Otse põhisisu juurde

Tauno Vahter "Pikaajaline kokkusaamine"


Novellid.
  • Sisu 
    Valus üldistamine, aga eesti novellide puhul on seni jäänud mulje, et tahetakse olla jube sügavmõttelised ja salapärased. Aga kui mingi suvaline kivi mäe otsas sümboliseerib kellegi tundetut südant, siis mina sellest küll iseenesest aru ei saa. Mulle meeldivad lood, kus asja iva on keskmisele lugejale arusaadav. Nendes novellides olid sisu ja mõte arusaadavad.

    Teemad elust enesest. Tundsid midagi ära või tundsid kellegi ära. Võib-olla pilgati heatahtlikult mingit inimtüüpi või nähtust. Noh, näiteks ühe loo tegelane oli mees, kelle tüdruksõber oli kalastamisfänn ja mees tegi temaga kalastamistralli kaasa, kuigi ise vihkas seda. Siis oli lugu, kus lapsed lasteaias võimu üle võtsid. Või selline, kus kuulsa näitleja teejuhiks surmajärgses elus oli Reet Linna. Paar novelli olid ka sellised, mille puhul hiljem ei tulnud eriti meelde, millest räägiti. 
  • Stiil 
    Umbes selline kirjutaja nagu Turovski on rääkija. Tahaks kogu aeg öelda et räägi veel.
  • Emotsioonid
    Hea tunne oli lugedes ja mitu korda tuli mõte, et küll on tore. Ja Tuglase novelliauhinna saanud "Taevas Tartu kohal" tudengielust 90ndatel ajas ikka naerma küll. 
  • Tegelased
    Vaene Aadu, kellel telekas katki läks, kui jalka MM parajasti käis. Meeldisid tõetruud Lasnamäe prouad Salme, Kalme ja Helvi. Huvitav on mõelda, kuidas romaanist lühemate vormide puhul tegelasi luuakse. Lugeja näeb palju väiksemat osa tegelasest ja seda tugevamalt rõhutatakse mingit joont, mida tahetakse esile tuua. 
  • Atmosfäär
    Kohad olid usutavad küll, eriti Lasnamäe kortermaja ja 90ndate tudengilinn. 
  • Mõtete ärgitamine
    Eriti ei viitsinud mõlgutada.
  • Lõpp
    Novellide puhul on lõpud vähemalt sama lahedad kui algused. 
  • Kestev mõju
    Ei oska ennustada.
  • Sisuväline
    Eeskujulik.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...