Otse põhisisu juurde

Jenny Fagerlund "Mitt hemliga liv"

 


Veel üks Rootsi naistekas, jälle kaanel mõne äratuntava hoonega Stockholmi vaade. 

Peategelane Moa pärib vanaemalt Södermalmi linnaosas asuva korteri, mis on just umbes sihukese vaatega nagu kaanel näha. Ise ta pole eriti materiaalne inimene, sest on väga üllatunud, kui maakler ütleb, et korteri (80-ruutmeetrise!) saaks müüa 9 miljoni Rootsi krooni eest. (Või oli 7, igal juhul üüratu summa.)

See, mis Moa kohta kirjutati, oli kõik ju täitsa huvitav. Tal oli mitmesuguseid teemasid. Vanaema korter tuli korda teha ja müügiks ette valmistada, vanaema kuningpuudli eest tuli hoolitseda, vanaema naabritega (sõbralik vanapaar) sai suhelda ja asju arutada. Ühtlasi oli Moa üsna juhuslikult oksjonifirmasse tööle sattunud ja sealsetes vanades väärtuslikes esemetes huviobjekti leidnud. Ja ühes kolleegist vanahärras mentori ja sõbra. Perekonna rindel polnud ta aastaid isa uue naisega leppida suutnud ja meessõbraga olid maailmavaated tegelikult erinevad. Raamatu jooksul toimus muidugi mitmekülgne areng.

Nagu alati, oli kohal ka peategelase parim sõbranna, lisaks romantilist huvi ilmutav naabrimees (too tundus ausalt öelda natuke loole külge poogitud). 


Aga see, mis mind kõige rohkem huvitanuks, oli kirjutamata jäetud.

Raamatu pealkiri on "Minu salajane elu". Peategelasel Moal mu meelest salaelu polnud. Pealkiri viitab pigem vanaemale, kelle käest Moa raamatus mõned kirjad sai. (Need polnud hauatagust päritolu, vaid olid vanaemal varasemalt juba valmis kirjutatud.) Kirjades püüdis vanaema Moale nõu anda, aga rääkis ka oma elust. V ä g a põgusalt. 

Asjad, mida ma tahaks selle vanaema kohta teada:

  • kogu lugu tema II maailmasõja aegse armastatu Billiga, alates sellest, kust ta Billi leidis (kirjades mainiti enam-vähem, et oli Bill ja vanaema armastas teda),
  • kogu lugu sellest, kuidas vanaema sõja ajal vastu tahtmist luurajaks värvati (kirjades mainiti liiga põgusalt),
  • miks ta otsustas 85-aastaselt väikesest kohast Stockholmi kolida,
  • kuidas sai tavalisest inimesest börsihai (sest vanaema oli börsihai, seda öeldi raamatu alguses)
  • kuidas sai tavalisest inimesest sellise mastaabiga börsihai, et kui ta oli otsustanud kolida, ei pidanud ta oma maja seal väikeses kohas maha müüma, vaid sai osta juurde korteri Stockholmis, millel (vähemalt selleks hetkeks, kui Moa selle päris) polnud laenu/võlgu.

Lühidalt: vanaema kirjade osa moodustab raamatust nii imeväikse osa, et igasuguse info tema eluloo kohta võinuks sealt kas üldse välja jätta või seda oluliselt laiendada/kirjutada eraldi raamatu vanaemast. Ilmselgelt ta oli lahe kuju ju.

Lõpus tekkis natuke sihuke tunne nagu mõnikord seriaalides, kui on vaja asi arvatust kiiremini ära lõpetada. Hakatakse mingeid asju ripakile jätma või lihtsustatult lahendama. Üleüldse meenutas raamat ehk liialt palju nö Hallmarki filmi. Aga lugedes see eriti ei seganud/sellele ei mõelnud. Ilmselt päästis see, et polnud inglise keeles, seal oleks stampväljendid kohe silma ja närvidele hakanud.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...