Otse põhisisu juurde

Anders Paulrud "Som vi älskade varandra"

Üsna raamatu lõpus ütles autor, et kirjutas enda arvates raamatu armastusest. Ja poliitikast. Jah. Pealkiri räägib ka üksteise armastamisest.

Lugu on inimestest, kes olid nooremapoolsed täiskasvanud 1980ndate alguses. Tegelasteks on erinevate taustadega sõpruskond: Anders (jutustaja), Solveig, Karin, Mikael ja Harry. Mingil hetkel 80ndatel ostab Anders Karlskrona lähedal saarel ühe roosa maja, kus sõbrad mitmeid suvesid koos veedavad. Lugu kirjutab ta 2006. aastal, kui kõik on muutunud. Sõbrad pole enam koos ja Andersi mitu korda alanud suhe Solveigiga ka läbi. Raamatu jooksul saame teada, mis juhtus ja kuidas kõigi elud läksid.

Tundub, et on tugevalt autobiograafiline raamat. Mitmed asjad langevad autori eluga kokku. Peategelase nimi, vanus (autor sündinud 1951), päritolu, amet (töötas ajalehes). 

Stiil oli heietav natuke, melanhoolne kindlasti. Kui mõni eesti kirjanik oleks selle raamatu kirjutanud, siis Õnnepalu. Oli pisut ka niuke ilutsev, kus vahepeal "lause" koosneb ainult ühest sõnast, et oleks eriti mõjuv. 

Võõrkeeles polnud alati lihtne lugeda, sest lisaks ühesõnalistele lausetele oli ka hulgaliselt keerulisemaid konstruktsioone. Õnneks oli ka päris palju dialooge, mis lihtsamalt läksid. 

Natuke segadusseajav oli üsna rohke erinevate aegade vahel hüppamine. Autoril oli ilmselgelt vaja mingid asjad hingelt ära öelda ja meenutused ära meenutada ja seda kõigi kümnendite kohta alates 1950ndatest. 

Arutaski siis, mis tal kõik meeles on. Kuidas 1950ndatel nägid autod välja nagu loomad, lahtiste suude ja hammastega, kollaste silmadega. See oli enne, kui Jaapani autod tulid. Tänapäeval nägevat jällegi kõik autod välja nagu tolmuimejad. 

Rääkis, kuidas tal on kahju oma põlvkonnast, mis pole isegi mingi kadunud põlvkond, vaid lihtsalt mõttetu, mõne asja jaoks liiga vanad, mõne jaoks liiga noored. (Täpsemalt 1968. aasta tudengiliikumise jaoks noored ja pungi jaoks vanad.)

En generation som kom lite galet. För unga för studentrevolten sextioåtta och hopplöst för gamla för punken. Men så är det med alla generationen, de är fel. 

Rääkis piiridest ja sellest, kuidas maailmas on asjad halvasti, Rootsis sealhulgas. See oli see koht, kus poliitika teemaks tuli.

Päris paljud tegelased olid tegelikult huvitavad. Kuigi neid võidi kirjeldada üsna vähe, oli piisavalt detaile, mis inimese kohta mingi pildi tekitasid. Ka suvalised tegelased meeldisid, keda lihtsalt korra mainiti ja kirjeldati. Põhitegelastest oli ehk ainult Andersi armastatu Solveig selline, kelle kohta suurt midagi teada ei saanud. 

Paeluva kaanega raamat. Mõnus väike rohelisega ääristatud tee, eemalduv seltskond. Lugu tundus tutvustust lugedes ka vähe paeluvam. Tundus natuke teistsugune kui tegelikult oli. Ei olnud nii otsene loo jutustamine kui ootasin.

Raamtus oli palju tähenduslikke detaile. Mõne raamatu puhul tükk aega mõtlen, mida siia punktide juurde pildile panna, aga seekord oli kohe mitu valikut. Võinuks panna ka tubakatoosi, roosa maja, maali, sabaga mütsi, rohelise magamiskoti, suitsud. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...