Otse põhisisu juurde

Lars Mytting "The bell in the lake"

 


Butangeni küla Norras (kusagil Lillehammeri piirkonnas) 1880. aastail. Küla vana puukirik on väike ja talviti väga külm. Noor kirikuõpetaja võtab südameasjaks uue kiriku ehitamise ja Saksamaalt tuleb kohale noor arhitekt vana kirikut üles joonistama, et see peale Norras lahti võtmist Saksamaal uuesti üles ehitada. Muidugi on mängus ka naine - noor Astrid, kelle suguvõsa on ammusel ajal annetanud kirikule kaks kella. Need pole külarahva arvates sugugi tavalised kellad. Neil on iseloomu.

  • Sisu
    Säärane sisu on minu teetass. Minu jaoks oli idee ka originaalne. Kirjanik Maja Lunde ütles raamatu kaanel tabavalt: "Love, suspense, nature and superstition are woven together in this powerful novel." 
  • Stiil
    Tempo on aeglane ja kirjeldamist kaunis palju. Kui see ei sobi, siis ilmselt on raske lugeda. Mulle enamasti sobis. Mõne koha peal jõudsin mõelda, et läheks nüüd juba tegevusega edasi. 
    Paar tsitaati ka (ja ärme unustame, et raamatu tegevus on 1880. aastail).

    She lacked the one quality essential in a clever woman: the ability to get her way by making a man think he'd come up with the idea himself. 


    Who really owns the door of a church? Is it truly possible to own a door? After all, only the door itself can be owned, never the opening, and without an opening a door is not a door. 

  • Emotsioonid!
    Pole sihuke raamat, mida lugedes otse üliväga sisse elaks, pigem ta hakkab kummitama, ka suvalistel hetkedel.  
  • Tegelased
    Kõik kolm peategelast on piisavalt hästi loodud, et olla arusaadavad aga küsimusi tekitavad. Põhimõtteliselt nad esindavad mingeid arhetüüpe ka kõik ja paljus vastanduvad üksteisele. Kirik ja tema kellad on vähemalt sama tähtsad tegelased kui inimesed. 
  • Atmosfäär
    Raamatu alguses kirjeldatakse üht jõuluõhtu jumalateenistust. Õues on väga külm ja kirikus  mõnes mõttes veel külmem. Pani küll endal ka hambad plagisema. Üldse oli päris palju kirjeldusi. Küla ja looduse ja kiriku kohta. 
  • Mõtete ärgitamine
    Alustagem teadasaamisest, et Norras pole tänapäeval puukirikud vähe mitte seepärast, et kõik oleksid maha põlenud, vaid peamiselt seepärast, et ühel hetkel suur osa neist lihtsalt lammutati laiali, et uus ja suurem (mittepuine) kirik asemele ehitada. Lammutati lahtivõtmise teel - kiriku võis teises kohas samasugusena jälle üles ehitada. Tänapäeva Poolas (ühes kunagises Preisimaa linnas) näiteks saab ühte varem Norras asunud puukirikut vaadata. 
    Räägitakse ka mitmetest uskumustest, mis rahva seas tollal juurdunud olid. Huvitav ju mõelda et miks. 
  • Lõpp
    Polnud üllatav, aga polnud ka liiga etteaimatav. Jättis järgmise raamatu jaoks otsi lahti. 
  • Kestev mõju
    Tundub, et on edukas raamat olnud, sest 2. osa on praeguseks ilmunud ja 3. tulevat ka. Ma tahan küll 2. osa lugeda. Seda, kas 1. osa teist korda loeks, ei tea veel. 
  • Sisuväline
    Kohe sain aru, et on selline raamat, mida tahaks tegelikult eesti keeles lugeda. (Hetkel seda võimalust pole.) Mitte et halvasti inglise keelde oleks tõlgitud, lihtsalt mingi sisuga raamatud nagu kohe ei sobi inglise keelega. Norra 19. sajandi külaelu kirjeldamise puhul, tundub mulle, leiaks eesti keeles loomulikumad sõnad. Lisagem veel see, et raamatus oli päris palju arhitektuuri ja põllumajandusega seotud sõnu, mis võivad inglise keeles tundmatud olla.  (Noh et eesti keeles ma tean, mis on ader või tornitipp, inglise keeles tingimata mitte.)
Lars Mytting on vist üldiselt puidusõber. Tema kuulsaim raamat on hoopis teabekirjanduse raamat. Müügihitt ka Eestis. 





Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...