Otse põhisisu juurde

Cale Dietrich / Sophie Gonzales "If this gets out"

 

Jällegi üks lugu muusikamaailma telgitagustest. Noh, vähemalt kirjade järgi. 

Saturday on 4-liikmeline poistebänd, maailmas väga edukas ja (peamiselt) tüdrukud armastavad ja kõik see värk. Bändi liikmed on Zach, Ruben, Angel ja Jon. Kaks esimest on kordamööda peatükkides jutustajad. Nemad kaks seetõttu, et nende vahel tekib ühel hetkel ka romantikaliin. 

Lisaks sellele liinile püüab raamat näidata, kuidas muusikatööstus tõesti ongi tööstus, kus luuakse muusikat, aga ka artiste. Artistid on tegelaskujud, keda inimesed mängivad, need ei ole inimesed ise. Noh, kogu see teema. Kuidas kõik käib tegelikult produktsioonifirmade taktikepi järgi ja see, mida artist ütleb (ja mida ta ei ütle), on talle ette kirjutatud. 

Mul kippusid Zach ja Ruben omavahel segi minema. Teisalt see nagu väga ei seganud, sama lugu ju läks edasi kogu aeg, ükskõik kumb parajasti jutustas. Neist kahest rohkem meeldis ehk hoopis kolmanda bändiliikme Angeliga seotud kõrvallugu. Kuigi ka see polnud midagi uut ega üllatavat. Bändimehe elu on raske ja inimesed kasutavad erinevaid vahendeid sellega toimetulekuks.

Kogu lugu ei seganud mind, aga eriti ei kottinud ka. Käis nagu mingi suhtedraama, aga see polnud kuigi dramaatiline. Suur osa tegevust toimus Euroopas tuuritamise ajal, aga see eriti silma ei paistnud. Vahepeal mainis, et oleme Amsterdamis või oleme Budapestis, aga see ei tulnud piisavalt esile, et  tekkinuks tunne kellegi Amsterdamis või Budapestis olekust. 

Lõpp läks kuidagi roosaks. Minu jaoks naiivsevõitu.

Levinud arvamuse kohaselt on raamatu näol tegemist One Directioni fan fictioniga või lihtsalt sellest orkestrist inspireeritud looga. Ei oska nõustuda ega vastu vaielda.

Raamat nagu mage supp - sööd ära ja halb ei ole, aga rõõmu ka eriti pole. Lurr. Süsteemi ei vaeva, lahkub kiirelt.

Vähe punkte sai kokku kuidagi. 

Pool punkti tuli sellest, et autorid
on naine ja mees.

Kommentaarid

Popid

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...