Otse põhisisu juurde

Margaret Atwood "Penelopeia"

"Penelopeia" on Margaret Atwoodi feministlik ümberjutustus/tõlgendus Penelope ja Odysseuse loost. Lugu räägib põhiliselt Penelope, kes jutustamise ajal on juba surnud ja allilmas. Siis ta ei karda enam midagi ja avaldab ausalt arvamust muuhulgas sellegi kohta, millisena teda ennast ajalooraamtutes kujutatud on. Neid osi, mida Penelope ei räägi, räägivad tema kaksteist teenijannat ehk vanakreeka teatrist tuttav koor. 

Ma ei tea Margaret Atwoodist palju, aga tundub sihuke kirjanik, kes ei viitsiks niisama müüdi ümberjutustust kirjutama hakata. Kui juba, siis ikka eesmärgiga vaadata ja näidata, mida mütoloogial tänapäevale öelda ja õpetada on. 

Tuli välja küll, mida tal võiks olla, käis teravmeelne joonte tõmbamine mineviku ja oleviku vahel. Minu jaoks tuligi kaks poolt välja. Ühest küljest on müüdid ajatud ja seega alati kaasajaga seotud. Näiteks Odysseuse odüsseia kestab tänapäeval igas Odysseusele sarnanevas mehekujus (inimeses?).

Mis aga inimloomusesse puutub, siis see on nigel nagu alati. 

Aga meie maailm on antiikaja omast väga erinev ka. Meeldis peatükk, kus antiikaegse Odysseuse üle toimus kohtumõistmine 21. sajandi kohtusüsteemis. On jah jabur. Aga kas ei tulnud kohe silme ette, kuidas tänapäeval kaasaja reeglite järgi mitusada aastat tagasi hoopis teistsugustes ühiskondades elanud inimesi hukka mõistetakse. 

Abielud sõlmiti selleks, et saada lapsi, ning lapsi ei hoitud kui mänguasju või lemmikloomi. Lapsed olid asjade edasiandmise vahendid. Asju oli mitmesuguseid, nagu näiteks kuningriigid, kallihinnalised pulmakingid, legendid, salaviha, verivaen. Laste kaudu moodustati liitusid; laste abil maksti kätte. Laps tähendas maailma vallapäästetud jõudu.

Canongate'i kirjastusel on terve sari müütide ümberjutustusi. Kuus neist on Eesti Päevalehe kirjastus eesti keeles ka ilmutanud. Ilusa kujundusega sari. Kõvad kaaned teevad raamatu küll kallimaks, aga küll on hea lugeda kõvakaanelist raamatut.

Sisekaantel on vahva Penelope
kudumisega seonduv kujundus.

... ent tarkus on omadus, mida mees imetleb naises vaid siis, kui on temast eemal. Naisega koos olles eelistab iga mees alati rohket südamesoojust, kui naisel just midagi peibutavamat pakkuda pole. 

Kui keegi kunagi leiab, et Margaret Atwoodist võiks eluloofilmi teha, siis võiks teda vanemaealisena ehk mängida Zoë Wanamaker?


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...