Nii ongi, nagu pealkiri ütleb: raamat narkomaanist.
Tegevus toimub kunagi peale II maailmasõda ja räägib täitsa lootustandvast tüübist, kes lihtsalt hakkab ühel hetkel narkot tegema.
"Ühe narkomaani kroonika" võiks ka raamatu pealkiri olla, sest enamasti on tegemist üsna emotsioonitu kirjeldusega. Läksin tolle inimesega sinna, tegime seda, tulime tagasi, järgmisel päeval juhtus see jne. Ilmselt parim stiil sellise sisuga raamatut kirjutada, sest muul juhul oleks nii masendav, et ei suudaks lugeda. Selliselt kirjutatuna oli vähemalt informatiivne. Ja kirjeldused sellest, millise tunde üks või teine narkootikum tekitab või mis tunne on, kui seda ei saa, olid kindlasti raamatu parim osa.
Stiil oli üsna hüplik. Ilmselt taheti sellega väljendada, kuidas narkomaan ennast tihti tunneb. Rahutult. Ma muutusin küll seda lugedes rahutuks. Raske oli süveneda. Aga õnneks oli õhuke raamat.
Tegelasi oli justkui palju, aga vähesed neist olid sisu mõttes olulised. Vahepeal olid sellised kohad, kus jutustaja hakkas lambist mingist ühest inimesest rääkima ja paar lõiku hiljem rääkis juba järgmisest. Lugejana said ruttu aru, et nende tegelaste meeldejätmisega ei pea pingutama.
Erinevalt mitmetest suvalistest tüüpidest sai lugeja peategelase naise olemasolust teada alles kusagil raamatu teises pooles. Lihtsalt mainiti muuseas ühel hetkel. Läksid mõned leheküljed mööda ja selgus, et lapsed on ka olemas. Ju oli sellisel suvalisel mainimisel oma eesmärk peategelase (seisukorra) iseloomustamisel.
Minu suhtumine peategelasse jäi neutraalseks. Ei tundnud tema suhtes poolehoidu, ei tundnud talle kaasa, ei tundnud tema suhtes vastikust. Ilmselt oli seal ka oma osa raamatu kirjeldaval stiilil.
Seda raamatut loetakse Ameerikas klassikaks. Esmakordselt ilmus 1953. Ta on küll mingis mõttes ajatu ma arvan. Mis puudutab seda, mida mõtleb ja tunneb narkomaan, kuidas ta käitub. (Sõltlane on sõltlane, kui lihtsustada.) Narkoteemaline släng, mida raamatus ohtralt leidub, on praeguseks ilmselt paljus vananenud.
Ei ole selline raamat, mida lugemisrõõmu pärast lugeda. Samas informatiivne on ja kirjeldabki narkomaani tegelikku elu. (Kuna see on suuresti autobiograafiline teos, siis Burroughs ilmselt teadis, milline see oli.)
Eesti keelde on tõlgitud Burroughsi kuulsaim raamat "Alasti lõunasöök".
Kommentaarid