Otse põhisisu juurde

Meri Valkama "Sinu Margot"

Panen sedakorda siia kirjelduse raamatukaanelt:

Saksa Demokraatlikku Vabariiki vankumatult uskuv Markus kolib 1983. aastal koos perega Ida-Berliini väliskorrespondendiks. Tema väike tütar Vilja kasvab idasakslaste ideaalide keskel, kuni aastal 1989 langeb Berliini müür ja seejärel puruneb ka vanemate abielu. Pärast Soome naasmist kahvatuvad aegamisi Vilja mälestused lapsepõlvest selles kadunud riigis. Isa surma järel leiab Vilja tema korterist peotäie kirju, saatjaks keegi Margot. Vilja sõidab 2011. aastal Berliini, et selgitada välja, kes isa tegelikkuses oli. Muutunud linnas leiab ta endiselt lapseea mälupilte, kuid kõige olulisemad tükid neist tunduvad puuduvat.

Lugu jutustataksegi kahes ajas - aastad 1983-1989 ning aastad 2011-2012. 

Meeldis, et oli täitsa nagu ajalooline romaan ja polnud üldse selline tänapäeva soome kirjanduse raamat nagu neid tihti ette kujutan. Kusagil polnud mingeid kehavedelike kirjeldusi ega tohutult depressiivseid naistegelasi.

Oli selline lugu, kus lugu ise oligi kõige tähtsam. Karakteritest väärib minu jaoks esiletoomist vaid Vilja ema Rosa pettunud ja petta saanud inimese kuju. Teised tegelased olid ka tegelaste moodi, aga ei hüpanud loost esile, polnud kunagi loost olulisemad. 

Aga see oli ka väga hea lugu. Tõesti oli huvitav lugeda. Ühest küljest püsis pinge seoses isa saladusega, mida Vilja välja üritas uurida, teisest küljest kirjeldatud olustik 1980ndate Ida-Berliinis. Intrigeerib lugejat eri mätaste otsast mõtlema, kirjeldades 1980ndatel inimesi, kelle arvates Saksa DV-s pole halb elada, ja 21. sajandil inimesi, kes ei nõustu, et Saksamaa taasühinemine oli kõigi jaoks positiivsete tagajärgedega rõõmusündmus. Kirjaniku tavapärane (näiteks) soomlasest lugeja ei mõtle ilmselt esimese hooga nii. 

Raamatus on tõenäoliselt mitmeid päriselu kogemusi kasutatud, sest ka Meri Valkama elas lapsena Ida-Berliinis. Praegu on ta Soomes ajakirjanik ja erakonna Vasakliit liige.

Kaanekujundus on ilus. Tundub olevat kõigis keeltes samasugune. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...