Otse põhisisu juurde

Kate Morton "The secret keeper" / "Saladuse hoidja"

Esimene lause ütleb juba natuke:

16-aastane Laurel on parajasti kodu juures puu otsas, kui näeb pealt oma emaga seotud kuritegu. See pilt jääb teda kogu eluks saatma, sest ta ei saa aru kuriteo sooritamise motiivist. Viiskümmend aastat hiljem (vist oli 2011) on Laurel tuntud näitlejanna. Tema ema on peagi 90-aastaseks saamas. Laurel hakkab lõpuks uurima, mis tol ammusel suvepäeval ikkagi juhtus ja peamiselt miks see juhtus. Laureli ema Dorothy (Dolly) lugu, mis moodustab raamatust suure osa, toimub peamiselt Londoni pommitamiste ajal 1940.-1941. aastal.

Selliseid raamatuid on palju, muidugi on. See konkreetne oli hästi kirjutatud ja kohe tõesti huvitav ja üllatamisvõimeline. Rohkem kui ühe koha peal mõtlesin, et järgmiseks juhtub see asi. Peaaegu hakkaski juhtuma. Aga ei juhtunud. Päris mitu pööret oli, mida ei osanud aimata. Ja need ei olnud ainult raamatu lõpuosas. 

Üsna niuke mastaapne lugu oli ka, paberraamatu paksus on kusagil 500 lehekülje lähedal. Ikka harutati korralikult enne, kui läbi sai. Ja nagu öeldud, tekkis mitmeid teooriaid, aga need lendasid vastu taevast, kui selgusid uued asjaolud ja mingid inimesed teise valgusse asetusid.

Üks teema, mida korra puudutati, oli fantaasia kasutamine kaitsemehhanismina. Tuleb ilmselt igaühele tuttav ette? Võib edasi mõelda, millistel eri viisidel fantaasiat enda kaitseks kasutada saab. 

In a family of daughters it was a happy thing not to be the worst.

Lugu oli kahtlemata siin tähtsaim, aga ka karakterid joonistusid selle sees korralikult välja. See käib küll ainult minevikus toimuva tegevuse kohta. Kaasaja peategelane Laurel polnud kuigi paljuütlev. Jah, oli näitlejanna, aga eriti ei saanud teada, kes ta inimesena oli. Vähemalt oli Laurel väga otseselt seotud minevikulooga, muidu ma hakkaks jälle jaurama, kuidas võiks ajaloolisi romaane kirjutada nii, et tegevus toimubki ainult minevikus ja pole vaja mingeid topeltliine, kus keegi olevikus midagi uurib.

Jutustamise stiil oli rahulik (aga mitte igav) ja hästimõistetav. Kuigi leidus sündmusi ja olukordi, mida kirjeldades saanuks väga dramaatiliseks muutuda, siis autor seda ei teinud. Selle eest plusspunktid.

Kuulasin ingliskeelset audioraamatut, mille lugeja Austraalia näitleja Caroline Lee oli eriti osav vanade käredate naiste häälte tegemises.



Eesti keeles on raamat ilmunud Varraku ajaviiteromaani sarjas pealkirjaga "Saladuse hoidja".

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...