Otse põhisisu juurde

Natasha Lester "The three lives of Alix St Pierre"

 


Alix St Pierre on rahvuselt prantslanna, koolis käinud Šveitsis, elanud USA-s ja II maailmasõja ajal spiooniks värvatud, mistõttu taas Šveitsi sattunud. See, mis sõja ajal (peamiselt 1944-45) toimus, on raamatus üks liin. Teine liin on see, kuidas Alix 1946. aastal Pariisi tuleb, et tegevust alustava Christian Diori moemaja avalikke suhteid juhtida ning samal ajal tegeleda ühe küsimusega (inimesega), mis sõja ajast kõvasti kripeldama jäi.

Ajaloo mõttes oli märksa tõsiseltvõetavam lugu, kui enne lugemist arvasin. Korduvalt tekkis mõte, kui palju uurimistööd peab millegi sellise kirjutamiseks eelnevalt tegema. Meeldis, et see polnud tüüpiline II maailmasõjast kõnelev tänapäeva romaan. Need väsitasid vahepeal suht ära, sest panustasid enamasti pisarakiskumisele. Muidugi oli kole (sõda ju), aga kui juba 10. raamat järjest räägib kui kole oli ja toob üsna vähese sisu kõrval lihtsalt võikaid detaile välja siis... Siin väga palju koledat polnud, pigem räägiti lihtsalt inimeste tegevusest.


Nagu öeldud, oli raamatus põhiliselt kaks liini ja lugu, aga antud juhul tundus seegi liiga palju. Alixi spioonilugu ja tema töö Diori moemajas võinuks vabalt erinevad raamatud olla. Koos olles nad ei kippunud omavahel loomulikult põimuma. Ka armastuslood tundusid pigem külgepoogituina, et romantika ikka olemas oleks.

Alix St Pierre oli ühest küljest kindlameelne kangelanna, teisalt mind ta üleliia ei kottinud. Ehk oli asi selles, et raamatu alguses kukkus ta nagu taevast alla. Ei saanud kohe aru, kes ta on, miks ta Pariisis on, mis imeloom ta on, et just tema Diori juurde saadeti jne. See jällegi, et PR-inimesel on spiooniminevik, tundus päris hea mõte - mõlemas ametis on vaja mingile inimesele või inimeste seltskonnale teatud mõttes külje alla ujuda ja neid kõnetada. 

Teiste tegelaste hulgas oli mitu sellist, kes eriti meelde ei jäänud või sassi tahtsid minna. Korra mainiti ja juba tekkis eeldus, et ma tean ja mäletan, kes see on. 

Paljud tegelased, näiteks Christian Dior ja Carmel Snow on ajaloolised isikud. Alix St Pierre ei ole. Järelsõnast selgus, et kuigi Diori ümber töötas palju naisi, oli tema tegelik avalike suhete juht hoopis mees. 

Tegevus nagu ujus vahepeal, kohati oli keeruline jälgida või oli asi selles, et mind lihtsalt ei huvitanud alati. Viimases kolmandikus läks lugemine lihtsamaks, asi hakkas jooksma.

Oli jällegi selline raamat, kus oli näha, et on tahetud väga korralikult kirjutada. Mitmes kohas kasutati intelligentseid sõnu, mille tähendust kontekstita kindlasti ei teaks. Ja siis oli sõnapaari more than ülekasutamine. More than a little scared näiteks. Ütle lihtsalt et väga kartis, mis sa keerutad! Need stseenid, kus Alix ja teine oluline tegelane Anthony väga tundelisteks muutusid, olid kindlalt kõige vähem lemmikud, sest tundusid kohmakad, dialoog ebaloomulik. Noh et Alix vaatab põlevate silmadega Anthony poole ja ütleb: "Anthony...", siis vaatab Anthony Alixit ja ütleb: "Alix..."

Seda oli küll huvitav lugeda ja mõelda, milline koht võis olla II maailmasõja aegne Šveits. Polnud päris see neutraalne oaas, mida on lihtne kujutleda. Pigem hea koht keset Euroopat, kust mittesõjaliste vahenditega ulatuda vajalikku kohta sõjas olevas Euroopas.

Sai ka meelde tuletada, et vähem kui sada aastat tagasi oli veel aeg, kus naisel (vähemalt läänemaailma omal) oli raske olla iseseisev. Igal pool (kasvõi nii igapäevase toimingu juures nagu pangakonto avamine) pidi mõni mees naise eest "vastutama". 

Diori kleidid, mida raamatus nimeliselt mainiti, on päriselt olemas, neid oli tore guugeldada (versus näiteks "Evelyn Hugo seitse abikaasat", kus oleks nii tahtnud nende kirjeldatud uhkete kleitide pilte näha, aga neid polnud päriselt olemas).

Natasha Lester on austraallane, kellel on mingi teema Pariisiga. Tal on raamatud "The Paris seamstress", "The Paris orphan", "The Paris secret" muuhulgas. Eesti keelde midagi tõlgitud pole.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...