Otse põhisisu juurde

Ethan Hawke "Ash Wednesday"

Selle raamatuga seoses juhtus selline asi, mida mul vist varem polegi juhtunud. 

Mul oli juba ammu olemas (viisakalt öeldes udust päritolu) e-raamat "A bright ray of darkness", mille autoriks Ethan Hawke. Tundus huvitav, sest peategelane on näitleja ja mõtlesin, et ehk on huvitav lugeda, kui pärisnäitleja kirjutab romaani näitleja elust. 

Hakkasin siis lugema. Algus oligi huvitav. Aga siis paar peatükki hiljem hakkas nagu hoopis teine teema. Olin küll natuke segaduses, aga mõtlesin et ah, ju ei pannud mingis kohas piisavalt tähele ja küllap nüüd hakati rääkima lugu sellest, kuidas peategelasest näitleja sai. Näitlejast tegelase nimi ka meeles polnud, palju seda raamatu alguses mainitigi. 

Loen ja loen, juba jõuan nii kaugele, et ainult üks peatükk ongi veel lugeda. Ei paista kusagilt tulevat kohta, kus kõik kokku sõlmitakse - kuidas see peategelasest mees lõpuks näitlejaks saab. Läksin siis raamatu arvustusi guugeldama - keegi pidi ju ometi veel leidma, et säärane ülesehitus veits kummaline on. Otsingute tulemusena leidsin, et see, mida lugenud olin, oli hoopis Ethan Hawke'i raamat "Ash Wednesday". Ehk et e-raamatu failis oli kokku pandud paar esimest peatükki raamatust "A bright ray of darkness" ja kolmas kuni viimane peatükk raamatust "Ash Wednesday". 

See pakkus mulle palju nalja. Mina ise pakkusin. Sain ju aru küll, et asi kahtlane on, aga lugesin muudkui edasi ja eeldasin, et ju kõik on õige. 

Läksin siis võtsin raamatukogust paberil "Ash Wednesday" ja lugesin need kaks esimest peatükki ka ära, mis e-raamatu failis puudu olid. Sisu muutus väga loogiliseks. 

"Ash Wednesday" peategelased on James (Jimmy) Heartsock, sõjaväelane, ja tema sõbratar Christy. Nad on ka kordamööda jutustajad. Teema on selles, et raamatu alguses on nad lahku läinud, aga siis justkui saavad jälle uuesti kokku, aga kas see ikka on kõige õigem mõte? Ühesõnaga üks paar, nende omavahelised suhted, aga ka eelnev elu, mis loomulikult olevikku mõjutab.

Ei meeldinud mulle see raamat eriti.

Sisu mõttes võib vist öelda, et oli realistlikult ameerikalik. Aga 21. sajandi reaalsus Ameerikas... noh, ütleme, et Euroopas on mitmed asjad paremini. Ühesõnaga sellega mind ei võlunud. (Aga vist polnudki eesmärk võluda, vaid realistlik olla. Paraku realistlik = masendav.)

Mulle reeglina ei istu, kui tunnen, et lugejat üritatakse tegelase eluloodetailidega šokeerida. Kirjanik ilmselt on mõelnud, et tegelane muutub huvitavaks tegelaseks, kui tema kohta obskuurseid asju välja tuua. Mõnikord see ehk töötab nii, siin pigem ei töötanud. Aga prooviti mitu korda.

Tegelased rääkisid palju, st dialoogi (või monoloogi) oli palju ja korraga väga pikalt. Tundus, et Hawke üritas Richard Linklaterit (kelle filmides ta ise korduvalt väga hästi mänginud on) teha. Noh, see valem, et tegelased hakkavad lambil hetkel mingit suht lambikat diipi juttu ajama. Linklateril töötas hästi, siin läks enamasti liiga pikaks ja muutus tüütuks.

I was hell bent on spending the rest of my life figuring out a new, more accurate definition for being male. I didn’t want to be a monk or an outlaw. There had to be a middle way.

Raamatu üldises stiilis oli midagi ebameeldivust (ehk suisa ärevust?) tekitavat. Kogu aeg oli selline tunne, et tegelased justkui põgenevad ja kohe-kohe juhtub nendega midagi halba. Ju oligi nii mõeldud? David Lynchi film "Wild at heart" tuli meelde. (Aga too mulle meeldis, vähemalt kunagi.)

Mõne koha peal paistis läbi, et raamatu autoriks on (keskealine) mees. Andestage kasti ajamise eest, aga kui sõna p***y on juba oma 10 korda ette tulnud ja raamat pole veel poole pealgi, siis natuke hakkab tunduma, et kellelgi on kinnisidee. Teine asi (varemgi täheldatud) on see, kuidas meeste kirjutatud naistegelased jäävad kohati veits kaugeks. "Ash Wednesday" peatükid, kus Christy mina-vormis rääkis, olid niukesed... Teised peatükid olid paremad.

Aga lõpp oli põhimõtteliselt vist õnnelik nagu.

See raamat, mida algselt lugeda tahtsin, "A bright ray of darkness", tuleb muide kohe eesti keeles välja, "Särav pimedusekiir" nimeks.



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...