Otse põhisisu juurde

Colm Tóibín "Long Island"

"Long Island" on järg raamatule "Brooklyn", kus Iiri tüdruk Eilis Lacey läheb 1950ndatel New Yorki elama. Järjeraamatus on möödunud paarkümmend aastat. Ühel päeval ilmub Eilisi ukse taha mees, kes väidab, et Eilisi mees Tony on tema naisele lapse teinud ja võtku Eilis ja Tony laps (kui ta sünnib) endale, sest mees teda enda majja ei taha. Eilis jällegi on kaljukindel, et tema ka last enda majja ei võta. Olles Tony käest kontrollinud, et kogu lugu tõele vastab, otsustab ta üle paarikümne aasta Iirimaale ema vaatama sõita. Suurem osa raamatu tegevusest toimubki Iiirimaal. 

See kirjeldus kõlab ilmselt nagu valus suhtedraama ja põhimõtteliselt võib öelda, et raamat ongi suhtedraama, aga enamasti mitte sel ülaltoodud teemal. 

Peategelased on Eilis, tema noorpõlvesõber Nancy ja Jim Farrell, kellega Eilisil paarikümmend aastat tagasi kerge romantikaliin oli. Hästi kirjutatud tegelased. Ilusti joonistus välja, milline inimene keegi on. Praegu mõtlen, et see on vist hea näide raamatust, kus mulle ükski tegelane just väga ei meeldinud, aga raamat ise meeldis. Saab küll nii kirjutada.

Tegelikult isegi kõrvaltegelased olid huvitavad. Näiteks Tony ema ja vend, kes raamatu algusosas üles astusid. Tahaks neist rohkem teada. 

Silma paistis see, et emotsioone ei kirjeldatud. Polnud midagi sellist, et Eilis sai mehe truudusetusest teada ja karjus ja nuttis ja mõtles et oo, see valu tapab mind. Kõik tundus ratsionaalne kogu aeg. Tegelane sai midagi teada, mis ilmselgelt pidi teda emotsionaalselt mõjutama, aga edasine jutt ei olnud tema tunnetest, vaid sellest, mida ta (näiliselt rahulikult) edasi tegi. 

Huvitav oli lugeda kogu aeg, ilmselt piisavalt meisterlikult kirjutatud. Võib-olla oli asi natuke ka selles, et tegelased olid raamatust "Brooklyn" juba tuttavad. Meeldis "Brooklyniga" tekkinud kontrast. Kui "Brooklyn" oli mõnevõrra muinasjutulaadne lugu, mis lõppes ka selles kohas, kus muinasjutud tavaliselt lõpevad, siis "Long Island" ütles kohe esimese lausega, et jama on majas.

Colm Tóibín tundub armastavat ristviitamist oma raamatute vahel. "Long Islandis" mainiti korduvalt Nora Websterit, kes on ühe teise Tóibíni raamatu peategelane. Mainiti ka läheduses asuvat Blackwateri-nimelist kohta, kus toimub raamatu "Blackwater lightship" tegevus. 

"Long Island" on arvatavasti üsna palju parem lugeda, kui "Brooklyn" eelnevalt läbi loetud on. 



Samalt autorilt varem loetud:

  • Brooklyn (ka eesti keelde tõlgitud)
  • The Blackwater lightship
  • Nora Webster

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »