Panen sedakorda siia kirjelduse raamatukaanelt:
Saksa Demokraatlikku Vabariiki vankumatult uskuv Markus kolib 1983. aastal koos perega Ida-Berliini väliskorrespondendiks. Tema väike tütar Vilja kasvab idasakslaste ideaalide keskel, kuni aastal 1989 langeb Berliini müür ja seejärel puruneb ka vanemate abielu. Pärast Soome naasmist kahvatuvad aegamisi Vilja mälestused lapsepõlvest selles kadunud riigis. Isa surma järel leiab Vilja tema korterist peotäie kirju, saatjaks keegi Margot. Vilja sõidab 2011. aastal Berliini, et selgitada välja, kes isa tegelikkuses oli. Muutunud linnas leiab ta endiselt lapseea mälupilte, kuid kõige olulisemad tükid neist tunduvad puuduvat.
Lugu jutustataksegi kahes ajas - aastad 1983-1989 ning aastad 2011-2012.
Meeldis, et oli täitsa nagu ajalooline romaan ja polnud üldse selline tänapäeva soome kirjanduse raamat nagu neid tihti ette kujutan. Kusagil polnud mingeid kehavedelike kirjeldusi ega tohutult depressiivseid naistegelasi.
Oli selline lugu, kus lugu ise oligi kõige tähtsam. Karakteritest väärib minu jaoks esiletoomist vaid Vilja ema Rosa pettunud ja petta saanud inimese kuju. Teised tegelased olid ka tegelaste moodi, aga ei hüpanud loost esile, polnud kunagi loost olulisemad.
Aga see oli ka väga hea lugu. Tõesti oli huvitav lugeda. Ühest küljest püsis pinge seoses isa saladusega, mida Vilja välja üritas uurida, teisest küljest kirjeldatud olustik 1980ndate Ida-Berliinis. Intrigeerib lugejat eri mätaste otsast mõtlema, kirjeldades 1980ndatel inimesi, kelle arvates Saksa DV-s pole halb elada, ja 21. sajandil inimesi, kes ei nõustu, et Saksamaa taasühinemine oli kõigi jaoks positiivsete tagajärgedega rõõmusündmus. Kirjaniku tavapärane (näiteks) soomlasest lugeja ei mõtle ilmselt esimese hooga nii.
Raamatus on tõenäoliselt mitmeid päriselu kogemusi kasutatud, sest ka Meri Valkama elas lapsena Ida-Berliinis. Praegu on ta Soomes ajakirjanik ja erakonna Vasakliit liige.
Kaanekujundus on ilus. Tundub olevat kõigis keeltes samasugune.
Kommentaarid
Postita kommentaar