Alix St Pierre on rahvuselt prantslanna, koolis käinud Šveitsis, elanud USA-s ja II maailmasõja ajal spiooniks värvatud, mistõttu taas Šveitsi sattunud. See, mis sõja ajal (peamiselt 1944-45) toimus, on raamatus üks liin. Teine liin on see, kuidas Alix 1946. aastal Pariisi tuleb, et tegevust alustava Christian Diori moemaja avalikke suhteid juhtida ning samal ajal tegeleda ühe küsimusega (inimesega), mis sõja ajast kõvasti kripeldama jäi.
Ajaloo mõttes oli märksa tõsiseltvõetavam lugu, kui enne lugemist arvasin. Korduvalt tekkis mõte, kui palju uurimistööd peab millegi sellise kirjutamiseks eelnevalt tegema. Meeldis, et see polnud tüüpiline II maailmasõjast kõnelev tänapäeva romaan. Need väsitasid vahepeal suht ära, sest panustasid enamasti pisarakiskumisele. Muidugi oli kole (sõda ju), aga kui juba 10. raamat järjest räägib kui kole oli ja toob üsna vähese sisu kõrval lihtsalt võikaid detaile välja siis... Siin väga palju koledat polnud, pigem räägiti lihtsalt inimeste tegevusest.
Nagu öeldud, oli raamatus põhiliselt kaks liini ja lugu, aga antud juhul tundus seegi liiga palju. Alixi spioonilugu ja tema töö Diori moemajas võinuks vabalt erinevad raamatud olla. Koos olles nad ei kippunud omavahel loomulikult põimuma. Ka armastuslood tundusid pigem külgepoogituina, et romantika ikka olemas oleks.
Alix St Pierre oli ühest küljest kindlameelne kangelanna, teisalt mind ta üleliia ei kottinud. Ehk oli asi selles, et raamatu alguses kukkus ta nagu taevast alla. Ei saanud kohe aru, kes ta on, miks ta Pariisis on, mis imeloom ta on, et just tema Diori juurde saadeti jne. See jällegi, et PR-inimesel on spiooniminevik, tundus päris hea mõte - mõlemas ametis on vaja mingile inimesele või inimeste seltskonnale teatud mõttes külje alla ujuda ja neid kõnetada.
Teiste tegelaste hulgas oli mitu sellist, kes eriti meelde ei jäänud või sassi tahtsid minna. Korra mainiti ja juba tekkis eeldus, et ma tean ja mäletan, kes see on.
Paljud tegelased, näiteks Christian Dior ja Carmel Snow on ajaloolised isikud. Alix St Pierre ei ole. Järelsõnast selgus, et kuigi Diori ümber töötas palju naisi, oli tema tegelik avalike suhete juht hoopis mees.
Tegevus nagu ujus vahepeal, kohati oli keeruline jälgida või oli asi selles, et mind lihtsalt ei huvitanud alati. Viimases kolmandikus läks lugemine lihtsamaks, asi hakkas jooksma.
Oli jällegi selline raamat, kus oli näha, et on tahetud väga korralikult kirjutada. Mitmes kohas kasutati intelligentseid sõnu, mille tähendust kontekstita kindlasti ei teaks. Ja siis oli sõnapaari more than ülekasutamine. More than a little scared näiteks. Ütle lihtsalt et väga kartis, mis sa keerutad! Need stseenid, kus Alix ja teine oluline tegelane Anthony väga tundelisteks muutusid, olid kindlalt kõige vähem lemmikud, sest tundusid kohmakad, dialoog ebaloomulik. Noh et Alix vaatab põlevate silmadega Anthony poole ja ütleb: "Anthony...", siis vaatab Anthony Alixit ja ütleb: "Alix..."
Seda oli küll huvitav lugeda ja mõelda, milline koht võis olla II maailmasõja aegne Šveits. Polnud päris see neutraalne oaas, mida on lihtne kujutleda. Pigem hea koht keset Euroopat, kust mittesõjaliste vahenditega ulatuda vajalikku kohta sõjas olevas Euroopas.
Sai ka meelde tuletada, et vähem kui sada aastat tagasi oli veel aeg, kus naisel (vähemalt läänemaailma omal) oli raske olla iseseisev. Igal pool (kasvõi nii igapäevase toimingu juures nagu pangakonto avamine) pidi mõni mees naise eest "vastutama".
Diori kleidid, mida raamatus nimeliselt mainiti, on päriselt olemas, neid oli tore guugeldada (versus näiteks "Evelyn Hugo seitse abikaasat", kus oleks nii tahtnud nende kirjeldatud uhkete kleitide pilte näha, aga neid polnud päriselt olemas).
Natasha Lester on austraallane, kellel on mingi teema Pariisiga. Tal on raamatud "The Paris seamstress", "The Paris orphan", "The Paris secret" muuhulgas. Eesti keelde midagi tõlgitud pole.
Kommentaarid
Postita kommentaar