Otse põhisisu juurde

Tauno Vahter "Elevandi üksildus"


Siin jookseb paralleelselt kaks lugu. Üks toimub tänapäeval ja räägib sellest, kuidas Eesti rikkamaid inimesi suurärimees Ralf Vessenberg tahab endale elevanti osta. Asja peab korda ajama tema parem käsi (jutustaja) Martin Fuks. Teine lugu leiab aset 1930-40ndate Eestis, seal on tegelasteks otseses mõttes väga kaalukas naine Aliide ja mõned inimesed, kes paksu naise imeinimesena rahvale näitamise pealt raha teenivad. 


Ausalt öelda olin juba leppimas sellega, et need kaks lugu pole omavahel seotud, aga raamatu lõpuosas siiski selgus, et on seotud. 

Stiil oli taunovahterlikult kerge ja arusaadav. Nalja tehti, aga seekord nii palju ei naernud kui Vahteri eelmisi raamatuid lugedes. 

Üks detail jäi silma, mis mulle uskumatu tundus. Ühes kohas kasutas Ralf Vessenbergi umbes 20-aastane tütar sõna tolmumantel. Näidake mulle 21. sajandil sündinud inimest, kes üldse teab, mis on tolmumantel. Ma ise (kaugetest 1980ndatest pärit) olen sõna küll kuulnud, aga käisin ka seletavast sõnaraamatust vaatamas, mis ta täpselt on. Mulle üldiselt tundub, et pole kuigi levinud sõna. Võib-olla alahindan tema levimust ja 21. sajandil sündinuid. 

(Maitea miks tuli praegu pähe kujutluspilt, kuidas Tauno Vahter satub misiganes põhjusel seda postitust lugema ja näeb, et ma närin mingi suvalise sõna kallal ja raamatu enda kohta suurt ei ütle. Ehk ta muheleks selle peale. Ma ei tunne teda, aga tundub muheleja tüüpi inimene.)

Aga seesama noor inimene, kes tolmumantlist rääkis, oli lahe tegelane tegelikult. Päris terava ütlemisega.

Hariv oli ka. Vahepeal olid peatükid, mis rääkisid näiteks (suurte) loomade (näitamise eesmärgil) pidamise ajaloost. Rändtsirkused, loomaaiad ja niukesed kohad. 

Vigu oli raamatus. Mitte ülipalju, aga nii palju, et hakkasin tähele panema.

Kaane eest kiidan, see on ju lilla!

Ei tule rohkem juttu kuidagi. Raamatu pealkiri meeldis. Annab ainest mõelda, kuidas täpselt ta sisuga seostub. Mitmel moel ma arvan.

See on jah hobune. Raamatus oli kurbnaljakas stseen,
kus proua Aliide ühe hobusega pikad jutud maha rääkis.


Samalt autorilt varem loetud :
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...
2 kommentaari
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...
Postita kommentaar
Loe edasi »