Otse põhisisu juurde

Jennifer Niven "Breathless"

Värskelt keskkooli lõpetanud Claudine läheb emaga suveks mingile saarele. Äkki oli Georgia osariigis? Igal juhul kusagil lõunaosariigis, sest audioraamatu lugeja üritas lõuna aktsenti teha mingite tegelaste puhul. Lähevad nad sinna, sest Claudine'i isal on uus naine ja ema ei taha seepärast kodus olla. Kas Claudine kohtub seal saarel mingi noormehega? Jah, kohtub.

Polnudki mõnda aega lugenud sellist täiesti tüüpilist ameerikalikku noortekat. Ei öeldud valesid asju (enamasti), aga see, kuidas neid öeldi, oli lihtsalt niiiii ila. Ja muidugi oli kõik nii dramaatiline. Üks süüdistas teist, et see talle mingit asja ei öelnud, siis teine süüdistas esimest, et too talle mingit teist asja ei öelnud. Mingil hetkel tulid mingid mõttetust kohast üles kistud probleemid. 

Claudine'i isa uue naise teema. Isa ei öelnud Claudine'ile otsesõnu: mul on uus naine. Ta rääkis mingit segast juttu, mille põhjal mina tegelikult uskusin, et probleem on hoopis milleski muus, mis raamatu lõpuks selgub. Ei olnud. Lisaks öeldi Claudine'ile, et ära sellest teemast kellelegi räägi. Kuidas saab keegi öelda täiskasvanud inimesele, et ära räägi mingist otseselt sind puudutavast asjast? Tahan, siis räägin.

Noor peategelane soovis muidugi saada kirjanikuks. Ilmselt kirjanikud jälgivad reeglit kirjuta teemast, mida sa tunned, aga no kaua võib. Jälle üks selline.

Üks oluline tegelane oli mõistagi natuke kurva looga poiss. Varastasin jah ja müüsin veits kanepit, aga see oli kõik ema aitamiseks. Muidugi kohalikud inimesed hoiatasid meie kangelannat tema eest. Muidugi oli pahal poisil tüdruku jaoks mingi oma hüüdnimi (Captain, ennekuulmatu.) Ja muidugi käis ta alati paljajalu. Oi kui tohutult originaalne.

Kuigi peategelased olid 18- ja 21-aastase kohta väga teadlikud ja targad, oli neil muidugi ka eakamaid abilisi. Vanemad tegelased, kes rääkisid elus oma loo kirjutamisest. Milline uudne võrdlus. Sinu elu on nagu loo kirjutamine. 

Et kohustuslik korrektsuslinnuke kirja saaks, oli suht raamatu lõpus mingi vähetähtsa tegelase lugu ka mõnes lõigus ära toodud. Muidugi polnud see suure looga põhimõtteliselt üldse seotud. 

Mingi teema oli autoril Ray Bradbury ja "Võililleveiniga". Peategelase koera ja kassi nimed olid vastavalt Bradbury ja Dandelion, vahepeal tsiteeriti Bradburyt (inimest, mitte koera). 

Ühe koha peal kirjeldas peategelane oma varaseimat mälestust. Hakkasin mõtlema, kas inimesed tõesti teavad, mis on nende varaseim mälestus? Mina küll ei tea. On mingid mälestused, mille osas olen mingite tunnuste põhjal kindlaks teinud, et need on väga varased, aga ma küll ei oskaks neid kindlalt ajalisse järjekorda panna ja väita, et üks kindel on kõige varasem. Ja kas see ongi oluline.

Einoh, tegelikult oli loetav raamat enamasti. Lihtsalt ülimalt tüüpiline.

Samalt autorilt varem loetud: "Elu helged paigad" 


Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...