Otse põhisisu juurde

Juan Rulfo "Pedro Páramo"

"Pedro Páramo" on Ladina-Ameerikas klassika hulka kuuluv raamat, ühtlasi oluline teos maagilise realismi žanris. See ilmus 1955. aastal ja oli muuhulgas Marquezi suuroopuse "Sada aastat üksildust" inspiratsiooniks.

Lugu on sellest, kuidas Juan Preciado läheb Comala-nimelisse linna, et otsida üles oma isa Pedro Páramo. Aga kas lugu ikka on sellest? 

Minu jaoks läks alguses täitsa hästi käima, olin ühest selgunud faktist väga intrigeeritud. Siis hakkasid suvaliste kohtade peal (lihtsalt mõnest järgnevast lõigust) sisse tulema uued jutustajad (linnaelanikud) ja erinevad ajad, kus lugu toimus. Enam ei olnud lugejale (mulle) päris selge, mis toimub. 

Wikist lugesin, et asja mõte oli näidata Comala linna ühest küljest olevikus kummituslinnana, teisalt minevikus elu täis linnana. Nagu raamatu nimigi vihjab, on Pedro Páramo tegelasel suur roll linna käekäigus. 

Kuna tegemist on raamatuga, mille mõistmiseks peab keskmisest enam keskenduma, ei maksa seda lugeda õhtul enne magamajäämist nagu mina tegin, pigem oleks kasulik ta korraga alla neelata. Eestikeelses väljaandes on vaid 90 lehekülge, korraga lugemine oleks täitsa võimalik.

Selle 90 lehekülje osas mõtlesin, kas olen veel mõnd raamatut lugenud, kus nii väikse lehekülgede arvu peale nii palju tegelasi on. Wiki tegija nimetab seitset tähtsamat ja kaheksat vähemtähtsat tegelast. 

Teoorias väga hea raamat, kogu see jutustajate ja aegade vaheldumine. Ja keelekasutus oli päriselt ilus, ka tõlge. Tekitas kiiresti ilmselt taotletud kõheda atmosfääri. Praktikas oli raske lugeda, sest raske oli jälgida. (Minu jaoks on see kardetavasti päris kõva hoop ühe raamatu pihta.) Suureks abiks olnuks kasvõi see, kui tekstilõikude ees olnuks kirjas, kes jutustajaist parajasti jutustab.

Aga raamatust on Netflixi film novembris tulemas, ehk on seal lugu selgem. Eestis andis Loomingu Raamatukogu just sel aastal "Pedro Páramo" oma Kuldsarjas taas välja.



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...