Otse põhisisu juurde

Priscilla Morris "Black butterflies"


On 1992. aasta ja käimas on Bosnia sõda. Kunstnik ja kunstiõpetaja Zora elab koos mehe Franjo ja emaga Sarajevos. Ema halvenenud tervise tõttu lähevad Franjo ja ema Inglismaale, kus elab Zora ja Franjo tütar. Zora jääb Sarajevosse enda ja ema korteril silma peal hoidma, sest on teada, et tühjaks jäänud korterid võetakse tihti (näiteks põgenike poolt) üle. Peagi algab Sarajevo piiramine - kui Zora ka tahaks ära Inglismaale minna, siis enam ei saa. 

Raamatu tegevus toimub kusagil aasta jooksul Sarajevos, kirjeldab Zora ja tema tuttavate elu kinnises linnas, kus hakkamasaamine läheb päev-päevalt raskemaks ja ka pommitamine igapäevaelu osaks saab.


Tegelasi oli mitmesuguseid, eri rahvustest ka, mis Sarajevot hästi iseloomustab. Hästi oli jälgitav, millised olid inimesed alguses ja milliseks nende olek ja käitumine muutus, kui olukord läks aina raskemaks ja piiramise lõppu kusagilt ei paistnud. Lugedes pidevalt peas tiksus, et kes neist tegelastest nüüd raamatu jooksul ohverdatakse. Sest seda ei uskunud, et kõik lõpuni alles saaks jääda.

Zora oli vaadete ja maastike maalija, kellele eriti meeldis sildu maalida. Mulle eriti meeldis, et selgitati, kuidas Zorale lihtsalt meeldisidki sillad kui arhitektuuriobjektid ja ta ei mõelnud neist kui inimeste või kohtade ühendamise sümbolitest. (Sest ega see pole mingi Eurovisioon.)

Väga hästi loetav oli, läks kiirelt edasi ja huvitav oli ja hariv ja nõnda. Polnud midagi täiesti uut sõja ajal toimuvate lugude hulgas, aga samas paistis, et on uurimistööd tehtud, tundus tõeline. Sellest tulenevalt oli raske lugedes rahulikuks jääda. Inimeste kannatustest pole lihtne lugeda, ei peagi olema. Samas võib ka selle raamatu põhjal öelda, et sõda toob inimestes välja halvima, aga ka parima. Lisaks muidugi tutvuste olulisus, juhuslike sidemete tekkimine ja pikaajaliste katkemine.

Kui olin kaant vaadanud ja sisututvustust lugenud, tekkis kohe mõte, mida mõeldakse sõnadega black butterflies. Oligi nii, nagu arvasin.

Mingi hetk tuli pähe, et 1992 oli see aasta, kui mina kooli läksin. Raamatus oli ka üks tüdruk tegelaseks, tollasest minust mõni aasta vanem. Meie kogemused elus on ikka erinevad.

Priscilla Morris on briti autor, kelle ema on Sarajevost pärit. Ühtlasi veetis ta lapsepõlves Sarajevos suvevaheaegu. Mitme tegelase loo algallikaks on mõne autori sugulase lugu.



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...