Otse põhisisu juurde

Tauno Vahter "Elevandi üksildus"


Siin jookseb paralleelselt kaks lugu. Üks toimub tänapäeval ja räägib sellest, kuidas Eesti rikkamaid inimesi suurärimees Ralf Vessenberg tahab endale elevanti osta. Asja peab korda ajama tema parem käsi (jutustaja) Martin Fuks. Teine lugu leiab aset 1930-40ndate Eestis, seal on tegelasteks otseses mõttes väga kaalukas naine Aliide ja mõned inimesed, kes paksu naise imeinimesena rahvale näitamise pealt raha teenivad. 


Ausalt öelda olin juba leppimas sellega, et need kaks lugu pole omavahel seotud, aga raamatu lõpuosas siiski selgus, et on seotud. 

Stiil oli taunovahterlikult kerge ja arusaadav. Nalja tehti, aga seekord nii palju ei naernud kui Vahteri eelmisi raamatuid lugedes. 

Üks detail jäi silma, mis mulle uskumatu tundus. Ühes kohas kasutas Ralf Vessenbergi umbes 20-aastane tütar sõna tolmumantel. Näidake mulle 21. sajandil sündinud inimest, kes üldse teab, mis on tolmumantel. Ma ise (kaugetest 1980ndatest pärit) olen sõna küll kuulnud, aga käisin ka seletavast sõnaraamatust vaatamas, mis ta täpselt on. Mulle üldiselt tundub, et pole kuigi levinud sõna. Võib-olla alahindan tema levimust ja 21. sajandil sündinuid. 

(Maitea miks tuli praegu pähe kujutluspilt, kuidas Tauno Vahter satub misiganes põhjusel seda postitust lugema ja näeb, et ma närin mingi suvalise sõna kallal ja raamatu enda kohta suurt ei ütle. Ehk ta muheleks selle peale. Ma ei tunne teda, aga tundub muheleja tüüpi inimene.)

Aga seesama noor inimene, kes tolmumantlist rääkis, oli lahe tegelane tegelikult. Päris terava ütlemisega.

Hariv oli ka. Vahepeal olid peatükid, mis rääkisid näiteks (suurte) loomade (näitamise eesmärgil) pidamise ajaloost. Rändtsirkused, loomaaiad ja niukesed kohad. 

Vigu oli raamatus. Mitte ülipalju, aga nii palju, et hakkasin tähele panema.

Kaane eest kiidan, see on ju lilla!

Ei tule rohkem juttu kuidagi. Raamatu pealkiri meeldis. Annab ainest mõelda, kuidas täpselt ta sisuga seostub. Mitmel moel ma arvan.

See on jah hobune. Raamatus oli kurbnaljakas stseen,
kus proua Aliide ühe hobusega pikad jutud maha rääkis.


Samalt autorilt varem loetud :

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...