Otse põhisisu juurde

Colm Tóibín "Long Island"

"Long Island" on järg raamatule "Brooklyn", kus Iiri tüdruk Eilis Lacey läheb 1950ndatel New Yorki elama. Järjeraamatus on möödunud paarkümmend aastat. Ühel päeval ilmub Eilisi ukse taha mees, kes väidab, et Eilisi mees Tony on tema naisele lapse teinud ja võtku Eilis ja Tony laps (kui ta sünnib) endale, sest mees teda enda majja ei taha. Eilis jällegi on kaljukindel, et tema ka last enda majja ei võta. Olles Tony käest kontrollinud, et kogu lugu tõele vastab, otsustab ta üle paarikümne aasta Iirimaale ema vaatama sõita. Suurem osa raamatu tegevusest toimubki Iiirimaal. 

See kirjeldus kõlab ilmselt nagu valus suhtedraama ja põhimõtteliselt võib öelda, et raamat ongi suhtedraama, aga enamasti mitte sel ülaltoodud teemal. 

Peategelased on Eilis, tema noorpõlvesõber Nancy ja Jim Farrell, kellega Eilisil paarikümmend aastat tagasi kerge romantikaliin oli. Hästi kirjutatud tegelased. Ilusti joonistus välja, milline inimene keegi on. Praegu mõtlen, et see on vist hea näide raamatust, kus mulle ükski tegelane just väga ei meeldinud, aga raamat ise meeldis. Saab küll nii kirjutada.

Tegelikult isegi kõrvaltegelased olid huvitavad. Näiteks Tony ema ja vend, kes raamatu algusosas üles astusid. Tahaks neist rohkem teada. 

Silma paistis see, et emotsioone ei kirjeldatud. Polnud midagi sellist, et Eilis sai mehe truudusetusest teada ja karjus ja nuttis ja mõtles et oo, see valu tapab mind. Kõik tundus ratsionaalne kogu aeg. Tegelane sai midagi teada, mis ilmselgelt pidi teda emotsionaalselt mõjutama, aga edasine jutt ei olnud tema tunnetest, vaid sellest, mida ta (näiliselt rahulikult) edasi tegi. 

Huvitav oli lugeda kogu aeg, ilmselt piisavalt meisterlikult kirjutatud. Võib-olla oli asi natuke ka selles, et tegelased olid raamatust "Brooklyn" juba tuttavad. Meeldis "Brooklyniga" tekkinud kontrast. Kui "Brooklyn" oli mõnevõrra muinasjutulaadne lugu, mis lõppes ka selles kohas, kus muinasjutud tavaliselt lõpevad, siis "Long Island" ütles kohe esimese lausega, et jama on majas.

Colm Tóibín tundub armastavat ristviitamist oma raamatute vahel. "Long Islandis" mainiti korduvalt Nora Websterit, kes on ühe teise Tóibíni raamatu peategelane. Mainiti ka läheduses asuvat Blackwateri-nimelist kohta, kus toimub raamatu "Blackwater lightship" tegevus. 

"Long Island" on arvatavasti üsna palju parem lugeda, kui "Brooklyn" eelnevalt läbi loetud on. 



Samalt autorilt varem loetud:

  • Brooklyn (ka eesti keelde tõlgitud)
  • The Blackwater lightship
  • Nora Webster

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...