Otse põhisisu juurde

Ethan Hawke "Ash Wednesday"

Selle raamatuga seoses juhtus selline asi, mida mul vist varem polegi juhtunud. 

Mul oli juba ammu olemas (viisakalt öeldes udust päritolu) e-raamat "A bright ray of darkness", mille autoriks Ethan Hawke. Tundus huvitav, sest peategelane on näitleja ja mõtlesin, et ehk on huvitav lugeda, kui pärisnäitleja kirjutab romaani näitleja elust. 

Hakkasin siis lugema. Algus oligi huvitav. Aga siis paar peatükki hiljem hakkas nagu hoopis teine teema. Olin küll natuke segaduses, aga mõtlesin et ah, ju ei pannud mingis kohas piisavalt tähele ja küllap nüüd hakati rääkima lugu sellest, kuidas peategelasest näitleja sai. Näitlejast tegelase nimi ka meeles polnud, palju seda raamatu alguses mainitigi. 

Loen ja loen, juba jõuan nii kaugele, et ainult üks peatükk ongi veel lugeda. Ei paista kusagilt tulevat kohta, kus kõik kokku sõlmitakse - kuidas see peategelasest mees lõpuks näitlejaks saab. Läksin siis raamatu arvustusi guugeldama - keegi pidi ju ometi veel leidma, et säärane ülesehitus veits kummaline on. Otsingute tulemusena leidsin, et see, mida lugenud olin, oli hoopis Ethan Hawke'i raamat "Ash Wednesday". Ehk et e-raamatu failis oli kokku pandud paar esimest peatükki raamatust "A bright ray of darkness" ja kolmas kuni viimane peatükk raamatust "Ash Wednesday". 

See pakkus mulle palju nalja. Mina ise pakkusin. Sain ju aru küll, et asi kahtlane on, aga lugesin muudkui edasi ja eeldasin, et ju kõik on õige. 

Läksin siis võtsin raamatukogust paberil "Ash Wednesday" ja lugesin need kaks esimest peatükki ka ära, mis e-raamatu failis puudu olid. Sisu muutus väga loogiliseks. 

"Ash Wednesday" peategelased on James (Jimmy) Heartsock, sõjaväelane, ja tema sõbratar Christy. Nad on ka kordamööda jutustajad. Teema on selles, et raamatu alguses on nad lahku läinud, aga siis justkui saavad jälle uuesti kokku, aga kas see ikka on kõige õigem mõte? Ühesõnaga üks paar, nende omavahelised suhted, aga ka eelnev elu, mis loomulikult olevikku mõjutab.

Ei meeldinud mulle see raamat eriti.

Sisu mõttes võib vist öelda, et oli realistlikult ameerikalik. Aga 21. sajandi reaalsus Ameerikas... noh, ütleme, et Euroopas on mitmed asjad paremini. Ühesõnaga sellega mind ei võlunud. (Aga vist polnudki eesmärk võluda, vaid realistlik olla. Paraku realistlik = masendav.)

Mulle reeglina ei istu, kui tunnen, et lugejat üritatakse tegelase eluloodetailidega šokeerida. Kirjanik ilmselt on mõelnud, et tegelane muutub huvitavaks tegelaseks, kui tema kohta obskuurseid asju välja tuua. Mõnikord see ehk töötab nii, siin pigem ei töötanud. Aga prooviti mitu korda.

Tegelased rääkisid palju, st dialoogi (või monoloogi) oli palju ja korraga väga pikalt. Tundus, et Hawke üritas Richard Linklaterit (kelle filmides ta ise korduvalt väga hästi mänginud on) teha. Noh, see valem, et tegelased hakkavad lambil hetkel mingit suht lambikat diipi juttu ajama. Linklateril töötas hästi, siin läks enamasti liiga pikaks ja muutus tüütuks.

I was hell bent on spending the rest of my life figuring out a new, more accurate definition for being male. I didn’t want to be a monk or an outlaw. There had to be a middle way.

Raamatu üldises stiilis oli midagi ebameeldivust (ehk suisa ärevust?) tekitavat. Kogu aeg oli selline tunne, et tegelased justkui põgenevad ja kohe-kohe juhtub nendega midagi halba. Ju oligi nii mõeldud? David Lynchi film "Wild at heart" tuli meelde. (Aga too mulle meeldis, vähemalt kunagi.)

Mõne koha peal paistis läbi, et raamatu autoriks on (keskealine) mees. Andestage kasti ajamise eest, aga kui sõna p***y on juba oma 10 korda ette tulnud ja raamat pole veel poole pealgi, siis natuke hakkab tunduma, et kellelgi on kinnisidee. Teine asi (varemgi täheldatud) on see, kuidas meeste kirjutatud naistegelased jäävad kohati veits kaugeks. "Ash Wednesday" peatükid, kus Christy mina-vormis rääkis, olid niukesed... Teised peatükid olid paremad.

Aga lõpp oli põhimõtteliselt vist õnnelik nagu.

See raamat, mida algselt lugeda tahtsin, "A bright ray of darkness", tuleb muide kohe eesti keeles välja, "Särav pimedusekiir" nimeks.



Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...