"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista.
Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada.
Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult.
Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu.
Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut". Tugev ebaharilik naistegelane ja tema ümber ülidetailne lugu. "Smilla" oli isegi keerulisem vist, "Lohetätoveeringuga tüdruku" puhul oli lugemise ajal lihtsam meeles hoida, mis toimub. ("Preili Smilla" on tegelikult varasem raamat kui "Lohetätoveeringuga tüdruku" 1. osa - üks ilmus 1992, teine 2005.)
Ma ei ole kunagi uskunud inimeste külmusse. Jäikusse küll, aga mitte külmusse. Elu olemus on soojus. Isegi vihkamine on soojus, mis on pööratud oma loomuliku suuna vastu.
Smilla meeldis, eriti raamatu esimese kolmandiku jooksul. Seal oli ka rohkem juttu tema lapsepõlve ja muu tausta kohta. Smilla oli terav kriit. See, kuidas raamatut jutustati pidi ehk ka lugejale seda peegeldama. See nimetatud deitailsus, niisiis. Kui Smilla kuhugi tuppa sisse astus, siis loeti kõik ette, mis seal toas ja millises asukohas oli. Lugejana oli tunne, et need kirjeldused on olulised, mitte niisama mingi ruumitäide, et kell oli seinal ja nii.
Smilla oli lausa nii terav kriit, et kui ta lugu lahendades mingile järjekordsele asjale pihta sai (mingi väikse mõistatuse lahendas), siis ei kirjeldatud lugejale mõttekäiku, kuidas ta asjast aru sai. Ühel hetkel ta lihtsalt sai aru. Ütleme, et see pani ennast mitte kuigi terava kriidina tundma.
Smillal oli kerge armuliin ka, aga see tundus pigem üleliigne ja tema loomusele mitteomane.
Ma ei ole täiuslik. Mulle meeldivad rohkem lumi ja jää kui armastus. Mul on kergem tunda huvi matemaatika vastu kui armastada oma ligimesi.
Kõiki muid tegelasi oli raamatus ilmselgelt liiga palju. Algusest peale pidanuks hakkama üles kirjutama inimesi, keda mainiti. Tundus olevat eeldus, et lugeja mäletab kõiki, keda kordki mainitud.
Raamatu kirjutamise eesmärk tundus olevat kanakitkumine Taani kui koloniaalriigiga. Kuidas Taani suhtub Gröönimaasse, kuidas teda ära kasutab, ära kasutanud on jms.
Gröönimaast rääkivad osad olid ühed paremad kogu raamatus. Need olid mõnusalt hajusalt läbi raamatu pikitud. Ei saanud korraga liiga palju ega läinud tüütuks kultuuritutvustusjoruks.
Stiil oli eriti raamatu esimeses kolmandikus vaimukas ja terav, sealt edasi läks lugu süngemaks ja stiil tavalisemaks.
Võib-olla, et üks põhjustest, miks ma ise pole oma elu lastega piinanud, on see, et ma olen liiga palju mõelnud küsimuse üle, miks inimesed kaotavad julguse üksteisele otse silma vaadata.
Üldiselt soovitaks seda raamatut oma emakeeles lugeda. Võib ka võõrkeeles muidugi, kui on vastavas keeles suurepärane teadmine laevandusterminite, geoloogiaterminite ja maiteamis teadusterminite kohta. Ma lugesingi eesti keeles, inglise keeles poleks välja mänginud ma kardan.
Seda raamatut ei ole lihtne lugeda. Peab keskenduma ja tähele panema, et piisavalt ree peal püsida, et suurest loost üldiseltki aru saada. Samas igav ei ole. Ja lõpus läheb suisa ulmeliseks kätte. Nõnda et lausa rohkem kui ühel põhjusel teda õhtul enne magamajäämist pigem ei loeks.
 |
| Läheb madalaimate skooride toppi. |
Kommentaarid
Postita kommentaar