Otse põhisisu juurde

Becca Freeman "The Christmas orphans club"

Neli New Yorgis elavat (vist kusagil 25+) tegelast. Hannah on neist neljast päriselt orb, mistõttu on tema ümber koondunud teised jõuluorvud (ehk need, kellel jõulude ajal justkui midagi teha ega kusagil olla pole): Finn, kellel pole perega head suhted, Theo, multimiljonäride perepoeg, kelle peret ta lihtsalt ei huvita, ja Priya, kelle pere pole seda usku, et jõule tähistada. Jutustajad on vaheldumisi Hannah ja Finn.

Raamat hüppab ajas päris palju edasi-tagasi, rääkides olevikust ehk 2018. aasta (vist?) detsembrikuust, jõuludest 10 aastat tagasi, 8 aastat tagasi, 3 aastat tagasi jne. Muuhulgas saab minevikupeatükkidest teada, kuidas jõuluorbude grupp kujunes ja millised eri tegelaste suhted aegade jooksul olnud on.

Polnud eriti niuke raamat, millele sisu süvaanlüüsi tegema hakata, aga üldiselt niuke, mida oli enamasti päris kena lugeda. Eriti millegagi ei häirinud. (See on kõva sõna.) Jah, oli ettarvatavaid lauseid ja vastuseid dialoogides, aga samas oli lugu üldiselt korralikult kirja pandud. Lõpp küll läks pisut üle vindi (suured žestid), aga seda ikka juhtub. Eriti romantikažanris, kuhu Goodreads selle raamatu paigutab. Ma pigem sinna ei pane, rohkem on nagu romantikasugemetega üldine ilukirjandus.

Tegelased olid meeldivalt inimlikud. Nelja hulgast paistis kõige vähem välja Priya, aga raamatu lõpus oli ka hea selgitus miks. 

We're at dinner with the son of a billionnaire and someone who's f***ed Captain America. Meanwhile, here we are: an assistant, a struggling actor, and an internet columnist.

See raamat oli esimene koht, kus olen näinud seletatavat (lihtsa lahendusega) müsteeriumi, kuidas saab keegi lennujaamas kellelegi järele joosta suisa sellesse kohta, kus teine juba lennukisse minema hakkab (gate 27 to Los Angeles vms noh). Tuleb lihtsalt osta pilet suvalisele varsti väljuvale lennule, et turvakontrollist läbi saada. Loogiline ju. Kindlasti kõik need romantiliste komöödiate lennujaamajooksikud ostsid ka pileti, aga seda ei mainita ega näidata kunagi kusagil, lihtsalt jäetakse mulje, et lennujaam on suvaline läbijooksuhoov.

Raamatu autor on taaskord suunamudija. Becca Freeman on mingi kuulsa podcasti kaastegija või midagi.

Kardetavasti pole kauaks meelde jääv raamat, aga see tähendab ka, et pole negatiivselt meeldejääv.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...