Otse põhisisu juurde

William S. Burroughs "Junky"

Nii ongi, nagu pealkiri ütleb: raamat narkomaanist. 

Tegevus toimub kunagi peale II maailmasõda ja räägib täitsa lootustandvast tüübist, kes lihtsalt hakkab ühel hetkel narkot tegema.

"Ühe narkomaani kroonika" võiks ka raamatu pealkiri olla, sest enamasti on tegemist üsna emotsioonitu kirjeldusega. Läksin tolle inimesega sinna, tegime seda, tulime tagasi, järgmisel päeval juhtus see jne. Ilmselt parim stiil sellise sisuga raamatut kirjutada, sest muul juhul oleks nii masendav, et ei suudaks lugeda. Selliselt kirjutatuna oli vähemalt informatiivne. Ja kirjeldused sellest, millise tunde üks või teine narkootikum tekitab või mis tunne on, kui seda ei saa, olid kindlasti raamatu parim osa. 

Stiil oli üsna hüplik. Ilmselt taheti sellega väljendada, kuidas narkomaan ennast tihti tunneb. Rahutult. Ma muutusin küll seda lugedes rahutuks. Raske oli süveneda. Aga õnneks oli õhuke raamat.

Tegelasi oli justkui palju, aga vähesed neist olid sisu mõttes olulised. Vahepeal olid sellised kohad, kus jutustaja hakkas lambist mingist ühest inimesest rääkima ja paar lõiku hiljem rääkis juba järgmisest. Lugejana said ruttu aru, et nende tegelaste meeldejätmisega ei pea pingutama. 

Erinevalt mitmetest suvalistest tüüpidest sai lugeja peategelase naise olemasolust teada alles kusagil raamatu teises pooles. Lihtsalt mainiti muuseas ühel hetkel. Läksid mõned leheküljed mööda ja selgus, et lapsed on ka olemas. Ju oli sellisel suvalisel mainimisel oma eesmärk peategelase (seisukorra) iseloomustamisel.

Minu suhtumine peategelasse jäi neutraalseks. Ei tundnud tema suhtes poolehoidu, ei tundnud talle kaasa, ei tundnud tema suhtes vastikust. Ilmselt oli seal ka oma osa raamatu kirjeldaval stiilil.

Seda raamatut loetakse Ameerikas klassikaks. Esmakordselt ilmus 1953. Ta on küll mingis mõttes ajatu ma arvan. Mis puudutab seda, mida mõtleb ja tunneb narkomaan, kuidas ta käitub. (Sõltlane on sõltlane, kui lihtsustada.) Narkoteemaline släng, mida raamatus ohtralt leidub, on praeguseks ilmselt paljus vananenud.

Ei ole selline raamat, mida lugemisrõõmu pärast lugeda. Samas informatiivne on ja kirjeldabki narkomaani tegelikku elu. (Kuna see on suuresti autobiograafiline teos, siis Burroughs ilmselt teadis, milline see oli.)

Eesti keelde on tõlgitud Burroughsi kuulsaim raamat "Alasti lõunasöök".


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »