Otse põhisisu juurde

Ethan Hawke "Ash Wednesday"

Selle raamatuga seoses juhtus selline asi, mida mul vist varem polegi juhtunud. 

Mul oli juba ammu olemas (viisakalt öeldes udust päritolu) e-raamat "A bright ray of darkness", mille autoriks Ethan Hawke. Tundus huvitav, sest peategelane on näitleja ja mõtlesin, et ehk on huvitav lugeda, kui pärisnäitleja kirjutab romaani näitleja elust. 

Hakkasin siis lugema. Algus oligi huvitav. Aga siis paar peatükki hiljem hakkas nagu hoopis teine teema. Olin küll natuke segaduses, aga mõtlesin et ah, ju ei pannud mingis kohas piisavalt tähele ja küllap nüüd hakati rääkima lugu sellest, kuidas peategelasest näitleja sai. Näitlejast tegelase nimi ka meeles polnud, palju seda raamatu alguses mainitigi. 

Loen ja loen, juba jõuan nii kaugele, et ainult üks peatükk ongi veel lugeda. Ei paista kusagilt tulevat kohta, kus kõik kokku sõlmitakse - kuidas see peategelasest mees lõpuks näitlejaks saab. Läksin siis raamatu arvustusi guugeldama - keegi pidi ju ometi veel leidma, et säärane ülesehitus veits kummaline on. Otsingute tulemusena leidsin, et see, mida lugenud olin, oli hoopis Ethan Hawke'i raamat "Ash Wednesday". Ehk et e-raamatu failis oli kokku pandud paar esimest peatükki raamatust "A bright ray of darkness" ja kolmas kuni viimane peatükk raamatust "Ash Wednesday". 

See pakkus mulle palju nalja. Mina ise pakkusin. Sain ju aru küll, et asi kahtlane on, aga lugesin muudkui edasi ja eeldasin, et ju kõik on õige. 

Läksin siis võtsin raamatukogust paberil "Ash Wednesday" ja lugesin need kaks esimest peatükki ka ära, mis e-raamatu failis puudu olid. Sisu muutus väga loogiliseks. 

"Ash Wednesday" peategelased on James (Jimmy) Heartsock, sõjaväelane, ja tema sõbratar Christy. Nad on ka kordamööda jutustajad. Teema on selles, et raamatu alguses on nad lahku läinud, aga siis justkui saavad jälle uuesti kokku, aga kas see ikka on kõige õigem mõte? Ühesõnaga üks paar, nende omavahelised suhted, aga ka eelnev elu, mis loomulikult olevikku mõjutab.

Ei meeldinud mulle see raamat eriti.

Sisu mõttes võib vist öelda, et oli realistlikult ameerikalik. Aga 21. sajandi reaalsus Ameerikas... noh, ütleme, et Euroopas on mitmed asjad paremini. Ühesõnaga sellega mind ei võlunud. (Aga vist polnudki eesmärk võluda, vaid realistlik olla. Paraku realistlik = masendav.)

Mulle reeglina ei istu, kui tunnen, et lugejat üritatakse tegelase eluloodetailidega šokeerida. Kirjanik ilmselt on mõelnud, et tegelane muutub huvitavaks tegelaseks, kui tema kohta obskuurseid asju välja tuua. Mõnikord see ehk töötab nii, siin pigem ei töötanud. Aga prooviti mitu korda.

Tegelased rääkisid palju, st dialoogi (või monoloogi) oli palju ja korraga väga pikalt. Tundus, et Hawke üritas Richard Linklaterit (kelle filmides ta ise korduvalt väga hästi mänginud on) teha. Noh, see valem, et tegelased hakkavad lambil hetkel mingit suht lambikat diipi juttu ajama. Linklateril töötas hästi, siin läks enamasti liiga pikaks ja muutus tüütuks.

I was hell bent on spending the rest of my life figuring out a new, more accurate definition for being male. I didn’t want to be a monk or an outlaw. There had to be a middle way.

Raamatu üldises stiilis oli midagi ebameeldivust (ehk suisa ärevust?) tekitavat. Kogu aeg oli selline tunne, et tegelased justkui põgenevad ja kohe-kohe juhtub nendega midagi halba. Ju oligi nii mõeldud? David Lynchi film "Wild at heart" tuli meelde. (Aga too mulle meeldis, vähemalt kunagi.)

Mõne koha peal paistis läbi, et raamatu autoriks on (keskealine) mees. Andestage kasti ajamise eest, aga kui sõna p***y on juba oma 10 korda ette tulnud ja raamat pole veel poole pealgi, siis natuke hakkab tunduma, et kellelgi on kinnisidee. Teine asi (varemgi täheldatud) on see, kuidas meeste kirjutatud naistegelased jäävad kohati veits kaugeks. "Ash Wednesday" peatükid, kus Christy mina-vormis rääkis, olid niukesed... Teised peatükid olid paremad.

Aga lõpp oli põhimõtteliselt vist õnnelik nagu.

See raamat, mida algselt lugeda tahtsin, "A bright ray of darkness", tuleb muide kohe eesti keeles välja, "Särav pimedusekiir" nimeks.



Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...