Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa". Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.
Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume.
Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!
Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütleme, et kasvatuslik moment asja juures on hästi arusaadav.
Pealkiri "Elamiseks liiga pikk" on ka tegelikult kahemõtteline. Ilmselges mõttes see, et Magali arvab end kasvu poolest liiga pika olevat, aga ühe koha peal arutletakse ka selle üle, kas 98 aastat on elamiseks liiga pikk (aeg).
Magali on tähelepanelik ja vaimukas ja üldse üks lahe tüdruk. Raamatu lõpus teeb ta ühe eriti tubli liigutuse, mida usun, et paljud 13-aastased teha ei julgeks. (Ja ma ei mõtle suudlemisvärgi kindlameelset enda kätesse võtmist, kuigi seda ta teeb ka.)
Kui vahepeal poleks mainitud mingeid WhatsAppi gruppe vms kindlalt praegusele ajale viitavat, siis mina mõtleks, et loo tegevus toimub mõned aastakümned tagasi. Ei ole arvutimängusõltuvuses lapsi ega entusiastlikke telefonirullijaid. Magalile meeldib suisa oma maja trepikojas hängida! Puha eelmise sajandi teema. Mõnevõrra ka see, et naabrid üldse üksteist tunnevad.
Naabrite tundmise osas tehti tegelikult 21. sajandile peeni vihjeid küll. Üks noorpaar elas ses trepikojas, keda pea kunagi näha polnud. Kui oli, siis liikusid nad väga vaikselt ja omaette hoides. (Ma tundsin ennast ära küll.) Samas Magali nende nimesid siiski kuidagi teadis.
Ma tõesti arvan, et see on üks tubli ja teravmeelne raamat. Ehk veel kõige rohkem meeldisid mitmesugused raamatu sisse puistatud detailid, mis tegevuses polnud olulised, aga s i s u s olid kokku lõpuks väga olulised. (Näiteks kogu haskist koera Snow'ga seotud teema - kuidas ja miks erinevad inimesed temaga suhtlesid. Aga mitmed muud asjad ka.)
Kommentaarid
Postita kommentaar