Otse põhisisu juurde

Lars Mytting "The bell in the lake"

 


Butangeni küla Norras (kusagil Lillehammeri piirkonnas) 1880. aastail. Küla vana puukirik on väike ja talviti väga külm. Noor kirikuõpetaja võtab südameasjaks uue kiriku ehitamise ja Saksamaalt tuleb kohale noor arhitekt vana kirikut üles joonistama, et see peale Norras lahti võtmist Saksamaal uuesti üles ehitada. Muidugi on mängus ka naine - noor Astrid, kelle suguvõsa on ammusel ajal annetanud kirikule kaks kella. Need pole külarahva arvates sugugi tavalised kellad. Neil on iseloomu.

  • Sisu
    Säärane sisu on minu teetass. Minu jaoks oli idee ka originaalne. Kirjanik Maja Lunde ütles raamatu kaanel tabavalt: "Love, suspense, nature and superstition are woven together in this powerful novel." 
  • Stiil
    Tempo on aeglane ja kirjeldamist kaunis palju. Kui see ei sobi, siis ilmselt on raske lugeda. Mulle enamasti sobis. Mõne koha peal jõudsin mõelda, et läheks nüüd juba tegevusega edasi. 
    Paar tsitaati ka (ja ärme unustame, et raamatu tegevus on 1880. aastail).

    She lacked the one quality essential in a clever woman: the ability to get her way by making a man think he'd come up with the idea himself. 


    Who really owns the door of a church? Is it truly possible to own a door? After all, only the door itself can be owned, never the opening, and without an opening a door is not a door. 

  • Emotsioonid!
    Pole sihuke raamat, mida lugedes otse üliväga sisse elaks, pigem ta hakkab kummitama, ka suvalistel hetkedel.  
  • Tegelased
    Kõik kolm peategelast on piisavalt hästi loodud, et olla arusaadavad aga küsimusi tekitavad. Põhimõtteliselt nad esindavad mingeid arhetüüpe ka kõik ja paljus vastanduvad üksteisele. Kirik ja tema kellad on vähemalt sama tähtsad tegelased kui inimesed. 
  • Atmosfäär
    Raamatu alguses kirjeldatakse üht jõuluõhtu jumalateenistust. Õues on väga külm ja kirikus  mõnes mõttes veel külmem. Pani küll endal ka hambad plagisema. Üldse oli päris palju kirjeldusi. Küla ja looduse ja kiriku kohta. 
  • Mõtete ärgitamine
    Alustagem teadasaamisest, et Norras pole tänapäeval puukirikud vähe mitte seepärast, et kõik oleksid maha põlenud, vaid peamiselt seepärast, et ühel hetkel suur osa neist lihtsalt lammutati laiali, et uus ja suurem (mittepuine) kirik asemele ehitada. Lammutati lahtivõtmise teel - kiriku võis teises kohas samasugusena jälle üles ehitada. Tänapäeva Poolas (ühes kunagises Preisimaa linnas) näiteks saab ühte varem Norras asunud puukirikut vaadata. 
    Räägitakse ka mitmetest uskumustest, mis rahva seas tollal juurdunud olid. Huvitav ju mõelda et miks. 
  • Lõpp
    Polnud üllatav, aga polnud ka liiga etteaimatav. Jättis järgmise raamatu jaoks otsi lahti. 
  • Kestev mõju
    Tundub, et on edukas raamat olnud, sest 2. osa on praeguseks ilmunud ja 3. tulevat ka. Ma tahan küll 2. osa lugeda. Seda, kas 1. osa teist korda loeks, ei tea veel. 
  • Sisuväline
    Kohe sain aru, et on selline raamat, mida tahaks tegelikult eesti keeles lugeda. (Hetkel seda võimalust pole.) Mitte et halvasti inglise keelde oleks tõlgitud, lihtsalt mingi sisuga raamatud nagu kohe ei sobi inglise keelega. Norra 19. sajandi külaelu kirjeldamise puhul, tundub mulle, leiaks eesti keeles loomulikumad sõnad. Lisagem veel see, et raamatus oli päris palju arhitektuuri ja põllumajandusega seotud sõnu, mis võivad inglise keeles tundmatud olla.  (Noh et eesti keeles ma tean, mis on ader või tornitipp, inglise keeles tingimata mitte.)
Lars Mytting on vist üldiselt puidusõber. Tema kuulsaim raamat on hoopis teabekirjanduse raamat. Müügihitt ka Eestis. 





Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »