Otse põhisisu juurde

Colm Tóibín "Long Island"

"Long Island" on järg raamatule "Brooklyn", kus Iiri tüdruk Eilis Lacey läheb 1950ndatel New Yorki elama. Järjeraamatus on möödunud paarkümmend aastat. Ühel päeval ilmub Eilisi ukse taha mees, kes väidab, et Eilisi mees Tony on tema naisele lapse teinud ja võtku Eilis ja Tony laps (kui ta sünnib) endale, sest mees teda enda majja ei taha. Eilis jällegi on kaljukindel, et tema ka last enda majja ei võta. Olles Tony käest kontrollinud, et kogu lugu tõele vastab, otsustab ta üle paarikümne aasta Iirimaale ema vaatama sõita. Suurem osa raamatu tegevusest toimubki Iiirimaal. 

See kirjeldus kõlab ilmselt nagu valus suhtedraama ja põhimõtteliselt võib öelda, et raamat ongi suhtedraama, aga enamasti mitte sel ülaltoodud teemal. 

Peategelased on Eilis, tema noorpõlvesõber Nancy ja Jim Farrell, kellega Eilisil paarikümmend aastat tagasi kerge romantikaliin oli. Hästi kirjutatud tegelased. Ilusti joonistus välja, milline inimene keegi on. Praegu mõtlen, et see on vist hea näide raamatust, kus mulle ükski tegelane just väga ei meeldinud, aga raamat ise meeldis. Saab küll nii kirjutada.

Tegelikult isegi kõrvaltegelased olid huvitavad. Näiteks Tony ema ja vend, kes raamatu algusosas üles astusid. Tahaks neist rohkem teada. 

Silma paistis see, et emotsioone ei kirjeldatud. Polnud midagi sellist, et Eilis sai mehe truudusetusest teada ja karjus ja nuttis ja mõtles et oo, see valu tapab mind. Kõik tundus ratsionaalne kogu aeg. Tegelane sai midagi teada, mis ilmselgelt pidi teda emotsionaalselt mõjutama, aga edasine jutt ei olnud tema tunnetest, vaid sellest, mida ta (näiliselt rahulikult) edasi tegi. 

Huvitav oli lugeda kogu aeg, ilmselt piisavalt meisterlikult kirjutatud. Võib-olla oli asi natuke ka selles, et tegelased olid raamatust "Brooklyn" juba tuttavad. Meeldis "Brooklyniga" tekkinud kontrast. Kui "Brooklyn" oli mõnevõrra muinasjutulaadne lugu, mis lõppes ka selles kohas, kus muinasjutud tavaliselt lõpevad, siis "Long Island" ütles kohe esimese lausega, et jama on majas.

Colm Tóibín tundub armastavat ristviitamist oma raamatute vahel. "Long Islandis" mainiti korduvalt Nora Websterit, kes on ühe teise Tóibíni raamatu peategelane. Mainiti ka läheduses asuvat Blackwateri-nimelist kohta, kus toimub raamatu "Blackwater lightship" tegevus. 

"Long Island" on arvatavasti üsna palju parem lugeda, kui "Brooklyn" eelnevalt läbi loetud on. 



Samalt autorilt varem loetud:

  • Brooklyn (ka eesti keelde tõlgitud)
  • The Blackwater lightship
  • Nora Webster

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...