Otse põhisisu juurde

Jenny Mustard "Okay days"

Juba kümnes kuu raamat. Mõtlen, kas ka viimane, sest kaks, mis valikus järel, on mahult hiiglased. 

Sam(anta) on 28-aastane, rootslane tegelikult, aga talle meeldib Londonis rohkem olla ja töötada. Luc(as), 27-aastane, on alati Londonis elanud, õppinud midagi inseneeriavaldkonnast, aga pole sel teemal sobivat tööd leidnud ja töötab riidepoes. Tegelikult tunnevad nad üksteist juba oma 10 aastat (sest ajast, kui Sam hilisteismelisena Londonis sugulast külastades mingil peol temaga tutvus), aga pole vahepeal suhelnud. Raamat räägib nende lugu vaheldumisi mõlema vaatenurgast.

Avalauseks ju kaunis intrigeeriv?

Lühidalt: see on selline raamat, millesarnaseid praeguseks palju on tekkinud. Möödunud sajandi lõpuaastail sündinud paar, kes on õnnelikult paar, siis ilmnevad mingid ületamatud põhjused, mis nende koosolemise välistavad, siis ollakse lahus, aga leitakse, et lahus olla on ka raske, sest üksteisega suhestumine on siiski nii õige, et tahaks olla koos. 

Seega kui oled mõnda noist raamatuist juba lugenud, siis "Okay days" ei üllata. Esilekerkivad probleemid on ootuspärased. Samas ma ei väida, et nad halvad raamatud oleks. Minu meelest võivad mitu inimest vabalt samast/sarnasest asjast raamatu kirjutada. Lugeja asi on, kas ta neid kõiki lugeda tahab. 

See raamat oli ilmselgelt kirjutatud. Polnud see, et üllitasin raamatu, sest ei saanud muudmoodi. Oli see, et kirjutasin raamatu, sest see oli midagi, mida tahtsin elus teha/proovida. Samas sisu oli, asi oli läbimõeldud. Läbimõeldus väljendus hästi selle kaudu, kuidas oli kirjutatud. Seda, et iga 21. sajandi naiskirjaniku raamat on feministlik teos, ei maksa vist enam mainidagi.

Jenny Mustard on ise ka rootslane ja suur suunamudija tegelikult. Vaatasin tema Instagrami kanalit ja mõtlesin, et sealt jääv mulje klapib küll selle raamatu stiiliga. Mingi külm(?) esteetilisus paistab domineerivat. Chloe Ashby ütleb tagakaanel, et see raamat on both warm and affectionate and coolly detached. Põhimõtteliselt jah, lihtsalt see viimane ehk rohkem.

Sotsiaalmeediakanalite nimed olid raamatus mingil põhjusel läbivalt väikse algustähega kirjutatud. Inglise keeles muidu pole ju nii? Ikka Instagram ju, mitte instagram. Mõtlesin, kas siin võis olla asjal mingi tagamõte, mõeldes, et autori jaoks on sotsiaalmeedia näol tegemist sisuliselt töökeskkonnaga.

Seesama mainitud coolly detached oli arvatavasti see, mis suurema osa raamatu jooksul tekitas tunde, et võin nende tegelaste kohta küll lugeda, aga ega ma neist suuremat hooli. Raamatu lõpus, kui asjad pingelisemaks läksid, kottis natuke rohkem, aga algusepoole mõtlesin küll, kas nad ikka meeldivad mulle. 

Oo, ja Põhjamaade autorile kohaselt oli raamatus ka koht, kus paari kehavedelikku kirjeldati. Vaimustav. Ma ei nautinud seda.



Peaaegu.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...