Otse põhisisu juurde

Rick Riordan "Percy Jackson ja välguvaras" / "The lightning thief"

Percy Jackson on 12-aastane poiss, kes kaldub sekeldustesse sattuma. Siis läheb ta ema soovitusel Poolevere laagrisse ja saab seal teada, et kõigil laagrilistel on ühine joon - nad on sureliku ja mõne Olümpose jumala järeltulijad. Percy (tegelikult Perseus) on vanakreeka müütidega hästi kursis ja arutleb, kes siis tema isa võiks olla. Natuke läheb aega, enne kui teada saab. Vahepeal satub ta kahe seltsilise, Athena tütre Annabethi ja saatür Groveriga mitmesugustesse seiklustesse, kus osalevad igasugused müütilised olendid. Peajumal Zeusilt on nimelt tema tähtsaim välgunool varastatud ja ta peab Percyt süüdlaseks. 

Kuna peategelane on 12-aastane, siis eeldan, et selles vanuses võiks olla ka raamatu põhisihtrühm. Kas mulle oleks see 12-aastasena meeldinud? Ilmselt küll, kindlasti rohkem kui praegu. 12-aastasena oli just 6. klassi aeg, kus esmakordselt Vana-Kreeka teemat õpiti.

Täiskasvanuna lugedes muutus ehk natuke igavaks see uus peatükk - võitlus järgmise kolliga ülesehitus. Samas ma pole ka inimene, kellele üheski kunstivormis võitlus- ja lahingustseenid meeldiksid. Kellele meeldivad, leiab selle raamatu ilmselt toredama olevat. 

Kuulasin seda peamiselt audioraamatuna, aga lehitsesin ja vahepeal lugesin ka eestikeelset paberraamatut, sest neidsamu võitlusstseene oli audios kohati raske jälgida. (Tähelepanu hajus.) Nii inglise kui eesti keeles oli täitsa vaimukas sõnakasutus. Eriti eesti keeles (tõlkija Sash Uusjärv), kus polnud alati kõige ilmselgemaid sõnu tõlkes kasutatud. Audioraamatus pani kihistama (alati paneb) ka vanakreeka jumalanimede ingliskeelne hääldus. Zjuuss, Äfrodaidi, Daionaisis. Miks mitte. 

Muidugi oli raamatus sisuliselt palju ebaloogilist, aga vaatan mööda. Andku minna, kui see mõne lugeja Vana-Kreeka teema juurde toob.

Muuhulgas sai raamatust teada, et George Washington oli jumalanna Athena poeg. Ja kõige naljakam asi minu jaoks: Percy ema abiellus Percy kasuisaga sellepärast, et too oli väga haisev mees. Nii haisev, et ta lämmatas Percy pooljumalalõhna ja kaitses teda seega igasugu kollide eest, kes muidu oleks ta lõhna järgi üles leidnud ja kallale tulnud.

2010. aastal tehti raamatust ka film (peaosas Logan Lerman), mille stsenaarium autorile väidetavalt üldse ei meeldinud, aga tal oli hea meel, et tänu filmile paljud raamatu avastasid. 2023. aastal, kui Percy Jacksoni raamatusarjast seriaali hakati tegema, oli Riordan ise tegemise juures ja usun, et lugu tuli siis talle meeldivam välja.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...