Otse põhisisu juurde

Juan Rulfo "Pedro Páramo"

"Pedro Páramo" on Ladina-Ameerikas klassika hulka kuuluv raamat, ühtlasi oluline teos maagilise realismi žanris. See ilmus 1955. aastal ja oli muuhulgas Marquezi suuroopuse "Sada aastat üksildust" inspiratsiooniks.

Lugu on sellest, kuidas Juan Preciado läheb Comala-nimelisse linna, et otsida üles oma isa Pedro Páramo. Aga kas lugu ikka on sellest? 

Minu jaoks läks alguses täitsa hästi käima, olin ühest selgunud faktist väga intrigeeritud. Siis hakkasid suvaliste kohtade peal (lihtsalt mõnest järgnevast lõigust) sisse tulema uued jutustajad (linnaelanikud) ja erinevad ajad, kus lugu toimus. Enam ei olnud lugejale (mulle) päris selge, mis toimub. 

Wikist lugesin, et asja mõte oli näidata Comala linna ühest küljest olevikus kummituslinnana, teisalt minevikus elu täis linnana. Nagu raamatu nimigi vihjab, on Pedro Páramo tegelasel suur roll linna käekäigus. 

Kuna tegemist on raamatuga, mille mõistmiseks peab keskmisest enam keskenduma, ei maksa seda lugeda õhtul enne magamajäämist nagu mina tegin, pigem oleks kasulik ta korraga alla neelata. Eestikeelses väljaandes on vaid 90 lehekülge, korraga lugemine oleks täitsa võimalik.

Selle 90 lehekülje osas mõtlesin, kas olen veel mõnd raamatut lugenud, kus nii väikse lehekülgede arvu peale nii palju tegelasi on. Wiki tegija nimetab seitset tähtsamat ja kaheksat vähemtähtsat tegelast. 

Teoorias väga hea raamat, kogu see jutustajate ja aegade vaheldumine. Ja keelekasutus oli päriselt ilus, ka tõlge. Tekitas kiiresti ilmselt taotletud kõheda atmosfääri. Praktikas oli raske lugeda, sest raske oli jälgida. (Minu jaoks on see kardetavasti päris kõva hoop ühe raamatu pihta.) Suureks abiks olnuks kasvõi see, kui tekstilõikude ees olnuks kirjas, kes jutustajaist parajasti jutustab.

Aga raamatust on Netflixi film novembris tulemas, ehk on seal lugu selgem. Eestis andis Loomingu Raamatukogu just sel aastal "Pedro Páramo" oma Kuldsarjas taas välja.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...