Otse põhisisu juurde

Becca Freeman "The Christmas orphans club"

Neli New Yorgis elavat (vist kusagil 25+) tegelast. Hannah on neist neljast päriselt orb, mistõttu on tema ümber koondunud teised jõuluorvud (ehk need, kellel jõulude ajal justkui midagi teha ega kusagil olla pole): Finn, kellel pole perega head suhted, Theo, multimiljonäride perepoeg, kelle peret ta lihtsalt ei huvita, ja Priya, kelle pere pole seda usku, et jõule tähistada. Jutustajad on vaheldumisi Hannah ja Finn.

Raamat hüppab ajas päris palju edasi-tagasi, rääkides olevikust ehk 2018. aasta (vist?) detsembrikuust, jõuludest 10 aastat tagasi, 8 aastat tagasi, 3 aastat tagasi jne. Muuhulgas saab minevikupeatükkidest teada, kuidas jõuluorbude grupp kujunes ja millised eri tegelaste suhted aegade jooksul olnud on.

Polnud eriti niuke raamat, millele sisu süvaanlüüsi tegema hakata, aga üldiselt niuke, mida oli enamasti päris kena lugeda. Eriti millegagi ei häirinud. (See on kõva sõna.) Jah, oli ettarvatavaid lauseid ja vastuseid dialoogides, aga samas oli lugu üldiselt korralikult kirja pandud. Lõpp küll läks pisut üle vindi (suured žestid), aga seda ikka juhtub. Eriti romantikažanris, kuhu Goodreads selle raamatu paigutab. Ma pigem sinna ei pane, rohkem on nagu romantikasugemetega üldine ilukirjandus.

Tegelased olid meeldivalt inimlikud. Nelja hulgast paistis kõige vähem välja Priya, aga raamatu lõpus oli ka hea selgitus miks. 

We're at dinner with the son of a billionnaire and someone who's f***ed Captain America. Meanwhile, here we are: an assistant, a struggling actor, and an internet columnist.

See raamat oli esimene koht, kus olen näinud seletatavat (lihtsa lahendusega) müsteeriumi, kuidas saab keegi lennujaamas kellelegi järele joosta suisa sellesse kohta, kus teine juba lennukisse minema hakkab (gate 27 to Los Angeles vms noh). Tuleb lihtsalt osta pilet suvalisele varsti väljuvale lennule, et turvakontrollist läbi saada. Loogiline ju. Kindlasti kõik need romantiliste komöödiate lennujaamajooksikud ostsid ka pileti, aga seda ei mainita ega näidata kunagi kusagil, lihtsalt jäetakse mulje, et lennujaam on suvaline läbijooksuhoov.

Raamatu autor on taaskord suunamudija. Becca Freeman on mingi kuulsa podcasti kaastegija või midagi.

Kardetavasti pole kauaks meelde jääv raamat, aga see tähendab ka, et pole negatiivselt meeldejääv.


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...