Otse põhisisu juurde

Cale Dietrich / Sophie Gonzales "If this gets out"

 

Jällegi üks lugu muusikamaailma telgitagustest. Noh, vähemalt kirjade järgi. 

Saturday on 4-liikmeline poistebänd, maailmas väga edukas ja (peamiselt) tüdrukud armastavad ja kõik see värk. Bändi liikmed on Zach, Ruben, Angel ja Jon. Kaks esimest on kordamööda peatükkides jutustajad. Nemad kaks seetõttu, et nende vahel tekib ühel hetkel ka romantikaliin. 

Lisaks sellele liinile püüab raamat näidata, kuidas muusikatööstus tõesti ongi tööstus, kus luuakse muusikat, aga ka artiste. Artistid on tegelaskujud, keda inimesed mängivad, need ei ole inimesed ise. Noh, kogu see teema. Kuidas kõik käib tegelikult produktsioonifirmade taktikepi järgi ja see, mida artist ütleb (ja mida ta ei ütle), on talle ette kirjutatud. 

Mul kippusid Zach ja Ruben omavahel segi minema. Teisalt see nagu väga ei seganud, sama lugu ju läks edasi kogu aeg, ükskõik kumb parajasti jutustas. Neist kahest rohkem meeldis ehk hoopis kolmanda bändiliikme Angeliga seotud kõrvallugu. Kuigi ka see polnud midagi uut ega üllatavat. Bändimehe elu on raske ja inimesed kasutavad erinevaid vahendeid sellega toimetulekuks.

Kogu lugu ei seganud mind, aga eriti ei kottinud ka. Käis nagu mingi suhtedraama, aga see polnud kuigi dramaatiline. Suur osa tegevust toimus Euroopas tuuritamise ajal, aga see eriti silma ei paistnud. Vahepeal mainis, et oleme Amsterdamis või oleme Budapestis, aga see ei tulnud piisavalt esile, et  tekkinuks tunne kellegi Amsterdamis või Budapestis olekust. 

Lõpp läks kuidagi roosaks. Minu jaoks naiivsevõitu.

Levinud arvamuse kohaselt on raamatu näol tegemist One Directioni fan fictioniga või lihtsalt sellest orkestrist inspireeritud looga. Ei oska nõustuda ega vastu vaielda.

Raamat nagu mage supp - sööd ära ja halb ei ole, aga rõõmu ka eriti pole. Lurr. Süsteemi ei vaeva, lahkub kiirelt.

Vähe punkte sai kokku kuidagi. 

Pool punkti tuli sellest, et autorid
on naine ja mees.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...