Esimene lause ütleb juba natuke:
Selliseid raamatuid on palju, muidugi on. See konkreetne oli hästi kirjutatud ja kohe tõesti huvitav ja üllatamisvõimeline. Rohkem kui ühe koha peal mõtlesin, et järgmiseks juhtub see asi. Peaaegu hakkaski juhtuma. Aga ei juhtunud. Päris mitu pööret oli, mida ei osanud aimata. Ja need ei olnud ainult raamatu lõpuosas.
Üsna niuke mastaapne lugu oli ka, paberraamatu paksus on kusagil 500 lehekülje lähedal. Ikka harutati korralikult enne, kui läbi sai. Ja nagu öeldud, tekkis mitmeid teooriaid, aga need lendasid vastu taevast, kui selgusid uued asjaolud ja mingid inimesed teise valgusse asetusid.
Üks teema, mida korra puudutati, oli fantaasia kasutamine kaitsemehhanismina. Tuleb ilmselt igaühele tuttav ette? Võib edasi mõelda, millistel eri viisidel fantaasiat enda kaitseks kasutada saab.
In a family of daughters it was a happy thing not to be the worst.
Lugu oli kahtlemata siin tähtsaim, aga ka karakterid joonistusid selle sees korralikult välja. See käib küll ainult minevikus toimuva tegevuse kohta. Kaasaja peategelane Laurel polnud kuigi paljuütlev. Jah, oli näitlejanna, aga eriti ei saanud teada, kes ta inimesena oli. Vähemalt oli Laurel väga otseselt seotud minevikulooga, muidu ma hakkaks jälle jaurama, kuidas võiks ajaloolisi romaane kirjutada nii, et tegevus toimubki ainult minevikus ja pole vaja mingeid topeltliine, kus keegi olevikus midagi uurib.
Jutustamise stiil oli rahulik (aga mitte igav) ja hästimõistetav. Kuigi leidus sündmusi ja olukordi, mida kirjeldades saanuks väga dramaatiliseks muutuda, siis autor seda ei teinud. Selle eest plusspunktid.
Kuulasin ingliskeelset audioraamatut, mille lugeja Austraalia näitleja Caroline Lee oli eriti osav vanade käredate naiste häälte tegemises.
Kommentaarid
Postita kommentaar