Otse põhisisu juurde

Priscilla Morris "Black butterflies"


On 1992. aasta ja käimas on Bosnia sõda. Kunstnik ja kunstiõpetaja Zora elab koos mehe Franjo ja emaga Sarajevos. Ema halvenenud tervise tõttu lähevad Franjo ja ema Inglismaale, kus elab Zora ja Franjo tütar. Zora jääb Sarajevosse enda ja ema korteril silma peal hoidma, sest on teada, et tühjaks jäänud korterid võetakse tihti (näiteks põgenike poolt) üle. Peagi algab Sarajevo piiramine - kui Zora ka tahaks ära Inglismaale minna, siis enam ei saa. 

Raamatu tegevus toimub kusagil aasta jooksul Sarajevos, kirjeldab Zora ja tema tuttavate elu kinnises linnas, kus hakkamasaamine läheb päev-päevalt raskemaks ja ka pommitamine igapäevaelu osaks saab.


Tegelasi oli mitmesuguseid, eri rahvustest ka, mis Sarajevot hästi iseloomustab. Hästi oli jälgitav, millised olid inimesed alguses ja milliseks nende olek ja käitumine muutus, kui olukord läks aina raskemaks ja piiramise lõppu kusagilt ei paistnud. Lugedes pidevalt peas tiksus, et kes neist tegelastest nüüd raamatu jooksul ohverdatakse. Sest seda ei uskunud, et kõik lõpuni alles saaks jääda.

Zora oli vaadete ja maastike maalija, kellele eriti meeldis sildu maalida. Mulle eriti meeldis, et selgitati, kuidas Zorale lihtsalt meeldisidki sillad kui arhitektuuriobjektid ja ta ei mõelnud neist kui inimeste või kohtade ühendamise sümbolitest. (Sest ega see pole mingi Eurovisioon.)

Väga hästi loetav oli, läks kiirelt edasi ja huvitav oli ja hariv ja nõnda. Polnud midagi täiesti uut sõja ajal toimuvate lugude hulgas, aga samas paistis, et on uurimistööd tehtud, tundus tõeline. Sellest tulenevalt oli raske lugedes rahulikuks jääda. Inimeste kannatustest pole lihtne lugeda, ei peagi olema. Samas võib ka selle raamatu põhjal öelda, et sõda toob inimestes välja halvima, aga ka parima. Lisaks muidugi tutvuste olulisus, juhuslike sidemete tekkimine ja pikaajaliste katkemine.

Kui olin kaant vaadanud ja sisututvustust lugenud, tekkis kohe mõte, mida mõeldakse sõnadega black butterflies. Oligi nii, nagu arvasin.

Mingi hetk tuli pähe, et 1992 oli see aasta, kui mina kooli läksin. Raamatus oli ka üks tüdruk tegelaseks, tollasest minust mõni aasta vanem. Meie kogemused elus on ikka erinevad.

Priscilla Morris on briti autor, kelle ema on Sarajevost pärit. Ühtlasi veetis ta lapsepõlves Sarajevos suvevaheaegu. Mitme tegelase loo algallikaks on mõne autori sugulase lugu.



Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...