Otse põhisisu juurde

Becca Freeman "The Christmas orphans club"

Neli New Yorgis elavat (vist kusagil 25+) tegelast. Hannah on neist neljast päriselt orb, mistõttu on tema ümber koondunud teised jõuluorvud (ehk need, kellel jõulude ajal justkui midagi teha ega kusagil olla pole): Finn, kellel pole perega head suhted, Theo, multimiljonäride perepoeg, kelle peret ta lihtsalt ei huvita, ja Priya, kelle pere pole seda usku, et jõule tähistada. Jutustajad on vaheldumisi Hannah ja Finn.

Raamat hüppab ajas päris palju edasi-tagasi, rääkides olevikust ehk 2018. aasta (vist?) detsembrikuust, jõuludest 10 aastat tagasi, 8 aastat tagasi, 3 aastat tagasi jne. Muuhulgas saab minevikupeatükkidest teada, kuidas jõuluorbude grupp kujunes ja millised eri tegelaste suhted aegade jooksul olnud on.

Polnud eriti niuke raamat, millele sisu süvaanlüüsi tegema hakata, aga üldiselt niuke, mida oli enamasti päris kena lugeda. Eriti millegagi ei häirinud. (See on kõva sõna.) Jah, oli ettarvatavaid lauseid ja vastuseid dialoogides, aga samas oli lugu üldiselt korralikult kirja pandud. Lõpp küll läks pisut üle vindi (suured žestid), aga seda ikka juhtub. Eriti romantikažanris, kuhu Goodreads selle raamatu paigutab. Ma pigem sinna ei pane, rohkem on nagu romantikasugemetega üldine ilukirjandus.

Tegelased olid meeldivalt inimlikud. Nelja hulgast paistis kõige vähem välja Priya, aga raamatu lõpus oli ka hea selgitus miks. 

We're at dinner with the son of a billionnaire and someone who's f***ed Captain America. Meanwhile, here we are: an assistant, a struggling actor, and an internet columnist.

See raamat oli esimene koht, kus olen näinud seletatavat (lihtsa lahendusega) müsteeriumi, kuidas saab keegi lennujaamas kellelegi järele joosta suisa sellesse kohta, kus teine juba lennukisse minema hakkab (gate 27 to Los Angeles vms noh). Tuleb lihtsalt osta pilet suvalisele varsti väljuvale lennule, et turvakontrollist läbi saada. Loogiline ju. Kindlasti kõik need romantiliste komöödiate lennujaamajooksikud ostsid ka pileti, aga seda ei mainita ega näidata kunagi kusagil, lihtsalt jäetakse mulje, et lennujaam on suvaline läbijooksuhoov.

Raamatu autor on taaskord suunamudija. Becca Freeman on mingi kuulsa podcasti kaastegija või midagi.

Kardetavasti pole kauaks meelde jääv raamat, aga see tähendab ka, et pole negatiivselt meeldejääv.


Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...