Truffe kirjanurk

Loe kui ... Joonas Sildre "Kahe heli vahel : graafiline romaan Arvo Pärdist" huvitab kuulsa inimese elulugu ja sa ei arva, et graafilised romaanid on mingi jolka-jalka Susan Rogers / Ogi Ogas "Nii see kõlab" tahad teada, miks muusika sulle (ja üldiselt inimestele) sellist mõju avaldab Priscilla Morris "Black butterflies" soovid lugeda inimeste hakkamasaamisest sõjaaegses piiramisrõngas olevas linnas André Aciman "Kutsu mind oma nimega" hindad kaunis keeles kirja pandud lugu Robert Seethaler "A whole life" sulle meeldivad rahulikult kulgevad raamatud, mis siiski ruttu läbi saavad Margaret Atwood "Penelopeia" arvad, et mütoloogia on aktuaalne ka 21. sajandil William Makepeace Thackeray "Edevuse laat" sul on aega ja kannatust Astrid Lindgren "Madicken" pole seda veel lugenud. (Korra elus võiks ikka "Madlikest" lugeda ju.) Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" meeldivad libeda sulega autorid, kes...

Mingid lambid asjad, mida 2024. aastal loetud raamatute kohta tähele panin.  Kõige ilusam kaas: Banana Yoshimoto "The premonition" Lilla osa helgib Mis üldse kaante peal on? Loomad või inimesed? Milline hurmav udune pilt, kas pole? Ühest kuue inimeseni on kõik kaantel olemas Loomad kaantel Raamatukaantel domineerivatest värvidest saab ka vikerkaare lihtsasti kokku Kõige paksem raamat: Thackeray "Edevuse laat" (864 lk) Kõige õhem raamat: Clarice Lispector "Tähetund" (70 lk) Üldse kokku tuli 20 620 lehekülge. Kui see 365-ga jagada, saab 56 lehekülge päeva kohta. Võttes arvesse, et lehekülgi on igasuguseid (suuremaid ja väiksemaid, täisi ja poolikuid, audioraamatute "leheküljed" on alati loetud muu tegevuse kõrvale), siis tegelikult polegi midagi röögatut. Üsna normaalne ju, kui inimene tund aega päevas näiteks loeb. Eriti hea, kui see aeg võetakse telefoniketramisajast. Kõige kauem loetud raamat: Rebecca Wait "I'm sorry you feel that way...

 Niisiis plaanisin 2024. aasta alguses järgmist: 1. Lugeda igas kuus läbi üks raamat endatehtud nimekirjast 10 kuud püsisin joone peal. Edasi ei püsinud, sest järgi jäid raamatud, millest üks on 500 lehekülge ajaloojuttu üsna suures formaadis ja teine 1000 lehekülge. Ei olnud tunnet nii suuri asju ette võtta. Leidus pärleid - lausa 3 raamatut siit on aasta kokkuvõttes top 10-s. Kõigi kümne loetud raamatu keskmine hinne 7,15 (kah ju kõvasti üle keskmise).  2. Täita iga loetud raamatu kohta 10 punktist koosnevat klišeemeetri tabelit 10 punkti on kriteeriumid, mis kirjeldavad kuidagi raamatuid/autoreid, mida/keda tüüpiliselt loen.  Täitsin seda iga kord suure huviga. Ühtegi nullskoori ega skoori 10 ette ei tulnud, aga tuli sinna lähedale.  Peaaegu kõigil kaantel figureerib mõni naine, kuigi esikaante kohta polnud klišeemeetris midagi.  Oleks Astrid Lindgren mees, oleks 1. raamatu eest nulli kirja saanud. Ühtlasi mind väga huvitas, mis klišeemeetri keskmine skoor a...

Keskmine hinne 6,03 I kvartal II kvartal III kvartal

Kirjeldus raamatu kaanelt: Romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub. Autor Kjell Westö on soomerootslane nagu ka suur osa raamatu tegelastest. Nõnda et tegevus on Soomes, aga raamat on kirjutatud rootsi keeles ja ka kohanimed näiteks on paljus rootsikeelsed.  See on sedasorti raamat, millesarnased mulle kõige rohkem meeldivad. Arenguromaan? Võetakse mingi inimene lapsest peale ette ja lugu läheb enam-vähem läbi elu. Nagu  Bildungsroman,  aga ajaliselt pikem. Siin püüti ka peategelasest järgmist põlvkonda l...

Siin jookseb paralleelselt kaks lugu. Üks toimub tänapäeval ja räägib sellest, kuidas Eesti rikkamaid inimesi suurärimees Ralf Vessenberg tahab endale elevanti osta. Asja peab korda ajama tema parem käsi (jutustaja) Martin Fuks. Teine lugu leiab aset 1930-40ndate Eestis, seal on tegelasteks otseses mõttes väga kaalukas naine Aliide ja mõned inimesed, kes paksu naise imeinimesena rahvale näitamise pealt raha teenivad.  Ausalt öelda olin juba leppimas sellega, et need kaks lugu pole omavahel seotud, aga raamatu lõpuosas siiski selgus, et on seotud.  Stiil oli taunovahterlikult kerge ja arusaadav. Nalja tehti, aga seekord nii palju ei naernud kui Vahteri eelmisi raamatuid lugedes.  Üks detail jäi silma, mis mulle uskumatu tundus. Ühes kohas kasutas Ralf Vessenbergi umbes 20-aastane tütar sõna tolmumantel. Näidake mulle 21. sajandil sündinud inimest, kes üldse teab, mis on tolmumantel. Ma ise (kaugetest 1980ndatest pärit) olen sõna küll kuulnud, aga käisin ka seletavast sõnar...

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...