Otse põhisisu juurde

Ewald Arenz "Armastus halbadel aegadel"


Harv ja huvitav nähtus – meesterahva kirjutatud armastuslugu.

Viiekümnele lähenev Clara kohtub neljakümnele läheneva Eliasega. Clara on juba aastaid lesk, aga polnud mehe eluajal abielus kõige õnnelikum, Eliasel on kirjade järgi lubadusteta suhe ühe Veraga. Pildil figureerivad veel Clara arstist vend ja dementne ema, Eliase peaaegu täiskasvanud tütar. 

Eks ma hakkan nüüd jälle pihta oma tavapärase jutuga saksa keelest tõlgitud raamatute kohta. Need on teistmoodi kui inglise keelest tõlgitud. Kohati on midagi nagu kummalist, teisalt on midagi sellist, mis tuleb märksa tuttavam ette kui ingliskeelsest maailmast pärinevate raamatute puhul. Ju on 700 aastat saksa kultuuriruumis elamist ikka mõju avaldanud. Ja tõlked saksa keelest pole ka eales nii kohmakad kui tõlked inglise keelest. Ehk on saksa keelest eesti keelde tõlkimine juba algpunktis mõnevõrra loomulikum (loogilisem?).



See on lihtne lugu tegelikult. Sellest, mis on lihtne ja mis keeruline. Kas lähtuda sellest, mis on lihtne, või sellest, mis tundub keeruline? (Kui mõnus on ajada säärast keerutavat joga!)

Tekst panustab päris palju vaimukatele dialoogidele, peamiselt Clara ja Eliase vahel, aga ka Clara ja tema venna vahel. Natuke nagu Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu". Pani muhelema küll. Muhelemine on vist parimaid lugemisaegseid tegevusi.

Meeldis ka looduse kirjeldamine. Polnud mingeid pikki kirjeldusi, lihtsalt mõnede lausete kaudu said aru, kuidas loodus raamatu tegevuse jooksul varakevadest suvesse liikus.

Nii tüütu, et ei saa enam teha midagi romantilist, sest siis tekib alati tunne, nagu matkiks filme ja fotosid.

Minu lemmiktegelane oli Clara vend Jan. Tegelikult tema kohta üleliia palju teada ei saanud. Ainult seda, mis kõige olulisem. Mulle meeldis tema suhe Claraga.

Kuivõrd naispeategelane on mehest mõnevõrra vanem, ei tule vist üllatusena, et raamatu teemade hulka kuuluvad ka vananemine ja hirm. Teisalt on kõigi asjade tõenäosus igas vanuses inimeste jaoks ju 50-50 - kas juhtub või ei juhtu. Seoses juhtumistega läks raamatu lõpuosa mõnevõrra seebikaks. Aga ei saa väita, et kaasa ei elanud. 

Ma ei taha iga päev, mil ma sind ei näe, elada hirmus, et ma jään liiga vanaks sinu armastuse jaoks. 

Kaanekujunduse kaunid vihmapiiskadega tulbid mainiti ka raamatu lõpus korra ära. Mulle meeldib sihuke asi. Palju rohkem kui see, kui sisus on hall kass ja kaanel lambist oranž kass.

Ewald Arenzilt ilmus 2023. aastal eesti keeles "Suur suvi", mis meeldis mulle väga. Näe kui huvitav. Raamatust "Suur suvi" kirjutades olen välja toonud, et tank on raske sõna. Siis kui ta satub mõnda nimetavast erinevasse käändesse. Ka "Armastus halbadel aegadel" tegi ühe koha peal juttu tangist (ja mitte tankist). 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...