Otse põhisisu juurde

William S. Burroughs "Junky"

Nii ongi, nagu pealkiri ütleb: raamat narkomaanist. 

Tegevus toimub kunagi peale II maailmasõda ja räägib täitsa lootustandvast tüübist, kes lihtsalt hakkab ühel hetkel narkot tegema.

"Ühe narkomaani kroonika" võiks ka raamatu pealkiri olla, sest enamasti on tegemist üsna emotsioonitu kirjeldusega. Läksin tolle inimesega sinna, tegime seda, tulime tagasi, järgmisel päeval juhtus see jne. Ilmselt parim stiil sellise sisuga raamatut kirjutada, sest muul juhul oleks nii masendav, et ei suudaks lugeda. Selliselt kirjutatuna oli vähemalt informatiivne. Ja kirjeldused sellest, millise tunde üks või teine narkootikum tekitab või mis tunne on, kui seda ei saa, olid kindlasti raamatu parim osa. 

Stiil oli üsna hüplik. Ilmselt taheti sellega väljendada, kuidas narkomaan ennast tihti tunneb. Rahutult. Ma muutusin küll seda lugedes rahutuks. Raske oli süveneda. Aga õnneks oli õhuke raamat.

Tegelasi oli justkui palju, aga vähesed neist olid sisu mõttes olulised. Vahepeal olid sellised kohad, kus jutustaja hakkas lambist mingist ühest inimesest rääkima ja paar lõiku hiljem rääkis juba järgmisest. Lugejana said ruttu aru, et nende tegelaste meeldejätmisega ei pea pingutama. 

Erinevalt mitmetest suvalistest tüüpidest sai lugeja peategelase naise olemasolust teada alles kusagil raamatu teises pooles. Lihtsalt mainiti muuseas ühel hetkel. Läksid mõned leheküljed mööda ja selgus, et lapsed on ka olemas. Ju oli sellisel suvalisel mainimisel oma eesmärk peategelase (seisukorra) iseloomustamisel.

Minu suhtumine peategelasse jäi neutraalseks. Ei tundnud tema suhtes poolehoidu, ei tundnud talle kaasa, ei tundnud tema suhtes vastikust. Ilmselt oli seal ka oma osa raamatu kirjeldaval stiilil.

Seda raamatut loetakse Ameerikas klassikaks. Esmakordselt ilmus 1953. Ta on küll mingis mõttes ajatu ma arvan. Mis puudutab seda, mida mõtleb ja tunneb narkomaan, kuidas ta käitub. (Sõltlane on sõltlane, kui lihtsustada.) Narkoteemaline släng, mida raamatus ohtralt leidub, on praeguseks ilmselt paljus vananenud.

Ei ole selline raamat, mida lugemisrõõmu pärast lugeda. Samas informatiivne on ja kirjeldabki narkomaani tegelikku elu. (Kuna see on suuresti autobiograafiline teos, siis Burroughs ilmselt teadis, milline see oli.)

Eesti keelde on tõlgitud Burroughsi kuulsaim raamat "Alasti lõunasöök".


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...