoolne kindlasti. Kui mõni eesti kirjanik oleks selle raamatu kirjutanud, siis Õnnepalu. Oli pisut ka niuke ilutsev, kus vahepeal "lause" koosneb ainult ühest sõnast, et oleks eriti mõjuv. 

Võõrkeeles polnud alati lihtne lugeda, sest lisaks ühesõnalistele lausetele oli ka hulgaliselt keerulisemaid konstruktsioone. Õnneks oli ka päris palju dialooge, mis lihtsamalt läksid. 

Natuke segadusseajav oli üsna rohke erinevate aegade vahel hüppamine. Autoril oli ilmselgelt vaja mingid asjad hingelt ära öelda ja meenutused ära meenutada ja seda kõigi kümnendite kohta alates 1950ndatest. 

Arutaski siis, mis tal kõik meeles on. Kuidas 1950ndatel nägid autod välja nagu loomad, lahtiste suude ja hammastega, kollaste silmadega. See oli enne, kui Jaapani autod tulid. Tänapäeval nägevat jällegi kõik autod välja nagu tolmuimejad. 

Rääkis, kuidas tal on kahju oma põlvkonnast, mis pole isegi mingi kadunud põlvkond, vaid lihtsalt mõttetu, mõne asja jaoks liiga vanad, mõne jaoks liiga noored. (Täpsemalt 1968. aasta tudengiliikumise jaoks noored ja pungi jaoks vanad.)

En generation som kom lite galet. För unga för studentrevolten sextioåtta och hopplöst för gamla för punken. Men så är det med alla generationen, de är fel. 

Rääkis piiridest ja sellest, kuidas maailmas on asjad halvasti, Rootsis sealhulgas. See oli see koht, kus poliitika teemaks tuli.

Päris paljud tegelased olid tegelikult huvitavad. Kuigi neid võidi kirjeldada üsna vähe, oli piisavalt detaile, mis inimese kohta mingi pildi tekitasid. Ka suvalised tegelased meeldisid, keda lihtsalt korra mainiti ja kirjeldati. Põhitegelastest oli ehk ainult Andersi armastatu Solveig selline, kelle kohta suurt midagi teada ei saanud. 

Paeluva kaanega raamat. Mõnus väike rohelisega ääristatud tee, eemalduv seltskond. Lugu tundus tutvustust lugedes ka vähe paeluvam. Tundus natuke teistsugune kui tegelikult oli. Ei olnud nii otsene loo jutustamine kui ootasin.

Raamtus oli palju tähenduslikke detaile. Mõne raamatu puhul tükk aega mõtlen, mida siia punktide juurde pildile panna, aga seekord oli kohe mitu valikut. Võinuks panna ka tubakatoosi, roosa maja, maali, sabaga mütsi, rohelise magamiskoti, suitsud. 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...