Jällegi üks lugu muusikamaailma telgitagustest. Noh, vähemalt kirjade järgi.
Saturday on 4-liikmeline poistebänd, maailmas väga edukas ja (peamiselt) tüdrukud armastavad ja kõik see värk. Bändi liikmed on Zach, Ruben, Angel ja Jon. Kaks esimest on kordamööda peatükkides jutustajad. Nemad kaks seetõttu, et nende vahel tekib ühel hetkel ka romantikaliin.
Lisaks sellele liinile püüab raamat näidata, kuidas muusikatööstus tõesti ongi tööstus, kus luuakse muusikat, aga ka artiste. Artistid on tegelaskujud, keda inimesed mängivad, need ei ole inimesed ise. Noh, kogu see teema. Kuidas kõik käib tegelikult produktsioonifirmade taktikepi järgi ja see, mida artist ütleb (ja mida ta ei ütle), on talle ette kirjutatud.
Mul kippusid Zach ja Ruben omavahel segi minema. Teisalt see nagu väga ei seganud, sama lugu ju läks edasi kogu aeg, ükskõik kumb parajasti jutustas. Neist kahest rohkem meeldis ehk hoopis kolmanda bändiliikme Angeliga seotud kõrvallugu. Kuigi ka see polnud midagi uut ega üllatavat. Bändimehe elu on raske ja inimesed kasutavad erinevaid vahendeid sellega toimetulekuks.
Kogu lugu ei seganud mind, aga eriti ei kottinud ka. Käis nagu mingi suhtedraama, aga see polnud kuigi dramaatiline. Suur osa tegevust toimus Euroopas tuuritamise ajal, aga see eriti silma ei paistnud. Vahepeal mainis, et oleme Amsterdamis või oleme Budapestis, aga see ei tulnud piisavalt esile, et tekkinuks tunne kellegi Amsterdamis või Budapestis olekust.
Lõpp läks kuidagi roosaks. Minu jaoks naiivsevõitu.
Levinud arvamuse kohaselt on raamatu näol tegemist One Directioni fan fictioniga või lihtsalt sellest orkestrist inspireeritud looga. Ei oska nõustuda ega vastu vaielda.
Raamat nagu mage supp - sööd ära ja halb ei ole, aga rõõmu ka eriti pole. Lurr. Süsteemi ei vaeva, lahkub kiirelt.
 |
| Vähe punkte sai kokku kuidagi. |
 |
| Pool punkti tuli sellest, et autorid on naine ja mees. |
Kommentaarid
Postita kommentaar