Otse põhisisu juurde

Bernhard Schlink "Homecoming"

Esimene lause on selline:


Vanavanemate kaudu satuvad peategelase (täiskasvanud) Peteri kätte mõned leheküljed romaanist, mis räägib kellestki sakslasest Karlist, kes on muuhulgas II maailmasõjas osalenud ja vangi langenud. Romaanis jõuab Karl ka koju ja leiab, et tema naine on vahepeal eluga edasi läinud, koos teise mehega. Peter hakkab uurima, kelle kirjutatud romaaniga tegemist võiks olla ja uurimisest koorub tema endagi elu kohta huvitavaid asju. 

Sisukirjeldus tundus minu jaoks intrigeeriv. Keegi uurib ju salapärase raamatu lugu. Tegelikult osutus asja iva üsna keeruliseks. Või siis oli iva lihtne, aga keeruliselt väljendatud. 

Kuivõrd pealkiri oli "Homecoming", siis toodi sisse ka "Odüsseia" kui ilmselt kuulsaim kojutulekulugu. Või kas "Odüsseia" üldse on kojutulekulugu? Tõlgendamise küsimus. Ja tõlgendamisele kuulus palju muudki. Tahaks öelda, et see on žanrilt ehk filosoofiline romaan? Kuna autor on erialalt õigusinimene, siis talle meeldis ka mingite õigusega seonduvate filosoofiliste probleemide üle arutada.

Nõnda et vahepeal läks lugemine raskeks. Ehk kui oleks eesti keeles lugenud, olnuks lihtsam ja kindlam, et õigesti aru sain. Mitte et inglise keeles võimatu olnuks. Kardetavasti oli siin kihte lihtsalt rohkem kui need, milleni minu mõtlemine küündis.
History has no goal: there is no progress, no promise of rise after fall, no guarantee of victory for the strong or justice for the weak.

Nagu Schlinki kuulsamas raamatus "Ettelugeja", oli siingi teemaks Saksamaa 20. sajandi ajalugu: kuidas (eelkõige sakslased ise) seda tõlgendama peaks, mis järeldusi tegema. 

Tegelastest meeldis, kuidas Peteri vanemad ja vanavanemad kujutatud olid. Peter ise jäi natuke segaseks. Eks ta tahtis ka koju jõuda, selles oli vist mõte. 

Üks osa üsna raamatu lõpus moodustas suure kontrasti ülejäänud raamatuga - järsku läks väga pingeliseks, ehk isegi õudseks. Aga see kuigi kaua ei kestnud.

Kaanepilt on lahe - viitab raamat raamatus teemale.

Teoorias hea raamat, praktikas natuke keeruline ja igav. Aga et positiivse noodiga lõpetada: ühes stseenis kuulatakse Arvo Pärti ja kiidetakse, et väga hea muusika on.



    Samalt autorilt varem loetud: 

    Sildid:

    Kommentaarid

    Postita kommentaar

    Popid

    Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

    Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
    Postita kommentaar
    Loe edasi »

    Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

    Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
    Postita kommentaar
    Loe edasi »

    Naoise Dolan "The happy couple"

    Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
    Postita kommentaar
    Loe edasi »

    Daamide õnn

    Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...
    Postita kommentaar
    Loe edasi »