Otse põhisisu juurde

Becca Freeman "The Christmas orphans club"

Neli New Yorgis elavat (vist kusagil 25+) tegelast. Hannah on neist neljast päriselt orb, mistõttu on tema ümber koondunud teised jõuluorvud (ehk need, kellel jõulude ajal justkui midagi teha ega kusagil olla pole): Finn, kellel pole perega head suhted, Theo, multimiljonäride perepoeg, kelle peret ta lihtsalt ei huvita, ja Priya, kelle pere pole seda usku, et jõule tähistada. Jutustajad on vaheldumisi Hannah ja Finn.

Raamat hüppab ajas päris palju edasi-tagasi, rääkides olevikust ehk 2018. aasta (vist?) detsembrikuust, jõuludest 10 aastat tagasi, 8 aastat tagasi, 3 aastat tagasi jne. Muuhulgas saab minevikupeatükkidest teada, kuidas jõuluorbude grupp kujunes ja millised eri tegelaste suhted aegade jooksul olnud on.

Polnud eriti niuke raamat, millele sisu süvaanlüüsi tegema hakata, aga üldiselt niuke, mida oli enamasti päris kena lugeda. Eriti millegagi ei häirinud. (See on kõva sõna.) Jah, oli ettarvatavaid lauseid ja vastuseid dialoogides, aga samas oli lugu üldiselt korralikult kirja pandud. Lõpp küll läks pisut üle vindi (suured žestid), aga seda ikka juhtub. Eriti romantikažanris, kuhu Goodreads selle raamatu paigutab. Ma pigem sinna ei pane, rohkem on nagu romantikasugemetega üldine ilukirjandus.

Tegelased olid meeldivalt inimlikud. Nelja hulgast paistis kõige vähem välja Priya, aga raamatu lõpus oli ka hea selgitus miks. 

We're at dinner with the son of a billionnaire and someone who's f***ed Captain America. Meanwhile, here we are: an assistant, a struggling actor, and an internet columnist.

See raamat oli esimene koht, kus olen näinud seletatavat (lihtsa lahendusega) müsteeriumi, kuidas saab keegi lennujaamas kellelegi järele joosta suisa sellesse kohta, kus teine juba lennukisse minema hakkab (gate 27 to Los Angeles vms noh). Tuleb lihtsalt osta pilet suvalisele varsti väljuvale lennule, et turvakontrollist läbi saada. Loogiline ju. Kindlasti kõik need romantiliste komöödiate lennujaamajooksikud ostsid ka pileti, aga seda ei mainita ega näidata kunagi kusagil, lihtsalt jäetakse mulje, et lennujaam on suvaline läbijooksuhoov.

Raamatu autor on taaskord suunamudija. Becca Freeman on mingi kuulsa podcasti kaastegija või midagi.

Kardetavasti pole kauaks meelde jääv raamat, aga see tähendab ka, et pole negatiivselt meeldejääv.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...