Otse põhisisu juurde

Rick Riordan "Percy Jackson ja välguvaras" / "The lightning thief"

Percy Jackson on 12-aastane poiss, kes kaldub sekeldustesse sattuma. Siis läheb ta ema soovitusel Poolevere laagrisse ja saab seal teada, et kõigil laagrilistel on ühine joon - nad on sureliku ja mõne Olümpose jumala järeltulijad. Percy (tegelikult Perseus) on vanakreeka müütidega hästi kursis ja arutleb, kes siis tema isa võiks olla. Natuke läheb aega, enne kui teada saab. Vahepeal satub ta kahe seltsilise, Athena tütre Annabethi ja saatür Groveriga mitmesugustesse seiklustesse, kus osalevad igasugused müütilised olendid. Peajumal Zeusilt on nimelt tema tähtsaim välgunool varastatud ja ta peab Percyt süüdlaseks. 

Kuna peategelane on 12-aastane, siis eeldan, et selles vanuses võiks olla ka raamatu põhisihtrühm. Kas mulle oleks see 12-aastasena meeldinud? Ilmselt küll, kindlasti rohkem kui praegu. 12-aastasena oli just 6. klassi aeg, kus esmakordselt Vana-Kreeka teemat õpiti.

Täiskasvanuna lugedes muutus ehk natuke igavaks see uus peatükk - võitlus järgmise kolliga ülesehitus. Samas ma pole ka inimene, kellele üheski kunstivormis võitlus- ja lahingustseenid meeldiksid. Kellele meeldivad, leiab selle raamatu ilmselt toredama olevat. 

Kuulasin seda peamiselt audioraamatuna, aga lehitsesin ja vahepeal lugesin ka eestikeelset paberraamatut, sest neidsamu võitlusstseene oli audios kohati raske jälgida. (Tähelepanu hajus.) Nii inglise kui eesti keeles oli täitsa vaimukas sõnakasutus. Eriti eesti keeles (tõlkija Sash Uusjärv), kus polnud alati kõige ilmselgemaid sõnu tõlkes kasutatud. Audioraamatus pani kihistama (alati paneb) ka vanakreeka jumalanimede ingliskeelne hääldus. Zjuuss, Äfrodaidi, Daionaisis. Miks mitte. 

Muidugi oli raamatus sisuliselt palju ebaloogilist, aga vaatan mööda. Andku minna, kui see mõne lugeja Vana-Kreeka teema juurde toob.

Muuhulgas sai raamatust teada, et George Washington oli jumalanna Athena poeg. Ja kõige naljakam asi minu jaoks: Percy ema abiellus Percy kasuisaga sellepärast, et too oli väga haisev mees. Nii haisev, et ta lämmatas Percy pooljumalalõhna ja kaitses teda seega igasugu kollide eest, kes muidu oleks ta lõhna järgi üles leidnud ja kallale tulnud.

2010. aastal tehti raamatust ka film (peaosas Logan Lerman), mille stsenaarium autorile väidetavalt üldse ei meeldinud, aga tal oli hea meel, et tänu filmile paljud raamatu avastasid. 2023. aastal, kui Percy Jacksoni raamatusarjast seriaali hakati tegema, oli Riordan ise tegemise juures ja usun, et lugu tuli siis talle meeldivam välja.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...